Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
juuste ja pruunide silmadega, sale ja kaunis. Inimesed hõiskasid nende möödudes tema nime, tõstsid oma lapsi üles, et õnnistust paluda ja loopisid lilli tema hobuse kapjade alla. Margaery ema ja vanaema sõitsid kohe nende kannul kõrges ratasmajas, mille küljed olid nikerdatud sadade ronirooside kujuliseks, kõik kullatud ja säravad. Lihtrahvas tervitas neidki hõisates.
Seesama lihtrahvas, kes tiris mu hobuse seljast maha ja oleks mu tapnud, kui poleks olnud Hagijat. Sansa ei olnud teinud midagi, mille eest lihtrahvas teda vihkama pidi, nii nagu Margaery Tyrell ei olnud teinud midagi nende armastuse võitmiseks. Kas ta tahab, et ka mina teda armastaksin? Sansa silmitses kutset, mis paistis olevat Margaery enda käega kirjutatud. Kas ta tahab minu õnnistust? Sansa mõistatas, kas Joffrey teab sellest õhtusöögist. See võis väga vabalt olla kuninga sepitsus. Mõte sellest ajas talle hirmu peale. Kui selle kutse taga oli Joff, siis võis tal plaanis olla mingi jõhker nali, et Sansat temast vanema neiu silmis häbistada. Kas Joff käsib oma Valvkonnal ta jälle alasti kiskuda? Eelmisel korral oli Joffrey onu Tyrion vahele astunud, kuid nüüd ei saanud Paharet teda päästa.
Mind saab päästa ainult minu Florian. Ser Dontos oli tõotanud, et aitab Sansal põgeneda, kuid mitte enne Joffrey pulmaööd. Plaan on hästi ette valmistatud, oli tema armas ja ustav narriks alandatud rüütel talle kinnitanud; senikaua polnud muud teha kui vastu pidada ja päevi lugeda.
Ja minu asemiku seltsis õhtust süüa…
Võib-olla tegi ta Margaery Tyrellile ülekohut. Võib-olla oli see kutse lihtsalt vaid lahkuseosutus, viisakusväljendus. Võib-olla on see vaid õhtusöök. Kuid see siin oli Punane Kants, see oli Kuningalinn, see oli kuningas Joffrey Baratheoni, Esimese Omanimelise õukond ja kui Sansa Stark oli siin üldse midagi õppinud, siis umbusaldamist.
Nii või teisiti pidi ta kutse vastu võtma. Ta oli nüüd eikeegi, reeturi hüljatud tütar ja mässulise isanda põlualune õde. Ta ei saanud Joffrey tulevasele kaasale kuidagi ära öelda.
Oleks Hagijas siin. Lahinguööl oli Sandor Clegane tema kambrisse tulnud, et ta linnast ära viia, kuid Sansa oli keeldunud. Vahel lamas ta öösiti ärkvel ja murdis pead, kas ta oli targasti teinud. Ta oli peitnud mehe valge määrdunud mantli seedripuust kirstu, oma siidist suvekleitide alla. Ta ei teadnud, miks ta oli selle alles jätnud. Ta kuulis jutte, et Hagijas olevat araks löönud; keset kõige ägedamat lahingut oli ta ennast nii purju joonud, et Paharet pidi tema mehi ise juhtima. Kuid Sansa mõistis teda. Ta teadis mehe põlenud näo saladust. Ta kartis ainult tuld. Tol ööl oli turmatuli isegi jõe põlema süüdanud ja kogu õhu rohelise leegiga täitnud. Sansa oli kartnud isegi kantsis viibides. Väljaspool seda… ta ei suutnud seda ettegi kujutada.
Ohates kraamis ta välja sule ja tindi ja kirjutas Margaery Tyrellile viisaka nõusolekuteate.
Kui määratud õhtu kätte jõudis, tuli talle järele üks teine Valvkonna rüütel, mees, kes oli Sandor Clegane’ist sama erinev kui… jah, nagu lill koerast. Nähes ser Loras Tyrelli oma ukselävel seismas hakkas Sansa süda pisut kiiremini põksuma. Pärast seda, kui ser Loras oma isa maleva eelväe eesotsas Kuningalinna naasis, polnud ta noormehele veel kordagi nii lähedal viibinud. Hetkeks ei osanud Sansa midagi öelda. „Ser Loras,” sai ta lõpuks suust, „te… te näete väga kena välja.”
Noormees naeratas talle hämmeldunult. „Mu daam on liiga lahke. Ja lisaks ilus. Mu õde ootab teid pikisilmi.”
„Ma olen meie ühist õhtusööki väga oodanud.”
„Ka Margaery ja minu aulik vanaema samuti.” Ser Loras võttis Sansa käevangu ja läks koos temaga trepi poole.
„Teie vanaema?” Sansal oli raske ühtaegu ser Lorase käekõrval kõndida ja rääkida ja mõelda. Ta tundis läbi siidi noormehe käe soojust.
„Emand Olenna. Ka tema õhtustab teie seltsis.”
„Oo!” ütles Sansa. Ma kõnelen temaga ja ta puudutab mind, ta hoiab mul käe alt kinni ja puudutab mind. „Teda hüütakse Okaskuningannaks, kas pole nii?”
