Päise päeva sõda. Peter V. BrettЧитать онлайн книгу.
kappasid koiduni ja talutasid siis hobuseid, sellal kui päike nende jõu põletas. Arlen viis nad maanteelt kõrvale, juhtides Varjutantsu enesekindlalt mööda sõnumitoojate rada, mis oli nii kinnikasvanud ja käänuline, et seda polnud õieti nähagi. Rada ei kadunud Renna jalge all küll kordagi, aga avanes tema ees äkitselt ja sulgus selja taga kähku, otsekui uitaks ta paksus udus.
Keskpäeva paiku ühines rada laia sõnumitoojate maanteega ning pärast puhkepeatust, et lõunat süüa ja keha kergendada, ronisid nad uuesti hobustele. Sarnaselt Jõesilla maanteedega oli Vanakünka tee kivist, kuid nüüd suuresti mõranenud ja lagunenud tohututeks pori täis aukudeks, kus visade puhmastena kasvasid tihedalt võsa ja umbrohi. Rohkem kui ühes kohas oli sillutisest läbi tunginud täiskasvanud puu, ümbritsetuna vägevatest lõhenenud kivi lahmakatest, mida kattis sammal ja mustus. Teisal kulges maantee pikkade ajahambast puutumata lõikudena, miilide kaupa lamedat ja katkestusteta halli kivi, kus polnud ainsatki pragu ega liitekohta.
„Kuidas nii suuri kive veeti?” küsis Renna imestavalt.
„Ei veetudki,” vastas Arlen. „Valmistati poritaoline pläga, mida kutsutakse betoks ja mis tahkub kõvaks kiviks. Vanasti olid kõik maanteed sellised, laiad ja kivist, vahel sadu miile pikad.”
„Mis neist sai?” küsis Renna.
Arlen sülitas. „Maailm jäi suurtele maanteedele liiga väikseks. Nüüd on Vanakünka tee omasuguste seas viimaseid. Loodus ei valluta neid kiiresti, aga viimaks siiski.”
„Siin jõuame ruttu edasi,” ütles Renna.
„Jah, kuid öös tuleb tõeline võidusõit,” hoiatas Arlen. „See paik ahvatleb põlludeemoneid nagu küna sigu. Nad kerkivad läbi teeaukude.”
Renna muigas. „Minul pole muret. Mul on Päästja kaasas.” Arlen põrnitses pahaselt ja neiu puhkes naerma.
Enam Renna ei naernud. Tõotus lubas küll mõnd põimitud parknahariba sadulavööna kasutada, aga sellegipoolest polnud Rennal lihtne kinni hoida, kui hiiglaslik Angiers’ mustang täie ajuga iidsel maanteel kihutas, ületades hüppega takistusi ja säilitades vaevu edumaad karja põlludeemonite ees, kes olid tal kannul.
Varjutantsul ei läinud põrmugi paremini, täkul oli sabas sama palju maaaluseid kui Tõotusel. Maantee tundus deemonitele hästi sobivat, nad kalpsasid sillutisel pikkade väsimatute sammudega.
Pea kohal täitis öötaevast tuuledeemonite röövlinnukisa. Renna piilus üles ja nägi deemoneid nende võlujõu kumas klaarilt, päratud tiivad varjamas tähti. Isegi tuuledeemonid polnud nii kärmed, et kihutav hobune sööstlennul kaasa haarata, kuid kiiruse vähenedes …
„Kas võitleme?” karjus Renna Arlenile. Mõlema meeled olid öös märksa terasemad, aga ometi oli raske aru saada, kas mees kuulis teda üle kapjade kõmina ja ohvrinäljas deemonite kriiskamise.
„Neid on liiga palju!” karjus Arlen vastu. „Kui võitluseks peatume, koguneb neid veel! Paneme edasi!”
Tänu ööpilgule nägi Renna mehe murekortsulist nägu päevselgelt. Meest ei ähvardanud muidugi mingi oht. Öös ei võinud miski Arlenile viga teha. Kuid Renna polnud samamoodi kaitstud. Loitsumärkidega keep ei varjanud teda kihutava hobuse seljas ja ehkki ta oli suure osa Tõotuse laigulisest kasukast maalingutega katnud, ei kestaks need loitsud lahingus deemonite kasvava hulga vastu kaua. Ka Varjutantsu loitsumärkidega turvises olid liikumiseks tarvilikud avaused.
Renna sõrmed kibelesid noa järele, aga tema käsivarred olid kõvasti ümber Tõotuse võimsa kaela. Üks maa-alune üritas mära jalgu näksata ning sai tasuks kabjaga näkku. Loitsumärgid, mis Renna oli kabja pinnale uuristanud, lõid loitma ja maa-aluse pikad pussteravad hambad purunesid, kui deemon eemale lennutati.
Renna rõõm selle hoobi üle jäi üürikeseks. Tõotus komistas, samm läks korraks sassi ning teised maa-alused kahandasid vahemaad, jõudes talle peaaegu kallale. Selja taga maanteel pidurdus kabjahoobi saanud deemoni veeremine, kes ajas end uimaselt püsti. Võlujõud tervendas juba eluka haavu. Varsti asub too neid uuesti jälitama.
