Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
ta pärast meie ema surma tröösti mõne teenijapiiga embuses? See mõte oli veider ja hämmeldusttekitav. Korraga tekkis Catelynil tunne, nagu ei teaks ta oma isast õieti midagi. „Kes on Neitsikannike, isa? Kas tahad, et ma laseksin ta siia kutsuda? Kust ma selle naise leida võiksin? Elab ta veel?”
Isand Hoster ägas. „Surnud.” Tema käsi kobas Catelyni oma järele. „Sa saad veel lapsi… toredaid ja õiget verd lapsi.”
Veel? mõtles Catelyn. On ta unustanud, et Nedi pole enam? Kas ta räägib ikka veel Neitsikannikesega või nüüd juba minuga või Lysaga või emaga?
Isa köhis ja tema suhu tõusis verine röga. Ta pigistas Catelyni sõrmi. „…ole hea naine ja jumalad õnnistavad sind… pojad… õiget verd… aaahhh.” Isand Hosteri käsi tõmbus äkilises valuhoos pingule. Ta surus sõrmeküüned Catelyni käe sisse ja tõi kuuldavale summutatud karje.
Meister Vyman saabus kärmelt ja segas valmis järjekordse annuse moonipiima ja aitas oma käskijal selle alla neelata. Üsna peatselt magas isand Hoster Tully taas sügavat und.
„Ta päris ühe naise järele,” ütles Cat. „Neitsikannikese.”
„Neitsikannike?” Meister vaatas talle ilmetult otsa.
„Te ei tunne kedagi sellenimelist? Mõni teenijatüdruk, mõni naine siitkandi küladest? Võib-olla mõni ammune tuttav?” Catelyn oli Vetevoolt väga kaua aega eemal olnud.
„Ei, mu emand. Ma võin lasta järele küsida, kui soovite. Utherydes Wayn teab kindlasti, kui mõni sellenimeline kunagi Vetevool ametis oli. Kas te ütlesite Neitsikannike? Lihtrahvas paneb sageli oma tütardele nimed lillede ja taimede järgi.” Meistril oli mõtlik ilme. „Ma mäletan ühte lesknaist, kes käis tihtilugu lossis vanu kingi otsimas, et endale uusi taldu teha. Mulle hakkab nüüd meenuma, et ta nimi oli Neitsikannike. Või hoopis Aaskannike? Midagi sellist. Aga ta pole juba aastaid enam siin käinud…”
„Tema nimi oli lihtsalt Kannike,” sõnas Catelyn, kes seda vana naist hästi mäletas.
„Või nii?” Meistril oli vabandav ilme. „Vabandage mind, emand Catelyn, kuid ma ei saa kauemaks jääda. Ser Desmondi otsusel tohime me teiega rääkida ainult nii palju, kui meie kohustused seda nõuavad.”
„Siis peate te talitama tema käsku mööda.” Catelyn ei pannud seda ser Desmondile pahaks; vanal rüütlil polnud põhjust teda usaldada ja kahtlemata pelgas mees, et Vetevoo valitseja tütar võib paljude alamate jätkuvat ustavust ära kasutada ja veel mingeid nurjatusi korda saata. Vähemalt olen ma sõjast prii, mõtles ta, olgugi vaid lühikeseks ajaks.
Pärast meistri lahkumist tõmbas Catelyn ülle villase mantli ja läks uuesti välja rõdule. Päike sillerdas mõlema jõe pinnal, kullates lossist mööda voogavat vett. Ta pani käed varjuks silmade kohale ja otsis, täis kartust, pilguga kauget purje. Kuid ta ei näinud midagi ja see tähendas, et tema lootused ei ole veel kustunud.
Ta hoidis pilku jõel terve selle päeva, hilisõhtuni välja, kuni tal jalad seismisest valusaks jäid. Enne päevaveeru jõudis lossi üks kaaren, kes suurte mustade tiibadega vehkides alla lindlasse laskus. Mustad tiivad, mustad sõnumid, mõtles Catelyn, meenutades eelmist lindu, kes oli tulles kaasa toonud hirmsa teate.
Meister Vyman tuli õhtul tagasi isand Tullyt avitama ja tõi Catelynile tagasihoidliku õhtueine, mis koosnes leivast, juustust ja keedetud loomalihast mädarõikaga. „Ma kõnelesin Utherydes Wayniga, mu emand. Ta oli täiesti kindel, et tema teenistusaja jooksul ei ole Vetevool elanud ühtegi Neitsikannikese nimelist naisterahvast.”
„Täna tuli üks kaaren. Kas Jaime on uuesti kinni võetud?” Või tapetud, jumalad hoidku?
„Ei, mu emand, meil pole Kuningatapja kohta mingeid uudiseid.”
„Või on veel mõni lahing toimunud? Kas Edmure on hädas? Või Robb? Olge nii hea ja leevendage mu kartusi.”
