Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio DonadoniЧитать онлайн книгу.
või vastupidi, mis tõi kaasa mitmeid muutusi tema igapäevaelus. Samas tundub, et kõikjale ulatuv ja enamasti ka efektiivne keskvalitsus registreeris, määratles ja kontrollis kõiki töötegijaid kogu sotsiaalse skaala ulatuses. Vesiir Rehmira kiitles isiklikult, et ta võeti registrisse Thutmosis III valitsusajal. Kõikide tööalade juhatajad kandsid ühesuguseid tiitleid: imy-r või imy-r pr, „juhataja” või „osakonnajuhataja”. Neid tiitleid kasutati kõigis registrites kogu elu jooksul ning nendega kaasnes vastava osakonna mainimine. Madalamal tasandil kohtame tiitleid shd „inspektor”, hrp „ülem” ja rwdw „kontrolör”.
Vana riigi ajal olid käsitöölise karjääri kõige kõrgemateks ametiteks imy-r k3t nsw „kuninglike tööde juhataja” ja mdh qd nsw „müürseppade kuninglik meister”. Mõnikord täitis mõlemaid ameteid üks ja sama inimene. Pärimus räägib, et nii olevat see olnud targa Imhotepi puhul, kes oli vaarao Džoseri Saqqarah’s asuva astmikpüramiidi arhitekt. Vesiiri tiitlit tollal veel ei kasutatud. Hiljem, 5. dünastia valitsusajal on selliseid näiteid juba rohkem. Vaaraode Isesi (Asosi) ja Unase valitsusajal võime jälgida ühe Imhotepi järglase, valitsuses kõrgel kohal olnud Sennedžemibi karjääri, millest ta jutustab ise oma Gizas asuva hauakambri seintel. Tõenduseks tsiteeritakse seal arhiividokumente ja daatumeid: Sennedžemib esitleb end kõigepealt „kahekordse hõbedamaja juhataja, kuningliku kabineti juhataja, arsenali juhataja, kõikide Residentsi kontorite ja lõunapoolsete valduste juhatajana”. Need paljud nii majanduslikud kui ka poliitilised kohustused võimaldasid Sennedžemibil end esile tõsta ning nende abil sai ta „vesiiri, kuninglike aktide kirjutajate juhataja ning kuninglike tööde juhataja” ametisse. Jõudnud nii auväärsele ametikohale, mis oli kogu riigis teine kuninga enese järel, esitles Sennedžemib end eelkõige kui prestiižikate ehitusprojektide peaarhitekti, kellena ta teenis kaht teineteise järel valitsenud monarhi. Neil mälestistel oli silmapaistev koht oma aja kuninglikes kroonikates ning neid mainiti nn Palermo kivil kõrvuti edukate sõjakäikude, usuliste ettevõtmiste ja kaubanduslike ekspeditsioonidega. Arhitektuurile ja ehitistele omistati erakordset tähtsust, sest need olid vaarao valitsusaja püsivad mälestusmärgid. Just seetõttu usaldati nende elluviimine kõige kõrgematele ametnikele.
Egiptuse ajaloo varastel perioodidel usaldati sedalaadi töid või ülesandeid hinnaliste materjalide hankimiseks muudelegi õukondlastele. Kui uurida hilisemaid, Keskmise riigi ajast pärinevaid dokumente karjääridesse ja kaevandustesse korraldatud ekspeditsioonide kohta, siis selgub, et reeglina juhtisid neid keskvalitsuse kõrged ametnikud; iseäranis need, kes olid ametis riikliku varakambri juures, kui tegemist oli kaevandustöödega. Uue riigi lõpuperioodil võtsid Amoni ülempreestrid Wadi Hammamati kullakaevandused oma kontrolli alla veidi enne seda, kui nad haarasid võimu riigi lõunaosas.
Keskmise riigi aegseid suurehitisi mainitakse eelkõige neis ametlikes tekstides, kus kuningas räägib endast esimeses isikus. Alates 18. dünastia valitsusajast kirjeldavad töid templites ja kuninglikes hauakambrites aga need, kes neid ettevõtmisi tegelikult juhtisid. Tööde juhatajate hauakambrites on need säilinud pikkade jutustustena. Kõige vanem niisugustest kuulub Amoni ladude juhatajale Inenile. Ta juhtis vaarao Amenhotep I ja tema järglaste algatatud Karnaki templi laiendamist ning Thutmosis I maa-aluse hauakambri ettevalmistamist. Kuigi Inenist peeti lugu ka Hatšepsuti ja Thutmosis III valitsusajal, tõusid tema asemele uute valitsejate soosikud. Senenmut ja Amenhotep kandsid tiitlit „kuninganna suur ülevaataja”, kui nad juhtisid suuri ehitusprogramme Karnakis, Hermonthises, Dayr al-Bahris ja Luxoris. Džehuti oli „kahekordse hõbeda maja juhataja” ja „kahekordse kuldmaja juhataja”. Tundub, et ta täitis samu ülesandeid kui Puimera, kelle ainsaks tiitliks oli „jumalik isa”. Hapuseneb oli juba vesiir, kui kuninganna määras ta oma hauakambri ehitustööde juhatajaks. Selle ameti pidamine oli Uue riigi ajal peaministrite eesõigus. Neile õukondlastele anti sel puhul uued tiitlid: „kõikide käsitööde ülem” (hrp hmwt nbt), „tema, kes annab käsitöölistele korraldusi” (swb3-hr n hmww r ´irt), „see, kes avastab andeid” (wn-hr sš3 m ´irwt), „töödejuhataja” (hrp/´imy-r k3wt) jne. Nende ülesanded ulatusid ehitusmaterjalide hankimisest (monoliitplokid obeliskide püstitamiseks; kuld, hõbe ja elektron10 obeliskide ning hiiglaslike väravate katmiseks; väärispuit jne) tööde tegeliku juhtimiseni (sšm) ja regulaarse inspekteerimiseni (m33). See oli umbes samasugune vastutusala, kui oli Thutmosis III vesiiril Rehmiral Amoni valduste töökodade juhatajana.
