Päise päeva sõda. Peter V. BrettЧитать онлайн книгу.
ärkas, nina mullas. Ta oli vist millalgi öösel tekilt maha veerenud. Ta sülitas ja pühkis hajameelselt nägu, peletades hommikust kangust sirutustega. Koit polnud veel käes, kuid taevas helendas juba piisavalt, nii et öönägemist polnud tarvis, ehkki oli võimalik alles jälgida, kuidas võlujõu joomed tuhmusid ja varju pagesid.
Arlen oli üleval ja askeldas bido väel, tuhnis Varjutantsu sadulakottides ja torises endamisi. „Ma tean, et jätsin need kuhugi siia …”
Renna naeratas meest vaadates. Ta oli rõõmuga valmis igal hommikul ärkama, suu mulda täis, kui näeb esimesena Arlen Põldajat. „Mida sa otsid?”
Sorimist jätkates heitis Arlen talle pilgu ja naeratus, mis mehe nägu valgustas, oli Renna naeratuse peegelpilt. „Oma riideid. Ahaa!”
Ta tõi lagedale kortsus rõivapuntra, raputades sirgu paari luitunud tööpükse ja särgi, mis oli kunagi olnud valge. Kui ta need selga pani, naeris Renna nende kottis välimust. „Kas oled issi riiete jaoks veel liiga väike?”
Arlen vahtis teda mõrult, pingutas vööd ja kääris särgikäiseid. „Mind nimetati kõhnaks juba siis, kui sõnumitooja olin, aga tollal sõin ma tublisti. Tänu kõigele sellele,” ta näitas käega oma tätoveeritud näole, „olen umbes kakskümmend naela alla võtnud.” Ta keeras lotendavad püksisääred üles.
Oma sandaalid ja hoolikalt kokkuvolditud rüü paigutas ta sadulakotti. Ta tiris lagedale paari vanu nahksaapaid, aga hetke järele mõelnud, uratas ja toppis need tagasi sadulakotti, jäädes paljajalu.
Kummaline oli Arlenit harilikes riietes näha. Renna kissitas silmi, püüdes kujutleda, milline oleks mees olnud, kui poleks iial Ojaäärselt lahkunud, ent ta ei suutnud. Tätoveeringud, mis katsid mehe küünarvarsi ja sääremarju – kaelast ja näost rääkimata –, mõjusid lihtsa särgi ja pükstega isegi tavatumalt. „Mis lahti?” küsis Renna.
„Ma hakkasin pikka rüüd kandma, sest peakott võimaldas päevaajal nägu peita ja rändavaid hingekarjaseid ei kiputa tülitama,” vastas Arlen. „Lisaks oli seda päikeseloojangul hõlpus seljast visata.”
Ta vangutas pead. „Aga enam ei poe ma peitu ja pikk rüü annab inimestele vale ettekujutuse. Ma pole mingi pühamees. Ja kui mul on tarvis kiiruga loitsumärgid paljastada …” Ta nipsutas sõrmi, hajudes silmapilk uduks, ja riided vajusid maha. Otsekohe kehastus ta uuesti üksnes bido väel, loitsumärgid paljad.
„See nipp kuluks ära mujalgi, kui vaid deemonitega võideldes,” muheles Renna.
Arlen naeratas. „Mõnda asja tasub ka vanamoodsalt teha.”
„Me läheme siis asulasse niisugustena?” küsis Renna. „Sa ei palu mul end kinni katta nagu Jõesillalt tulles?”
Arlen raputas pead. „Palun selle pärast vabandust, Ren. Lasin vaid auru välja. Mul polnud õigust …”
„Oli küll,” katkestas Renna. „Sa olid minu peale põhjusega tige. Ma ei heida seda ette. Mulle kulus aru pähepanemine ära.”
Arlen ruttas üle lagendiku, haarates ta käte vahele. „Sina oled mullegi aru pähe pannud. Rohkem kui korra.” Ta suudles Rennat, kui päike viimaks tõusis, puudutades neid õrnade kiirtega.
„Aitab hiilimisest, Ren,” ütles Arlen. „Me oleme need, kes oleme, ja inimesed peavad sellega leppima.”
„Tõsijutt,” nõustus Renna, asetades käed mehe siledale kiilaksaetud pealaele, et tema huuled jälle suule suruda.
Varsti viiski Arlen nad Päästjavälule, kõndides paljajalu ja talutades Varjutantsu ratsmetest.
„Maanteed ei ole loitsumärkidega kaitstud,” täheldas Renna.
„Maanteed on ise loitsumärk,” ütles Arlen. „Või õigemini loitsumärgi osa. Kui maa-alused olid asula suuresti ära pühkinud, ehitasime selle uhkemana üles plaani järgi, mis koosnes omavahel ühendatud suurloitsudest, nagu see, mida puuraidurid põhja pool puhastasid. Iga sõõr võtab eelmisest kauem aega, aga kümne aasta pärast ei astu ühegi Maapõue sigitise küünis siit saja miili ulatussegi.”
