Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
See on kerge teenistus ja eunuhhid kipuvad alati tüsenema. Toit on ainuke neile lubatud pahe. Hinnata kõiki Rikkumatuid paari vana majaorja järgi on sama, mis hinnata kõiki kannupoisse Arstan Valgehabeme järgi, Majesteet. Kas sa tead lugu Qohori Kolmetuhandest?”
„Ei.” Vaip libises Dany õlalt alla ja ta tõmbas selle tagasi üles.
„See juhtus nelisada või rohkem aastat tagasi, kui dothrakid esimest korda idast kohale ratsutasid, rüüstates ja põletades kõik suured ja väikesed linnad oma teel. Neid juhtis khaal, kelle nimi oli Temmo. Tema khalasar ei olnud nii suur kui Drogo oma, kuid küllalt suur. Vähemalt viiskümmend tuhat hinge. Pooled neist patsidega sõdalased, kelle juustes tilisesid kellukesed.
Qohorlased teadsid nende tulekust. Nad kindlustasid oma müüre, kahekordistasid oma kaitseväge ja palkasid lisaks kaks vabakonda – Lehvivad Lipud ja Teised Pojad. Ja alles päris viimasel hetkel saatsid nad ühe mehe Astapori, et ta ostaks kolm tuhat Rikkumatut. Kuid tagasitee Qohori oli pikk ja linnale liginedes nägid nad suitsu ja tolmu ja kuulsid kauget lahingukära.
Kui Rikkumatud linnani jõudsid, oli päike juba loojunud. Müüride all pidutsesid varesed ja hundid qohorlaste soomusratsaväe jäänuste kallal. Lehvivad Lipud ja Teised Pojad olid põgenenud, nagu sõjasulastel lootusetus olukorras ikka kombeks. Pimeduse saabudes olid dothrakid oma laagritesse läinud ja jõid ja tantsisid ja prassisid seal, kuid keegi ei kahelnud, et kui nad hommikul naasevad, purustavad nad linna väravad, jooksevad müüridele tormi ja vägistavad, rüüstavad ja võtavad nii palju orje, kui tahtmist on.
Aga kui puhkes koit ja Temmo ja ta ratsavennad oma khalasari laagrist välja tõid, nägid nad, et värava ette olid rivistunud kolm tuhat Rikkumatut, kelle kohal lehvis Musta Sikuga lahingulipp. Nii väikest väge oleks kergesti võinud küljelt haarata, aga sa ju tunned dothrakke. Nende ees olid jalamehed ja jalamehi kõlbab ainult kapjade alla ajada.
Dothrakid ründasid. Rikkumatud moodustasid kilpidemüüri, langetasid odad ega taganenud sammugi. Nad ei taganenud sammugi kahekümne tuhande kriiskava ratsaniku ees, kelle juustes tilisesid kellukesed.
Dothrakid ründasid kaheksateist korda ja iga rünnak murdus vastu neid kilpe ja odasid nagu lained kivisel rannal. Temmo saatis kolm korda oma vibumehed neist kaares mööda ja nooled sadasid Kolmetuhande pihta nagu vihm, kuid Rikkumatud ainult tõstsid kilbid peade kohale, kuni see valing lakkas. Lõpuks jäi neid alles vaid kuussada… kuid samal tandril lamas surnult rohkem kui kaksteist tuhat dothrakki, nende hulgas khaal Temmo, tema ratsavennad, tema kod ja kõik ta pojad. Neljanda päeva hommikul juhtis uus khaal ellujäänud väärikas rongkäigus linnaväravast mööda. Ükshaaval lõikasid kõik mehed oma patsi maha ja heitsid selle Kolmetuhande jalgade ette.
Sellest päevast peale koosneb Qohori linnavägi ainult Rikkumatutest, kellest igaüks kannab pikka oda, mille küljes ripub inimjuustest pats.
See ootabki sind Astaporis, mu Majesteet. Randu seal ja jätka teed Pentosesse mööda maad. Jah, see võtab kauem aega… aga kui sa koos magister Illyrioga pruukosti võtad, on sul selja taga tuhat mõõka, mitte ainult neli.”
Jah, tema jutus on iva, mõtles Dany, aga… „Mille eest ma tuhat orisõdurit ostan? Mul pole midagi väärtuslikku peale krooni, mille Turmaliinveljeskond mulle kinkis.”
„Lohed on Astaporis sama suur ime, nagu nad olid Qarthis. Võib-olla puistavad orjakaupmehed su kingitustega üle, nii nagu qartlasedki. Kui ei… nende laevade lastiks on muudki kui sinu dothrakid ja nende hobused. Nad võtsid Qarthis kaupu peale, ma käisin trümmides ja vaatasin need ise üle. Siidirullid ja kokkupakitud tiigrinahad, merevaigust ja nefriidist nikerdused, safran, mürr… orjad on odavad, Majesteet. Tiigrinahad maksavad palju.”
„Need on Illyrio tiigrinahad,” tähendas Dany.
„Ja Illyrio on Targaryenide koja sõber.”
„Seda vähem põhjust on talt kaupu röövida.”