„Mu emand, ma ei tohiks…” Vyman vaatas ringi, otsekui tahtes veenduda, et peale nende pole toas kedagi. „Isand Tywin on jõemaadelt lahkunud. Koolmekohtadel valitseb vaikus.”
„Kust see kaaren siis tuli?”
„Läänest,” vastas meister, isand Hosteri voodiriideid kohendades ja Catelyni pilku vältides.
„Kas mõni teade Robbilt?”
Meister ebales. „Jah, mu emand.”
„Midagi on juhtunud.” Catelyn mõistis seda mehe olekust. Meister varjas tema eest midagi. „Rääkige mulle. Kas Robbiga? On ta haavatud?” Mitte surnud, jumalad hoidku, palun ära ütle mulle, et ta on surnud.
„Majesteet sai tormijooksus Rünkale haavata,” sõnas meister Vyman endiselt puiklevalt, „kuid ta kirjutab, et muretsemiseks pole põhjust ja et ta loodab peatselt tagasi jõuda.”
„Haavata? Kuhu? Kui raskelt?”
„Ta kirjutab, et muretsemiseks pole põhjust.”
„Iga tema haav paneb mu muretsema. Kas tema eest kantakse hoolt?”
„Ma olen selles kindel. Kahtlemata tohterdab Rünka meister tema haava.”
„Kuhu ta haavata sai?”
„Mu emand, mul ei ole voli teiega rääkida. Vabandage mind.” Vyman korjas oma arstimid kokku ja lahkus tõtakalt ja Catelyn jäi jälle isaga kahekesi. Moonipiim oli oma töö teinud ja isand Hoster sügavasse unne vajunud. Tema lahtise suu ühest nurgast jooksis peenike süljenire alla ja tegi padja märjaks. Catelyn võttis linase rätiku ja pühkis selle õrnalt ära. Isa oiatas, kui ta seda tegi. „Andesta mulle,” ütles ta nii vaikselt, et Catelyn ta sõnu vaevu kuulis. „Neitsikannike… veri… see veri… jumalad heitku armu…”
Isa sõnad häirisid Catelyni vägagi, kuigi ta ei mõistnud nende mõtet. Veri, mõtles ta. Miks peab veri alati mängus olema? Isa, kes see naine oli ja mida sa talle tegid, et selle eest peab nii väga andestust paluma?
Sel ööl magas Catelyn halvasti, teda painasid ähmased unenäod tema kadunud ja surnud lastest. Ta ärkas juba ammu enne koitu, kõrvus kajamas isa sõnad. Toredaid ja õigest soost lapsi… miks ta pidi nõnda ütlema… kas võis juhtuda, et ta sigitas selle Neitsikannikesega sohilapse? Catelyn ei suutnud seda uskuda. Oma vennast oleks ta seda uskunud; ta poleks üllatunud, kui oleks teada saanud, et Edmure’il on kümmekond vallaslast. Kuid tema isa, isand Hoster Tully puhul polnud see lihtsalt võimalik.
Kas Neitsikannike võis olla Lysa hellitusnimi, nii nagu ta mind Catiks kutsus? Isand Hoster oli Catelyni varemgi Lysaga segi ajanud. Sa saad veel lapsi, ütles ta. Toredaid ja õigest soost lapsi. Lysal oli olnud viis nurisünnitust – kaks Kotkapesas, kolm Kuningalinnas… kuid mitte ühtegi Vetevool, isand Hosteri juures, kes oleks teda trööstida saanud. Mitte ühtegi, kui ainult… kui ta sel esimesel korral rasedaks ei jäänud…
Catelyn ja ta õde olid abiellunud ühel ja samal päeval ja jäänud oma isa hoolde, kui nende vastsed abikaasad ära sõitsid, et Roberti mässuga ühineda. Hiljem, kui neil kuupuhastus harilikul ajal tulemata jäi, rääkis Lysa rõõmuõhinaga sellest, et nad mõlemad kannavad kindlasti poega. „Sinu pojast saab Talitundru aujärjepärija ja minu omast Kotkapesa valitseja. Oi, nad saavad südamesõpradeks, nii nagu sinu Ned ja isand Robert. Neist saavad pigem vennad kui nõod, ma olen selles kohe päris kindel.” Ta oli nii õnnelik.
Aga varsti pärast seda algas Lysal kuupuhastus ja kogu ta rõõm haihtus. Catelyn oli alati arvanud, et Lysal jäi see tookord lihtsalt veidi hiljaks, aga kui ta oli siis käima peal…
Catelynile meenus, kuidas ta väikese näost punetava ja kisendava, kuid juba siis tugeva ja tarmuka Robbi esimest korda õele hoida andis. Kohe, kui Lysa lapse oma sülle võttis, uppus ta nägu pisaratesse. Ta andis poisi kähku Catelynile tagasi ja tõttas minema.
Kui ta oli just lapsest ilma jäänud, siis seletaks see isa sõnu ja veel paljut muudki… Lysa paaripanek isand Arryniga sõlmiti kiirustades ja Jon oli juba siis vana