Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio DonadoniЧитать онлайн книгу.
juhataja”, „müürseppade juhataja”. Kohtame ka tavalisi käsitöölisi, kuigi kõige hinnatumad meistrid muudeti surematuks sellega, et neid kujutati nende tööandja hauakambris. Niisuguseks näiteks on skulptor Inkaf, kelle pilt on kuninganna Meresanh III ja tema poja vesiir Nebemaheti hauakambris, samuti maalikunstnikud Rahy ja Smerka. Mõnede alade käsitöölisi mainitakse anonüümselt. Kuid tõenäoliselt ei olnud esiletõstetute seas neid töölisi, kes elasid Abusiri ja Giza püramiidide jalamile rajatud suurtes töölisasulates või kolmetoalistes elamutes, mis jäävad vaarao Mykerinose (Menkaura) hauakambri juurde laskuvast nõlvakust lõuna poole. Nendest, nii-öelda alamatest käsitöölistest, ei tea me peaaegu mitte midagi.
5. ja 6. dünastia ajal kinnistus ikonograafiline stiil, mille üks teemasid oli töötavad käsitöölised. See levis ka provintsidesse, mille nomarhid (kubernerid) olid sel perioodil tunduvalt võimsamad ja iseseisvamad kui varem. Neile meeldis lasta kujutada konkreetseid töid, mida käsitöölised nomarhi töökodades tegid, ning märkida, et tööliste seas on ka vaarao töökodade meistreid. 5. dünastia valitsusajast alguse saanud meistrite, tööliste ja tööandjate esiletõus annab tunnistust kõrgelt spetsialiseerunud elukutsetest ning võimaldab paremini määratleda käsitööliste kohta oma aja ühiskonnas. Nii kujutatakse õukondlase Upemnefreti hauakambris Gizas lahkunut oma poja kasuks testamenti koostamas. Juuresviibivate tunnistajate seas on kaks arsti, majavalitseja, korravalvur, kaks preestrit ning mitmed käsitöölised ja ehitustöölised. Kuigi antud stseen pakub napilt informatsiooni kõigi osaliste ühiskondliku seisundi kohta, pole nende juriidilistes õigustes siiski mingit kahtlust. Kõik tunnistajad töötasid Upemnefreti teenistuses ning samal seinamaalingul allpool kujutatakse neid igapäevaseid ülesandeid täitmas, ometi ei mainita üheski stseenis nende inimeste nimesid.
Et käsitöölistest rohkem teada saada, tuleb uurida nende endi loodud mälestisi, mida on sellest perioodist arvukamalt säilinud. Kõige lihtsamad käsitöölised (müürsepad, puusepad, vanutajad, valajad, metallitöötlejad ja skulptorid) on jäädvustanud oma nime oma hauakambri ehitusosadele, ohverduslaudadele, joogiohvri kaussidele või kujukestele. Võib oletada, et Siinai poolsaarel Wadi Maghara vase- ja türkiisikaevanduste vastas leitud ühe- või kahetoalistes kiviosmikutes elasid nende kaasaegsed, sest tavalisi kaevureid tollal ekspeditsioonide liikmete nimekirjades ei mainita.
Gizas ja Saqqarah’s rajasid tööliste ülemad ja ülevaatajad endale avaramaid hauakambreid rohkemate kivist tahutud dekoratiivpaneelide ning skulptuuridega. Sealsetes raidkirjades ei mainita enam ainult lahkunu päritolu, elukutset ja usulisi ülesandeid, vaid ka tema vanemate ja laste omi. Tööde- ja töökodade juhatajad võtsid enda peale nii tehnilise vastutuse kui ka erinevaid usaldusülesandeid. Kuigi neid kujutatakse sageli tegemas käsitööd, mida nad ilmselt meisterlikult valdasid, tõusid nad tänu esivanematele ja isiklikele teenetele kõrgematesse ametitesse, millest teatatakse uhkusega raidkirjades hauakambri seintel. Kõik need inimesed kuulusid õukonnas tunnustatud eliidi hulka. Nad elasid pealinnas Memphises ja lasid end selle lähedusse matta, kuigi eluajal võidi neid määrata tööde ja ekspeditsioonide juhatajaks provintsidesse või isegi välismaale.
Keskmine riik
Esimese vaheperioodi poliitiliste vapustuste tagajärjel Egiptuse ühiskonnas toimunud suurtel muutustel oli arvestatav mõju ka meie allikate iseloomule. Ühtlasi ilmneb neis varasemast suurem huvi ühiskonna alamate kihtide ehk anonüümse tööjõu vastu, keda Vana riigi ajal isegi ei mainita. Tõsi küll, meie käsutuses pole töökohtade arhiive 12. dünastia eelsest perioodist ning seega ka teenistusnimekirju ega palgaraamatuid. See-eest on aga Reisneri papüürused. Need on neli iidset dokumenti, millest kolm pärinevad ehituskeskuste, eriti ühe templi juhatuse arhiivist, neljas aga Kesk-Egiptuse Thisi (Thinis) linna kuningliku laevaehituse parandustöökojast. Ettevõttes töötanud mehed on pärit 150 km kauguselt Koptose piirkonnast. Iga töölise kohta on kirjas tema nimi, vahel ka isa nimi ning mõnikord isegi vanaisa nimi; samuti on märgitud sugulussidemed vendade vahel. Paljud töötasid samal ajal põllutöölisena, jagades end kahe töökoha vahel. Neid eristab termin mnyw, mis tähendab „lihttöölist”, või nimisõna hsbw, mis rõhutab nende „nimekirjadesse kantu” staatust. Me ei oska hinnata töölise palga absoluutväärtust, sest enamasti maksti leibades, mille kohta teame vaid hulka, mitte aga kaalu või kuju. Keskmine tasu oli 8 trsst-pätsi, kuid see määr võis samal töölisel periooditi erineda.
