Päise päeva sõda. Peter V. BrettЧитать онлайн книгу.
tegutsedes astus Arlen ühe haige juurest teise juurde. Ta oli pilgeni väge täis laetud, kuid tervendades kulus see kähku. Varsti lõi ta tuikuma. Lõpuks vajusid ta silmad poolkinni ja ta komistas.
Renna tõttas talle toeks. „Aitab küll,” sosistas neiu. „Sa tegid, mis suutsid. Kas sa tapad end, et tervendada ülejäänud?”
„See on salakaval,” ütles Arlen. „Ühel hetkel on mul võitmatu tunne ja järgmisel nagu upuksin. Pean piirid selgeks õppima.” Ta hingas sügavalt sisse ning kogu võlujõud, mis uduna mööda maapinda ujus, valgus jälle tema poole. Tema loitsumärgid kumasid heledamalt, aga see oli tühine võrreldes väega, mida ta kiirgas vaid mõne minuti eest. Ta oli kurnatud moega, tumedad sõõrid silmade ümber.
„Aeg on minna,” lausus Renna.
Nad kappasid mitu miili, enne kui Renna hobuse peatas. Märgates, et neiu maha jäi, keeras Arlen Varjutantsu ringi.
„Mine,” ütles Renna.
„Ah?” küsis Arlen.
„Küti midagi,” ütles Renna. „Ei ole veel valge ja taastumiseks vajad sa enamat kui võlujõudu õhus. Praegu pole aeg hooletuks muutuda.”
Teda silmitsedes kallutas Arlen pea viltu, mehe näole hiilis taas naeratusevirve.
Renna võttis asja külmalt. Ta osutas sõrmega tasandikele, mis sõnumitoojate maanteed palistasid. „Mine.”
Arlen noogutas ja läks, kihutades Varjutantsuga maanteelt ära kõrgesse rohtu. Renna ootas, kuni ta silmist kadus, pööras siis Tõotuse ümber ja kappas tuldud teed tagasi.
Rennal oli vähe aega, kuid vähesest piisas. Hiljuti märgatud puudeemon passis ikka jämeda tüve kõrval, mis oli elukat Arleni loitsitud pilgu eest varjanud.
Ta lasi Tõotusel puuni kapata ja tagajalgadel mära loitsudega kabjad tabasid deemonit piksenooltena, tampides tolle väändunult ja purustatuna maapinnale.
Renna hüppas kergelt hobuse seljast, tõmmates Harli noa. Arlen ei anna endale asu.
Kui ta deemoni juurde astus, rabeles see. Võlujõud ravis juba peletise haavu. Mõne hetke pärast olnuks deemon valmis uuesti ründama, aga neid hetki ei antud. Puudeemonite soomus oli paks sitke nahk, näsajas ja pahklik, selle alt turritasid laiad rasked luud. Nende kõige nõrgemaks kohaks olid luuplaatide ühenduslülid. Renna rappis ägedalt, kangutades deemoni rinnaturvise lahti ja lõigates südame välja veel enne, kui koll tõmblemise lõpetas.
Ta oleks inimesi edasi tervendanud, kuni see oleks ta tapnud. Arlen Põldaja püüab alati kellegi eest oma elu ohverdada. See ei ole aastatega muutunud.
Arlenit näis lausa kurvastavat, et ta ei leia küllalt võimsat deemonit, kes ta hävitaks, ega liiga ränka koormat oma õlule. Ta otsib, kuni selle leiab. Üritades surra krasialase kombel.
Renna vajutas hambad deemoni südamesse. See oli jälk ja kibe, mustast verest lige, limane ja vintske. Miski lõhkes hammaste all, pritsides talle suhu isegi jälgimat vedelikku. Ta mõtles, et rüvedamat maitset ei saa olla, ning hakkas öökima, sapp tulvamas ümber pooleldi näritud deemonisüdame üles talle ninna. Ta igatses selle jõletu segu maha sülitada ja mao tühjaks oksendada, kuid surus hambad kokku.
Kui Arlen siin surma ei kohta, läheb ta seda jahtima Maapõue, ja üksi ei luba ma tal minna. Ma tõotasin, et jään ta kõrvale ega pidurda teda milleski.
Renna neelatas, pisarad näole nõrgumas. Ta sõlmis iiveldusega rahu, alistades selle, nagu oli esimesel korral alistanud Tõotuse, unustades kõik muu ja pidades vastu, kuni magu viimaks rahunes. Siis hammustas ta järgmise suutäie.
Ta oli end kogunud, kui Arlen jälle kumendades tagasi pöördus. Tumedad sõõrid olid mehe silmade ümbert kadunud, liigutused taas täpsed ja vilkad. Ja veri vemmeldas. Renna kuulis seda mehe hingamisest ja nägi võlujõudu tema ümber praksumas, tuues kaasa ürgsed kihud, mida polnud lihtne maha suruda.