„See on … uskumatu,” lausus Renna.
„On tõesti,” ütles Arlen. „Kui sellele ei tee just lõppu sõjavägi, mille Maapõu välja saadab, et meid tagasi Teadmatuse Ajastusse paisata.”
Nii varaselgi tunnil liikus teedel ja jalgradadel ohtrasti oma käikudel lihtrahvast. Arlen noogutas inimestele möödudes, aga ei kõnetanud neid ega jäänud seisma. Kõik vahtisid pärani silmi, mõned koguni kummardasid või joonistasid õhku loitsumärke. Peaaegu igaüks jättis toimetused sinnapaika ja järgnes neile. Sammuti lugupidavas kauguses, ent arvukusega kasvas ka häältekõma ning rohkem kui korra kuulis Renna sõna „Päästja”.
Arlen ei pööranud sellele näiliselt tähelepanu, tüünel ilmel juhtis ta nad asula südamesse.
Siin oli tosinaid hiljuti ehitatud talusid ja majakesi ning ehitamisel olid veel sajad. Suurloitsu käänakud jätsid alles tohutuid puutumata metsalõike, säilitades asulas lihtsa küla õhustiku, mis erines täielikult Jõesilla betosillutisega tänavatest, kivimüüridest ja laiutavatest hoonetest.
„Tunne on üsna kodune,” leidis Renna. „Nagu hakkaks nurga tagant kohe paistma Kesktanuma ja Kuldi pood.”
Arlen noogutas. „Siin kutsutakse seda Maa-aluste Kalmistuks ja Kuldi asemel on Smitt, aga kui üksikasju mitte arvestada, on raske vahet teha. Ehk sellepärast kolisingi vähekeseks siia. Ma polnud kojuminekuks valmis ja see oli sobiv aseaine.”
Nad keerasid ümber nurga ja kalmistu ilmus nähtavale. Munakividega sillutatud asulasüda sarnanes väga Kesktanumaga. Ühes otsas seisis kivist pühakoda, mis oleks samahästi võinud kuuluda hingekarjasele Harralile Sookünkal, kuid see kahvatus alusmüüri kõrval, mida ringiratast laoti: sajad mehed kaevasid kraave ning vedasid kive.
Arlen tardus paigale, meelerahu kadus korraks ta näolt. „See Angiers’ hingekarjane ei viivitanud. Paistab, et ta ehitab katedraali, mis neelab Jona pühakoja justkui konn kärbse.”
„Sa räägid, nagu oleks see halb,” ütles Renna. „Kui asula kasvab sinu jutu järgi kiiresti, siis läheb ju suuremat pühakoda tarvis, või mis?”
„Eks vist,” möönis Arlen, aga tema hääl polnud veendunud.
Munakivisillutisega väljaku kaugemas otsas oli lai kõrgend vägeva lava ja heli võimendava kõlakojaga. Rennat paelus tohutu inimhulga sumin, kuid üks hääl kajas üle jutuvada. Ta nägi laval seismas Jow Puuraidurit, kes ei jätnud millegagi muljet, nagu olnuks vaid paari tunni eest eluohtlikult vigastatud. Nüüd juba tuttavat rüüd märgates nägi Renna, et hingekarjane Hayes seisab koos ühe õpilasega rahvasumma serval, toetudes kõverale sauale ja vaadates külmal pilgul pealt.
„Ma nägin Teda oma silmaga!” hüüdis Jow. „Puudeemon kiskus mu lõhki ja ma kuulsin taimetundja Darsyt ütlemas, et ta ei saa midagi teha. Aga Maalingutega Mees tuli ja viipas kätega, ja nüüd pole mul õieti kriimugi küljes!”
„Kobi lavalt alla, Jow Puuraidur!” karjus keegi. „Sa oled küll tola, kuid mitte laulik! Pajata oma piibujuttu kusagil mujal!”
„Vannun päikese nimel!” hüüdis Jow ning tõstis lõhkise ja verise vammuse, osutades paakunud rebenditele kohtades, kust puudeemon oli teda räsinud. Kui rahvasumm ikka ei uskunud, näitas ta näpuga lava ees seisvale mehele. „Evin Puuraidur, sina nägid seda kah!”
Kõigi pilgud pöördusid Evinile, kelle võimas hundikoer tõmbus inimesi peletades turri.
„Võluväel tervendamist ma ei näinud,” ütles Evin hetke pärast. „Vähemalt mitte ihusilmaga. Aga jah. Päästja on tagasi.”
Arlen ägas, surudes näo peopessa, kuna rahvahulk silmitses Jow’d tärkava huviga.
„Jaa!” hüüdis Jow. „Tõeline Päästja tuli tagasi, et emand Leesha koju tuua ja see kõrberott maha lüüa!” Rahvahulk möirgas heakskiitvalt.
„Loll nagu kivihunnik,