„On küll.” Ser Loras naeris. Tal on väga soe naer, mõtles Sansa, kuna noormees jätkas: „Aga teil oleks targem seda nime tema kuuldes mitte kasutada, muidu võib ta teid torgata.”
Sansa punastas. Iga lollpea oleks aru saanud, et ühelegi naisele ei meeldiks, kui teda „Okaskuningannaks” nimetatakse. Võib-olla olen ma tõesti nii rumal, nagu Cersei Lannister ütleb. Sansa püüdis meeleheitlikult leiutada midagi tarka ja võluvat, mida noormehele öelda, kuid mõistus oli ta maha jätnud. Ta pidi ser Lorasele äärepealt ütlema, kui kena too välja näeb, kuid siis meenutas talle, et oli seda juba öelnud.
Kuid rüütel oli tõesti kena. Ta näis pikem kui nende esmakordsel kohtumisel, kuid oli ikka sama nõtke ja sire ja Sansa ei olnud ühelgi teisel poisil näinud nii imetoredaid silmi. Aga ta pole enam poiss, ta on täismees, Valvkonna rüütel. Sansa meelest nägi ta valges rüüs isegi kaunim välja kui Tyrellide koja rohelistes ja kuldkollastes värvides. Ainsaks värvilaiguks tema rõivastusel oli nüüd sõlg, mis tema mantlihõlmu koos hoidis: pehmest kollasest kullast sepistatud Mägiaia roos, mida ümbritsesid õrnrohelised nefriitlehed.
Ser Balon Swann avas Maegori kindluse värava, et nad läbi lasta. Ka tema oli üleni valges, kuigi see ei sobinud talle pooltki nii hästi kui ser Lorasele. Vaiu täis tipitud vallikraavi taga harjutasid kümmekond meest mõõkade ja kilpidega võitlust. Kuna loss oli rahvast täis, oli välishoov antud külalistele telkide ja paviljonide püstitamiseks, nii et harjutamiseks jäid vaid väiksemad sisehoovid. Üks Redwyne’i kaksikutest taandus ser Talladi rünnaku ees, pilk tema kilbi küljes. Rässakas ser Kennos Kayce, kes puhkis ja ähkis iga kord, kui oma mõõka kergitas, pani Osney Kettleblackile hästi vastu, Osney vend ser Osfryd aga nuhtles ägedalt konnanäoga kilbikandjat Morros Slynti. Hoolimata tömpidest mõõkadest võis arvata, et Slynt on järgmisel päeval üleni vermeis. Juba see pilt pani Sansa nägu krimpsutama. Vaevalt jõudsid nad eelmises lahingus langenud maha matta ja juba harjutavad nad järgmise puhuks.
Hoovi servas tõrjus kolme vastast üksik rüütel, kelle kilbil oli kaks kuldset roosi. Sansa ja ser Lorase silme all tabas ta ühte neist pähe ja lõi mehe oimetuks. „Kas see on teie vend?” küsis Sansa.
„Jah, mu daam,” vastas ser Loras. „Garlan harjutab tihti võitlust kolme või isegi nelja mehe vastu. Ta ütleb, et lahingus esineb kahevõitlust harva ja tahab ennast ette valmistada.”
„Ta on vist väga vapper.”
„Ta on tubli rüütel,” vastas ser Loras. „Parem mõõgavõitleja kui mina, kui aus olla, kuigi mina olen piigiga osavam.”
„Ma mäletan,” ütles Sansa. „Te olete oivaline piigivõitleja, ser.”
„Mu emand on väga lahke. Millal ta mind võitlemas nägi?”
„Käe turniiril, kas te siis ei mäleta? Te sõitsite valgel ratsul ja teie turvis oli sadat erinevat liiki lilledest. Te andsite mulle roosi. Punase roosi. Teistele tüdrukutele heitsite te sel päeval valgeid roose.” Sansal tõusis sellest rääkides puna näkku. „ Te ütlesite, et ükski võit pole nii kaunis kui mina.”
Ser Loras naeratas talle malbelt. „Ma ütlesin vaid välja lihtsa tõe, mida igaüks võib oma silmadega näha.”
Ta ei mäleta, taipas Sansa jahmunult. Ta on lihtsalt minuga lahke, ta ei mäleta mind ega seda roosi ega midagi sellest. Ta oli olnud väga kindel, et see tähendas midagi, et see tähendas kõike. Punane roos, mitte valge. „See oli pärast seda, kui te ser Robar Royce’i sadulast lõite,” lausus ta meelt heites.
Noormees lasi ta käevangust lahti. „Ma tapsin Robari Tormiotsal, mu emand.” See polnud kiitlemine; tema hääl oli kurb.
Jah, tema ja ka teised kuningas Renly Vikerkonna rüütlid. Sansa oli kuulnud, kuidas naised sellest kaevu juures rääkisid, kuid oli selle hetkeks unustanud. „See juhtus siis, kui isand Renly tapeti, eks ole? Kui kohutav teie vaese õe jaoks.”
„Margaery?” Rüütli hääl oli