Rennal oli üsna samasugune tunne. Üksnes äärmine pingutus aitas tal keskenduda loitsudele, mida ta Tõotuse kirjule karvale maalis. Mära vehkis Renna poole sabaga, kuid ei näksanud ega tõmbunud eemale.
„Kas oled tugevam?” küsis Renna.
Arlen noogutas. „Ometi pole ma päris korras. Olen võlujõudu täis ja samas võhmal. Aga see ajab asja ära. Meil on pikk ratsasõit ees, ma ei kavatse peatuda enne kui Päästjavälul.”
Ta osutas sõrmega. „Üks rada seal viib meid itta Vanakünka teele. Seda ei kasutata juba üheksakümmend aastat, sestsaadik kui maa-alused Künkakindluse hävitasid. Teed mööda jõuame otsejoones Päästjavälule. Homme ratsutame öö läbi ja ülehomme keskpäeval oleme päral.”
Renna noogutas. „Mida Leesha Paberivalmistaja sulle tähendab?”
Arlen hingas rütmiliselt kolm korda, kindel märk, et ta sõlmib rahu mingi tundmuse või mälestusega, kuid mis see oli, ei võinud Renna teada. „Leesha Paberivalmistaja on Päästjavälu taimetundja, aga sarnaneb pigem Selia Viljatuga Ojaäärsel. Inimesed jooksevad iga tema käsu peale. Jõesilla trahteripidaja sõnul röövis Jardir ta külast ja viis vägisi oma voodisse. Tuleb järele uurida. Vajadusel neid jälitama minna. Kui kuulen, et Leesha peas on juuksekarvagi kõverdatud, tapan ma Jardiri.”
Renna naeratas. „Muidu poleks sa mees, keda ma armastan. Selle eest, mida Jardir sulle tegi, on mul pooleldi isu ta ise tappa.”
„Ära seda küll ürita, Ren,” keelas Arlen. „Temast sa jagu ei saa, ükskõik kui palju sa pole enda arust õppinud. Jardir võitles deemonitega, kui meie sinuga polnud veel sündinudki.”
Renna kehitas õlgu. „Minu küsimusele ei vastanud sa ikka. Ma ei küsinud, kes on Leesha Paberivalmistaja, vaid mida ta sulle tähendab. Kuuldavasti on krasialased hulga naisi vägisi oma voodisse viinud. Miks sa just tema pärast kohale kiirustad?”
„Ta on mu sõber,” ütles Arlen.
„Sõpradest ei räägita niiviisi,” väitis Renna. „Sa kangestud üleni. Muutud külmaks. Kinniseks. Mulle näib, et sa varjad midagi.”
Arlen heitis talle pilgu ja ohkas. „Mida sa kuulda tahad, Ren? Sul olid omad Cobie Kalapüüdjad, mul omad.”
„Cobie Kalapüüdja oli üksainus,” ütles Renna, veri pähe tõusmas. „Teised poisid, kes rohkem kui korra külla tulid, kihutas papa minema. Mitu sinul oli?”
Arlen kehitas õlgu. „Kaks või kolm.”
„Ets kae, milline menu.” Renna sülitas. Ta tundis sisimas märatsemas koletist, deemoniolemust, mis nõudis kisendades vägivalda. Ta kiristas hambaid. Rahu sõlmimiseks oli see liiga tugev. Rõhuvalt võimas. Ta tõmbus pingule, võideldes sooviga mehele kallale karata. Mees koguni tappa.
„Mida?” kähvas Arlen, nähes metsikut pilku neiu silmis ja vastates sellele kümnekordselt. „Kas ma pidin sulle truuks jääma, kuna papad kauplesid meiega nagu pudulojustega? Ma lahkusin Ojaäärselt ega kavatsenud tagasi tulla, Ren.”
Renna vajus kössi. Mõte Arlen Põldajale, mälestus nende suudlusest lakas ja oma kihlatõotusest oli olnud noore Renna Parksepa kogu maailm. Unistus Arlenist oli aidanud tal taluda katsumusi, milles teised oleksid murdunud. Ja murdusidki. Tõde, et tookord ei tähendanud ta Arlenile vähimatki, et Arlen isegi ei mõelnud talle, oli liiga karm kuulda.
Kui Arlen tema juurde kiirustas, tõmbas ta vaistlikult noa. Mees oli kärmem, haarates ta randmed ja hoides neid kivideemoni jõuga paigal. Tema ponnistused olid kasutud.
„Lapsepõlves olid sa mulle võõras,” ütles Arlen. „Ma ei teadnud, milliseks naiseks sa kasvad. Teades oleksin otsa ringi keeranud ja su kaasa võtnud.”
Renna ei sõdinud enam ja vahtis teda. „Kas sa räägid tõsiselt?”
„Ausõna,” kinnitas Arlen. „Sa küsid, kas mu minevikus on naisi. Jah, on küll. Aga minevikus, sest see on möödas.” Ta sirutas käe, võttes Renna lõua pihku ja kergitades seda, kuni nende silmad kohtusid. „Minu