Teistest selle aja dokumentidest leiame ka töökohtade palgaskaala. Maksuühik „leib” jääb endiselt täpselt määratlemata, kuid nüüd saame teada, kui palju seda igale tööliste kategooriale jagati. Näiteks jagati eraisiku hauakambri ehitusel 96 fq3-pätsi iga päev järgmiselt: vastutavad isikud said 10, rühmaülemad vastavalt liigile 2–5, kujundajad 6, skulptorid vastavalt liigile 2 või 3, kivimurdjad 2 ja lihttöölised ilmselt igaüks ühe pätsi. Vaatamata sellele, et kogu tööliste rühm koosnes vaid 47-st inimesest, on erinevused ometi hoolikalt paigas. Vahed on aga veelgi märgatavamad idapoolsesse kõrbesse Wadi Hammamati 60 sfinksi ja 150 skulptuuri jaoks materjali järele saadetud 18 741-mehelise ekspeditsiooni palkades. Keskvalitsuse määratud ekspeditsiooni juht sai iga päev 200 leiba ja 5 mõõtu õlut, tema otsesed abilised vastavalt ametikohale 30–100 leiba ning 1–3 mõõtu õlut, skulptorid 20 leiba ja 1/2 mõõtu õlut, nende abilised 15 leiba ja 1/3 + 1/4 + 1/5 mõõtu õlut ning viimaks 17 000 „nimekirja kantut”, kellest ekspeditsioon peamiselt koosneski, said igaüks 10 leiba ja 1/3 mõõtu õlut. Kui vaadelda palka ühiskondliku seisundi kriteeriumina, on eelnev nimekiri kõnekam ükskõik millistest sõnadest.
Al-Lahunis, Al-Fayyumi lähistel asuva Senusert II püramiidilinna elamud on kinnituseks, et ühelt poolt lihttööliste, käsitööliste ja nende ülemate ning teiselt poolt suurte ehitusprojektide eest vastutavate kõrgete ametnike vahel eksisteeris sügav lõhe. Linn ehitati kuninga matusekompleksi eest hoolitsemiseks ning seal toimuvate rituaalide korraldamiseks ja see jagunes kahte ebavõrdsesse ossa, mida eraldas teineteisest sama paks müür kui välismüür. Linna tagasihoidlikum osa hõlmas umbes 1/4 teise osa kogupindalast ning seal asusid tööliste elamud, igaühes 5–7 ruumi. Samal ajal olid linna teises, avaramas osas, 70-toalised elegantsed villad ning sillutatud tänavad, mille keskele oli rajatud veekanal. Esmapilgul võib tunduda, et naaberlinnaosade erinevus annab tunnistust ühiskondlikust progressist. Tegelikult aga näitavad need ühel ajal rajatud linnaosad, et Keskmise riigi ajal muutusid ühiskondlikud lõhed veelgi sügavamaks, kui olid Vanas riigis.
Teised mälestised annavad mitmesugust lisateavet, mille põhjal võib saada käsitööliste olukorrast täpsema ülevaate. Varasematel ajastutel olid selle ühiskonnakihi esindajatele kuulunud eraviisilised mälestusmärgid harvad, tagasihoidlikud ning piirdusid vaid hauakambritega. Matusekombestiku demokratiseerumine võimaldas aga rajada endale mälestusmärke ka lihtsamatel inimestel, kes käisid palverännakul Ülem-Egiptuse pühas linnas Abydoses. Palverännakul lasid nad püstitada Osirise templi terrassile pühendussteele või kabelikesi. Uuringud on näidanud, et pühendaja vanemad ja sugulased tellisid samasuguseid mälestisi riigi teistesse pühamutesse ning selline traditsioon püsis mitme põlvkonna jooksul. Ometigi märkame, et igale isikule usaldatud ülesannete vastutusaste oli erinev ning kuigi teatud ametite koondumine samade perekondade kätte eeldas perekonnatraditsioonide säilimist, valdas iga konkreetne isik ainult temale omaseid tehnikaid ja kunste.
Umbes kolmkümmend niisugust elukutset on kirjas onomastikon’is, mille koostas kirjutaja Amenemope Uue riigi lõpul, kasutades arvatavasti varasemaid eeskujusid. Selle töö eesmärgiks oli ilmselt luua õpetlik kataloog, mis pretendeeriks täiuslikkusele. Meid huvitab kõige rohkem ühiskondlike positsioonide ja elukutsete pingerida, mis algab kõige auväärsemast (kuningas) ja lõpeb kõige alamaga (põllutööline). Kirjutaja pakutud järjestus pole tänapäeva lugejale siiski päris selge ning nimekiri jääb lünklikuks. Sellegipoolest võib märgata teatavat hulka omavahel seotud rühmitusi. 162-st rubriigist 31 puudutavad käsitöölisi ja lihttöölisi. Nimekirja eesotsas on kuninglik perekond, õukond ja vaaraole lähedal seisvad isikud. Järgnevad sõjaväelised ametid ja religioossed funktsioonid. Viimaste seas võib märgata ka ametit „töötavate meistrite ülem, Tema-kes-asub-oma-müürist-lõunas (jumal Ptah)” ehk käsitööliste maailma võtmepositsiooni, mille kaitsejumalaks on