Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
noot tema hääles jahmatas Sansat. „Ma… mu isand, ma… ma ei tahtnud teid oma sõnadega haavata, ser.”
„Te ei teinudki seda, preili Sansa,” vastas ser Loras, kuid kogu soojus oli tema häälest kadunud. Ta ei võtnud Sansal enam käe alt kinni.
Süvenevas vaikuses läksid nad trepist üles.
Oh, miks ma küll pidin ser Robarist rääkima? mõtles Sansa. Ma rikkusin kõik ära. Ta on nüüd minu peale vihane. Ta püüdis mõelda, mida öelda, et asja parandada, kuid kõik sõnad, mis talle pähe tulid, olid mannetud ja viletsad. Ole vait, muidu teed sa vaid asja hullemaks, ütles ta endale.
Isand Mace Tyrell ja tema kaaskond olid majutatud kuningliku seitsmekoja taha, pikka kivikatusega sisekantsi, mida hüüti Neitsikojaks sellest ajast peale, kui kuningas Baelor Õnnis oma õed sinna kinni pani, et nende nägemine temas lihalikke mõtteid ei tekitaks. Kõrge nikerdatud kahe poolega ukse ees seisid kaks vahimeest, peas kullatud poolkiivrid ja üll kullakarva atlassiga palistatud rohelised mantlid, rinnaesisele õmmeldud Mägiaia kuldne roos. Mõlemad olid tubli seitse jalga pikad, laiade õlgadega ja kitsaste puusadega, lihased kummis. Kui Sansa nii lähedale jõudis, et nägi nende nägusid, ei suutnud ta nende vahel vahet teha. Mõlemal olid ühesugused esileküündivad lõuad, ühesugused sügavsinised silmad, ühesugused tihedad punased vuntsid. „Kes need on?” küsis ta ser Loraselt, unustades hetkeks oma kimbatuse.
„Minu vanaema ihukaitsjad,” vastas rüütel. „Nende ema pani neile nimeks Erryk ja Arryk, kuid Vanaema ei suuda nende vahel vahet teha ja hüüab neid seepärast Vasakuks ja Paremaks.”
Vasak ja Parem avasid ukse ja Margaery Tyrell ise ilmus nähtavale ja kiirustas lühikesest trepist alla neile vastu. „Preili Sansa,” hõikas ta, „mul on väga hea meel, et te tulite. Tere tulemast.”
Sansa põlvitas tulevase kuninganna ette maha. „Te teete mulle suurt au, Teie Hiilgus.”
„Ehk nimetad mind lihtsalt Margaeryks? Palun tõuse. Loras, aita preili Sansal tõusta. Tohin ma sulle lihtsalt Sansa öelda?”
„Kui te nii soovite.” Ser Loras aitas Sansa püsti.
Margaery saatis rüütli õeliku suudlusega minema ja võttis Sansal käest kinni. „Tule, mu vanaema ootab, ja ta ei ole just kõige kannatlikumate daamide killast.”
Koldes praksus tuli ja põrandale olid laotatud värskelt lõhnavad kõrkjad. Pika pukklaua ääres istus kümmekond naist.
Sansa tundis ära ainult isand Tyrelli naise, pikakasvulise, väärika olekuga emand Alerie, kelle pikka hõbedast palmikut hoidsid koos kalliskividega sõrmused. Margaery tutvustas ülejäänuid. Seal olid kolm Tyrellide nõbu, Megga ja Alla ja Elinor, kõik Sansa vanused. Trullakas emand Jenna oli isand Tyrelli õde ja abielus ühe roheõuna-Fossowayga; kabe särasilmne emand Leonette kuulus samuti Fossowayde hulka ja oli abielus ser Garlaniga. Seitsminna Nysterical oli inetu rõugearmiline nägu, kuid ta jättis meeldiva mulje. Peene moega valgetverd emand Graceford oli lapseootel ja nooremand Bulwer oli ise alles kaheksa-aastane laps. Ja „Merryks” paluti Sansal hüüda lustakat lopsakat Meredyth Crane’i, kuid mitte mingil juhul emand Merryweatherit, meelast mustasilmset kaunitari Myrist.
Kõige lõpuks viis Margaery Sansa nukule sarnaneva valgejuukselise kortsulise naise juurde, kes istus laua otsas. „Mul on au sulle tutvustada oma vanaema, leskemand Olennat. Tema abikaasa oli Mägiaia valitseja Luthor Tyrell, kelle mälestust me kõik kalliks peame.”
Vana naine lõhnas roosivee järele. Aga ta on ju nii imetilluke. Ta ei jätnud põrmugi okkalist muljet. „Suudle mind, laps,” sõnas emand Olenna ja tõmbas oma pehme plekilise käega Sansat randmest enda poole. „Sinust oli väga lahke, et tulid minu ja mu rumala kanakarja seltsis õhtust sööma.”
Kuulekalt suudles Sansa vanadaami põsele. „Teist oli lahke, et mind kutsusite, mu emand.”
„Ma tundsin su vanaisa, isand Rickardit, kuigi mitte lähedalt.”
„Ta suri enne minu sündimist.”