„Mis kasu on varakatest sõpradest, kui nad ei anna oma vara sinu käsutusse, mu kuninganna? Kui magister Illyrio sellest keelduks, oleks ta ainult lõualottidega Xaro Xhoan Daxos. Ja kui ta on siiralt sinu eesmärgile pühendunud, ei hakka ta kolme laevatäie kaupade pärast sinu peale vimma kandma. Kuidas saaks tema tiigrinahku veel paremini kasutada, kui sinu sõjaväe tuumiku ostmiseks?”
See on tõsi. Dany tundis tärkavat elevust. „Sellisel pikal teel varitsevad ohud…”
„Ohte leidub ka merel. Korsaarid ja piraadid varitsevad lõunapoolsel laevateel ja Suitsev meri Valüüriast põhja pool kubiseb kurjadest vaimudest. Järgmine torm võib laevad põhja viia või lahku ajada, hiidkaheksajalg võib meid põhja tirida… või siis satume jälle tuulevaikusesse ja sureme tuult oodates janusse. Maaretkega kaasnevad teistsugused ohud, mu kuninganna, kuid mitte suuremad.”
„Aga mis siis, kui kapten Groleo keeldub kurssi muutmast? Ja mida teevad Arstan ja Belwas Tugev?”
Ser Jorah tõusis püsti. „Ehk on aeg selles selgusele jõuda.”
„Jah!” otsustas Dany. „Ma teen seda!” Ta heitis voodivaibad kõrvale ja hüppas koilt maha. „Ma lähen otsemaid kapteni juurde ja käsin tal võtta kursi Astaporile.” Ta kummardus oma kirstu kohale, lükkas kaane lahti ja haaras sealt esimese kättejuhtunud rõivaeseme – avarad liivasiidist püksid. „Ulata mulle mu medaljonvöö,” käskis ta Jorahit, pükse puusade ümber tõmmates. „Ja minu vest…” alustas ta pöördudes.
Ser Jorah pani käed talle ümber.
„Oh,” jõudis Dany vaid öelda, enne kui mees ta enda vastu tõmbas ja suu ta huultele surus. Rüütel lõhnas higi ja soola ja parknaha järele ja raudnaastud tema vammusel muljusid Dany paljaid rindu, kui mees teda kõvasti enda vastu pigistas. Üks käsi hoidis Danyt õlast, teine aga libises mööda ta selga alla ristluukohta ja mehe keel sundis Dany huuled tahtmatult paotuma. Ta habe on kare, mõtles ta, aga ta suu on magus. Dothrakid ei kandnud habet, vaid ainult pikki vuntse, ja teda oli ainult khaal Drogo varem suudelnud. Ta ei tohiks niimoodi teha. Ma olen tema kuninganna, mitte tema naine.
See oli pikk suudlus, kuigi Dany ei osanud öelda, kui pikk. Kui see lõppes, lasi ser Jorah temast lahti ja ta astus kärmelt sammu tagasi. „Sa… sa ei oleks tohtinud…”
„Ma poleks tohtinud nii kaua oodata,” lõpetas mees tema eest. „Ma oleksin pidanud suudlema sind Qarthis, Vaes Dolorros. Ma oleksin pidanud sind suudlema punases kõrbes, iga öö ja iga päev. Sa oled loodud selleks, et sind suudeldaks, tihti ja korralikult.” Mehe pilk sihtis tema rindu.
Dany kattis need kätega, enne kui nibud ta reeta jõudsid. „Ma… see ei olnud sünnis. Ma olen sinu kuninganna.”
„Minu kuninganna,” ütles rüütel, „ja kõige vapram, armsam ja kaunim naine, keda ma olen eales näinud. Daenerys –”
„Majesteet!”
„Majesteet,” jätkas mees, „lohel on kolm pead, kas mäletad? Sa oled nende sõnade üle pead murdnud sellest peale, kui neid sortside käest Põrmu palees kuulsid. Need tähendavad seda: Balerion, Meraxes ja Vhaegar, kelle turjal istusid Aegon, Rhaenys ja Visenya. Targaryenide koja kolmepäine lohe – kolm lohet ja kolm ratsanikku.”
„Jah,” ütles Dany, „kuid mu vennad on surnud.”
„Rhaenys ja Visenya olid ühtaegu nii Aegoni naised kui õed. Sul pole vendi, kuid sa võid endale võtta abikaasa. Ja ma kinnitan sulle, Daenerys, et kogu maailmas ei leidu ühtegi meest, kes oleks sulle pooltki nii truu kui mina.”
BRAN
Mäeseljandik kerkis maast järsu nurga all – pikk kivi- ja mullakurd, millel oli küünise kuju. Selle madalamate nõlvade külge klammerdusid puud, männid ja viirpuud ja saared, kõrgemal aga oli maa paljas ja seljandiku lage hari terendas pilvise taeva taustal.
Ta tundis selle kõrge kivi kutset. Ta liikus ülespoole, algul kergelt sörkides, siis kiiremini ja kõrgemale, tugevad jalad kallakut mõõtmas. Linnud vuhvatasid üleval okstelt lendu, kui ta mööda tormas, ning tõusid ägedalt