Kaldaliiva. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
s-silmamuna! S-soe ilm, tõmbaks siiasamasse kadakate vahele s-siruli ja põõnaks paar tundi… Kuule, kuidas s-sinul naisega klapib? Paistab teine küll muidu na’ pehme ja ümarik olema…”
„Mis minul? Minul on kõik korras!” tõrjusin. Kurat võtaks, see veel puuduks, et hakkaksin tongis naabrimehele oma pereelu üle kurtma! Seda ma ei teeks isegi mitte purjus peaga.
„Äh, ega s-sul s-see perekonnaelu vist kiita ei ole, s-see on ju näha. Ka üks omajagu hapuks läind värk!”
Selle ütlemisega lõi Elmar mind tummaks. Kas tõesti suudab tema, lihtne maamees, mingite pea olematute märkide järgi meie puudujääke taibata? Ometi olime neid kõikide võõraste eest lausa kiivalt varjanud, isegi tuttavate ringis peeti meid hästi sobivaks paariks.
„Ole nüüd ilusti! Aitäh, et mu katuse korda tegid ja…” See jutuajamine Västriku Elmariga tekitas minus kahesuguseid tundeid. Jättes kogunisti kõrvale puhtpraktilise poole, et tema abil olin oma majale korraliku katuse saanud, tundsin kõigepealt heameelt sellest, et siin maailma äärel oli meie kohalolek naabrite poolt vastuvõetavaks tunnistatud ja heaks kiidetud. Samas aga immitses kuskilt hinge tilluke kahjutunne, isegi pettumus, millele ma ei osanud esialgu õiget nime anda. Tegelik elu hakkas vägisi ümber lükkama minu naiivset ettekujutust omaette maapealsest paradiisist, kus meil õnnestub kõiki võõraid vältida ja elada vaid oma elu. Ning Elmari suust kuuldud väide, et meie puudujäägid on ka võõrale näha, tegi rahutuks. Seda öeldes oli ta liiga purjus, et hakata temalt selle tähelepaneku tagamaid pärima; hiljem tundus niivõrd isikliku teema uuesti üles võtmine kohatu enesepaljastusena, ning asi jäigi sinnapaika. Aga kuskile alateadvusse tekkis sellest mingi sügelev armike, mis aegajalt ahvatles ennast kratsima: kui juba võõrad näevad, et meie elu pole korras, siis peab asi tõesti laiduväärt olema…
Sügisel hankisime veidike küttepuid, et ka talve poole vähemalt vahetevahelgi Kaldaliivale jõudes toasooja teha. Need sõidud tegime pea eranditult Astaga kahekesi, sest Lea oli endale uusi kaaslasi leidnud ning veetis kõik nädalavahetused nende seltsis. Hiljem hakkasin küll kahetsema, et ma ei olnud tema seltskonna vastu tookord huvi tundnud; alles mõne aasta möödudes taipasin, et nagunii oleksin olnud võimetu tütre juba väljakujunenud eluviise kuidagi mõjutama. Sel ajal aga hellitasin veel endas mingit naiivset usku Lea tervesse ja mõistlikku ellusuhtumisse – et ta niisuguse oli kodunt kaasa saanud, tundus mulle aksioomina, mis ei vaja tõestamist. Sest kui mitte arvestada lahkarvamustest aegajalt tulenenud pahandusi (aga kus neid ei oleks?), võis meie koduga kõigiti rahule jääda, siin ei tarvitatud alkoholi ja jäeti kõik erimeelsused koduseinte vahele.
Siis tuli detsember ja jõuluaeg oli lähenemas.
„Jõulupühadeks läheme Kaldaliivale!” ütlesin kord õhtusöögi ajal, mil me kõik kolmekesi söögilaua ääres istusime.
„Mina ei tule!” kuulutas Lea sedamaid.
„Sina ei tule? Jõulud on perekonnapühad, siis peab kogu pere koos olema,” arvasin tagasihoidlikult, kuid Asta asus tütre poolele.
„Mis temal! Las läheb noortega, neil omakeskis lõbusam.”
„Nojah, ma arvasin, et meil on perekond…” Tegin pettunud näo, kuigi olin niisugust asjade käiku ette arvanud. „Aga sina ikka tahad minna?”
„Jaa, ema tahab kindlasti!” ütles Lea enne, kui Asta jõudis suud paotada. „Eks ju ema, sa lähed?”
„Mis mul üle jääb, eks peab minema.”
„Asta!” ütlesin etteheitvalt. „See on ju Kaldaliiva!” Äärepealt oleksin lisanud – meie paradiis, aga hetkel tundus niiviisi öelda kuidagi kohatu. Näis, et kaks pereliiget poleks sellega nõustunud.