„Ma tean seda, laps. Kuuldavasti on ka sinu Tullyde soost vanaisa hinge heitmas. Isand Hoster, sulle on sellest vast ikka räägitud? Vana mees, kuigi mitte nii vana nagu mina. Kuid meie kõigi jaoks saabub kord öö ja mõnede jaoks liiga varsti. Sa tead seda kindlasti paremini kui enamik teisi, vaene laps. Ma tean, et sa oled küllalt leina näinud. Me tunneme sulle kaasa.”
Sansa kiikas Margaery poole. „Teade isand Renly surmast kurvastas mind, Hiilgus. Ta oli väga vapper.”
„Ma tänan nende lahkete sõnade eest,” vastas Margaery.
Tema vanaema turtsatas. „Jah, vapper ja veetlev ja väga puhas. Ta oskas riides käia ja ta oskas vannis käia ja millegipärast hakkas ta mõtlema, et sobib seetõttu kuningaks. Baratheonidel käivad alati peas kummalised mõtted, seda peab ütlema. Minu arvates tuleb see sellest, et nende soontes leidub Targaryenide verd.” Ta krimpsutas nina. „Mind taheti omal ajal ühele Targaryenile mehele panna, aga ma tegin sellele loole varsti lõpu.”
„Renly oli vapper ja hea südamega, vanaema,” ütles Margaery. „Ta meeldis isale väga ja Lorasele ka.”
„Loras on noor,” sõnas emand Olenna kräbedalt, „ja väga osav mehi kepiga hobuste seljast maha lööma. See ei tähenda, et ta tark oleks. Mis sinu isasse puutub, siis soovin ma, et oleksin sündinud talunaiseks, kellel on suur puulusikas, ehk oleks mul siis õnnestunud sellele tainapeale natuke mõistust pähe taguda.”
„Ema,” noomis emand Alerie.
„Kuss, Alerie, ära kasuta minuga sellist tooni. Ja ära hüüa mind emaks. Kui ma oleksin su sünnitanud, küll ma seda siis mäletaksin. Aga sinu mehe, selle Mägiaia kõlupäise valitseja pärast tasub mind süüdistada küll.”
„Talitse oma keelt, vanaema,” ütles Margaery, „mida Sansa niimoodi meist arvab?”
„Ehk arvab ta, et meil on natuke aru peas. Vähemalt ühel meist.” Vana naine pööras pilgu uuesti Sansale. „Ma hoiatasin neid, et see on reeturlik, Robertil on kaks poega ja Renlyl üks vanem vend, kuidas ta üldse saab seda inetut raudtooli endale nõuda? Kuss-kuss, ütleb minu poeg, kas sa siis ei taha, et sinu silmaterast saaks kuninganna? Teie, Starkid, olite kunagi kuningad, Arrynid ja Lannisterid samuti, ja isegi Baratheonid naisliini pidi, Tyrellid aga olid vaid kojaülemad, kuni Aegon Lohe siia tuli ja Avarmaa seadusliku kuninga Tuletandril ära praadis. Ausalt öelda on isegi meie õigus Mägiaiale kerge valskusega saadud, nagu need jubedad Florentid kogu aeg tänitavad. „Mis tähtsust sel on?” küsid sa, ja ega olegi, välja arvatud selliste kõlupeade jaoks nagu minu poeg. Mõte, et ta võib kunagi näha oma tütrepoega Raudtroonil istumas, ajab Mace’i puhevile nagu… kuidas selle kohta nüüd öeldaksegi? Margaery, sina oled tark, ole nii kallis ja ütle oma vaesele vanale pooltotakale vanaemale, mis on selle veidra Suvesaarte kala nimi, kes läheb kümme korda rohkem puhvi, kui teda suskida.”
„Teda nimetatakse puhvkalaks, Vanaema.”
„Muidugi mõista. Suvesaarlastel pole kujutlusvõimet. Ausalt öelda peaks minu poeg puhvkala oma vapiloomaks võtma. Ta võiks sellele krooni pähe panna, nii nagu Baratheonid oma hirvele, võib-olla teeks see ta õnnelikuks. Kui minu arvamust küsida, oleksime pidanud sellest verisest narrusest kaugele eemale hoidma, aga kui lehm on juba lüpstud, ega siis koort talle enam udarasse tagasi pigistada saa. Kui isand Puhvkala Renlyle selle krooni kord juba pähe pani, olime põlvist saati selle supi sees, ja siin me neid asju nüüd siis klaarime. Ja mida sina selle kohta ütled, Sansa?”
Sansa avas suu ja pani selle jälle kinni. Ta tundis, nagu oleks ta ka ise puhvkala. „Tyrellid põlvnevad Garth Rohekäest endast,” oli kõik, mida ta nii lühikese mõtlemise peale öelda oskas.
Okaskuninganna mühatas. „Nagu ka Florentid, Oakheartid ja veel kümmekond lõuna ülikutekoda. Garthile olevat meeldinud oma seemet viljakasse mulda külvata. See ei paneks mind rohkem imestama kui see, et tal olid rohelised käed.”
„Sansa,” segas emand Alerie vahele, „ sul on kindlasti kõht väga tühi. Kas maitseme koos metsseapraadi