Arlen lasi Varjutantsu ratsmetest lahti ja pöördus, joonistades õhku loitsumärgi. Renna tundis õhupuhangut ning maa-alused ta kannul pillutati laiali kui lehed tuules.
Renna naeratas Arlenit vaadates, aga naeratus katkes, sest ta nägi mehe helendust tuhmumas. Seda nippi ei võinud pidevalt kasutada ning tagaajavad põlludeemonid olid mehest vaevalt sammukese kaugusel. Renna kirus, et oli jonnakalt keeldunud mehe kingitud vibuga harjutamast.
Üks põlludeemon tegi sööstu, tõmbas pikkade kõverate küünistega turvisest allpool Varjutantsu kintsudesse sügavaid vagusid ja püüdis vägevat täkku pikali tirida.
Varjutants peatus ja põtkis, lömastades loitsumärkidega kapjade abil deemoni kolba, kuid viivitus võimaldas järgmisel deemonil ronida iidsele betokuhilale ja Arlenit ähvardada.
Arlen pööras järsult ringi, tõrjudes vehkiva käpa ühe käega ja virutades teisega deemonile valusalt vastu pead. „Ära ootama jää!” hüüdis ta, kui Tõotus temast mööda kihutas.
Võlujõud ta rusikal lõõmas, ta tümitas mitu korda, kuni deemoni nägu muutus pudruks. Ta viskas deemoni tagasi karja pihta, paisates ülejäänud maha hunnikusse, ning kannustas siis Varjutantsu jälle galoppi sõitma.
Nad jõudsid Rennale ruttu järele, aga Varjutantsu kintsudel sirises veri ja hobuse hoog aeglustus, samas kui deemonid ei jätnud jälitamist.
„Öö võtku!” Renna heitis pilgu ette, kus teine deemonikari kogu maantee ulatuses vastassuunast lähemale tormas. Mõlemat kätt ääristas teed võsastunud kraav. Põgeneda polnud kuhugi.
Poolenisti igatses Renna võitlusse astuda. Deemon ta veres nõudis huilates tapatööd, kuid tal oli piisavalt oidu, et mõista lahingu lootusetust. Kui neil ei õnnestu välja murda ja minema ratsutada, näeb Arlen tõenäoliselt ainsana koidikut.
Lähenevaks rünnakuks valmistudes lohutas see mõte teda pisut.
„Trambi neist üle,” sosistas ta Tõotusele kõrva.
„Minu järel,” hõikas Arlen. Ta oli tapetud deemonist veidi väge ammutanud, ehkki seda oli ikka vähem kui enne. Ta joonistas õhku kiire loitsumärgi ning deemonid otse hobuste ees paisati kõrvale. Ta keerutas pikka oda, torgates iga deemonit, kes ligi tükkis, ja ühe liiga aeglase sõtkus Varjutants kapjade alla, võlujõud öös sähvimas. Renna järgnes talle, tampides õnnetut deemonit veel, kuni too oli tüma ja sant.
Omaette oleks deemon neist ränkadest vigastustest ehk paranenud, kuid karjakaaslased tajusid eluka nõrkust ja lõpetasid ajutiselt jälitamise, rebides teda raevukalt, käristades pikkade küünistega ta soomust ja kiskudes hammastega tema ihust aplaid suutäisi.
Renna paljastas hambad, kujutledes viivuks end nendega liitumas, et õgida deemoniliha ja nautida sellega kaasnevat väge.
„Pilk ette!” nähvas Arlen, lõhkudes lumma. Renna vangutas pead ja pööras võikast pildist eemale, keskendudes taas käsilolevale.
Juba paistis, et nad pääsevad lõksust, aga kokkupõrge oli neid piisavalt pidurdanud ning üks tuuledeemon sukeldus õhust Renna poole, küünised õieli, et ta hobuse seljast napsata ja ära viia.
Mustjuurega maalitud loitsud Renna käsivartel ja õlgadel lõõmasid, luues tõkke, kust deemoni küünised läbi ei tunginud, kuid sööstlennu hoog tõukas Renna Tõotuse seljast maha. Ta kukkus valusalt, parem õlavars praksatas, suus oli mulla ja vere maik. Tuuledeemon sadas kiljudes tema kõrvale ja ta veeretas end, vältides vaevu nugateravat küünist tohutu tiiva tipus.
Kui ta püsti hüppas, kisendas õlg, aga Renna sõlmis valuga rahu, nagu puit sõlmib rahu tulega, ning haaras vasaku käega kohmakalt noa. Lamama jääda tähendas surma.
Ehkki surm hingas niigi kuklasse. Sealsamas lähedal lõi Tõotus takka üles, põtkides põlludeemoneid, kes igast küljest lõugu laksutasid ja küünistega rehmasid. Kohe on nad Rennal kallal.
„Renna!” Arlen keeras Varjutantsu ringi, kuid temagi ei jõudnud appi.
Tuuledeemon