Veetsimegi jõuluõhtu ja esimese püha Astaga kahekesi Koorekülas. Jõulupüha oli juhtunud just pühapäevale, ja sellepärast ei saanud isegi nõukogude võim selle pühitsemist takistada. Olime tulles teeäärsest metsast väikese kuuse hankinud, paraja lauale asetada, ning okstele kinnitanud kolm küünalt ja natuke hõbekarda. Raadio häälestasin Soome lainele, sealt tuli jõululaule. Neid igituttavaid meloodiaid kuulates haaras hinge ammuolematu hardus. Kaldaliiva tagasihoidlik sisustus tuletas meelde sõjaaegset lapsepõlve, mil jõulupuu ääres sai südamevärinal Jõuluvana oodatud, aga koos sellega tekkis nostalgiline tunnetus, et see ammune muredeta aeg on jäädavalt möödas. See tegi nukraks, tahtsin kas või korrakski lapsepõlvetunnet tagasi kutsuda.
„Kui laulaks ühe jõululaulu, mis?” panin ette.
„Sa tead ju, et mina viisi ei pea. Laula üksi, kui tahad.”
„Ei-ei, üksi ma ei laula.”
Sõime vaikides oma jõuluvorstid ja kauaoodatud jõuluhõng meie ümber oli olematusse hajunud. Jõululummus oli lõppenud nagu petlik virvatuli, see tegi mõtlikuks ja sundis pärast pikka kaalutlemist küsima:
„Asta… Mis sa arvad, kas meie kunagised tunded võiksid veel uuesti tekkida? Või on kõik juba lootusetult kadunud?”
Naine ei kiirustanud vastamisega. Istus liikumatuna nagu vahakuju, ja mul tekkis isegi tunne, et ta ei ole küsimust kuulnud või pole sellest aru saanud. Aga siis ütles ta minu poole vaatamata, kuivalt ja kiretult:
„Ei! Ainult külmatunne on jäänud.”
Minule oli see sel hetkel nagu piitsahoop. Järjekordne kalk käeliigutus inimese poolt, kes on harjunud piitsutama.
„Nii… Kuidas sinul, seda ma ei tea. Minul igatahes on veel mingi lootus, et võiks. Mina ei ole lootusetu! Aga sina…” Jäin vait. Praegu, pühal jõuluõhtul hakata järjekordset pahandust üles kütma, see oli kohatu. Jälle tajusin, kui erinevad me siiski oleme – ja ometi teadsin, et alati ei ole see nii olnud. See, mis meie nooruses oli, ei saanud olla tema poolt vaid teesklus, see polnud lihtsalt võimalik… Miks ja kuhu oli tema armastus minu vastu kadunud? Milline osa selles kadumises oli minul, või oligi kõik ainult minu süü? Ometi teadsin kindlalt, et ma ei ole temale kunagi karvavõrdki halba soovinud, hoopis vastupidi… Aga jah, ma pole suutnud alati ka jäägitult ennastohverdav olla, nii nagu armastus seda nõudma peaks. Vähemalt sellest ajast, kui Asta minu vastu aina tõrjuvamaks on muutunud, olen ka mina palju kinnisem ega tiku oma tundeid paljastama. Sellepärast, et see oleks alandav, see võiks almusepalumisena tunduda. Aga salgamine ei ole mulle omane; kui ma ei saa oma emotsioone kellegagi jagada, jääb mingi torkiv rahuldamatusetunne pikalt vaevama. On see meie elus nüüd lõplikult paratamatuseks saanud?
Need polnud sugugi jõulumõtted, mida ma sel pühal ööl und saamata Kaldaliiva palavaks köetud magamistoas heietasin. Ning siis, juba hommiku poole ööd, loobusin selle sasipuntra kerimisest, nentides paratamatust, et inimesed on loomult sakilised nagu sneppervõtmed, mille hulgast kahte täiesti sarnast on võimatu leida.
Koju sõites suhtlesime nagu ühte kitsasse ruumi surutud reisikaaslased on alati suhelnud, olenemata sellest, kas nad on tuttavad või mitte. Enamasti vaikisime ja silmitsesime möödalibisevat talvemaastikku, tundes rahuldust sellestki, et me parajasti ei tülitse. Kivilasse jõudes astus Asta maja ukse ees autost välja ja mina läksin sõidukit garaaži viima. Tuppa jõudes märkasin imestusega, et naine oli kiirustades kraamima hakanud ja vahetas meie abieluvoodis linu. Mind märgates hakkas ta nagu vabandavalt seletama:
„Näe, mul jäi enne pühi voodipesu vahetamata…”
„Mis sa siis nii äkki, oleksid enne puhanud,” arvasin, aga ei osanud tema toimekusele erilist tähelepanu pöörata. Perenaiseasjades oli ta alati omapead talitanud, ja minu arvates pidigi nii olema. Aga seekord äratas imestust, et ta tegutses kiiruga ja hoidus seejuures lausa kramplikult minule pilku heitmast.
„Kas on midagi pahasti?”
„Ei-ei, mine sina vaata televiisorit! Ma lõpetan kohe!”
„Eks sa ise tead…” Taandusin elutuppa, televiisoris algas tõesti parajasti uudistesaade.
5
Ühel varakevadisel õhtupoolikul tuli Lea töölt, riputas jope sõnatult varna, vahetas talvesaapad toatuhvlite