Tööde ülemad (rühmajuhid, kirjutajad) olid sageli oma seisusest kõrgemale tõusnud lihttöölised. See ei olnud aga alati nii, sest reeglina valiti seesugused inimesed kindlatest perekondadest, kes kujundasid oma seisuse sisese hierarhia. Mõned pered moodustasid tõelisi ametnike „dünastiaid”, hoides mingit ametikohta enda valduses läbi paljude valitsusaegade. Näiteks 28-st Kuningliku Hauakambri rühmajuhist olid vähemalt 12 rühmajuhtide pojad. Ka siis kui polnud tegu alaliste ametikohtadega nagu Uue riigi aegses kuningahaudade institutsioonis, võib leida märke kui mitte süstemaatilisest ametite edasipärandamisest, siis vähemalt soovitustest võtta tööle juba tunnustatud töölise vend või poeg. Sageli eelistatigi niisuguseid kandidaate tundmatutele.
Siiski pole meil kuigi palju andmeid inimeste kohta, keda tunnustati just nende eriliste oskuste tõttu ning nende vähestegi puhul ei tea me midagi nende esivanematest. Üldise anonüümsuse loori kergitavad veidi vaid need käsitöölised, kes märkisid autobiograafias, et kuningas hindas neid; keda nende ülemused austasid sedavõrd, et mainisid neid oma hauakambri seintel või kes mingil moel signeerisid oma töid. Kõige sagedamini olid need skulptorid ja maalikunstnikud, mõnikord ka arhitektid. Tööandja soosing tagas neile materiaalsed eelised ning tihti annetati neile rikkalik hauakamber, kuhu koguti rahulejäänud kõrgemate isikute kingitused.
Nii oli kirjutajal ja töödejuhatajal Hal lisaks rikkalikele hauapanustele, mis võis 18. dünastia ajal olla tema seisusest mehe puhul tavaline, muidki väärisesemeid: küünrapikkune kullaga kaetud sau, kaks pronksist ja hõbedast vaasi, kirjutustahvel, mängulaud ja kaks nikerdatud saua tööandjate nimedega. Tegelikult anti käsitöölistele ülesandeid vastavalt vajadusele, nii nagu lihttöölistelegi. Mõnikord autasustas vaarao mõnd oma õukondlast sellega, et andis tema käsutusse oma parimaid töölisi. Teinekord aga saatsid printsid või kõrged ametnikud oma isiklikke töölisi abiks kuninglikele ehitustöödele.
Lisaks meistritele, keda teame nimepidi, leidus Egiptuses piisavalt kõrge tasemega käsitöölisi, kelle imelised kunstiteosed on tänapäeval kogu maailmas muuseumide uhkuseks. Teame, et neid austasid juba esimesed vaaraod, lastes käsitöölistel ehitada oma hauakambrid otse kuninglike haudade kõrvale nagu Abydoses. Need käsitöölised võib jagada kolme kategooriasse. Kõige rohkem oli liivakivi ja muid kõvu kivimeid töödelnud meistreid ning neid, kes valmistasid alabastrist ja bretšast11 vaase. Järgnesid kullassepad, juveliirid, eebenipuu töötlejad ja fajanssnõude valmistajad, ning viimaks need, kes lõid tunnustatud meistrite juhtimisel skulptuure, maalisid või kujundasid.
Ajal, mil töökojad tegutsesid üle kogu maa ja kõikjal Egiptuses ehitati, leidus nii õukonnas kui ka provintsides külluses kõrgetasemelisi meistreid ja kunstnikke. Juba dünastiate-eelsel ajal valmistati hämmastavalt peeni kunstiteoseid, milles olid ühendatud tehnika ning värvi ja vormi harmoonia. Seesuguste teoste sünd sai võimalikuks tänu pikaajalistele traditsioonidele, mille vaimus kasvanud käsitöölised andsid alati endast parima, kui ka tänu stabiilsele ja algatusvõimelisele valitsusele. Rahutuste ja võõramaise ülemvalitsuse perioodidel loodud kunstiteosed on seevastu märksa rohmakamad, mis näitab otsest seost kunstide õitsengu (see eeldab suuri kulutusi) ja valitsejate võimekuse vahel.
Töödejuhatajatel, tööliste ülematel, käsitöölistel ja lihttöölistel oli kõigil ametnikega sarnane staatus. Kuid sotsiaalne mobiilsus ei sõltunud siiski üksikisiku tahtest, vaid tema tööandjast. Alates Vanast riigist kuni Uue riigini käsutasid kuningas, suurmaaomanikud, templid ja kõikvõimalikud võimukandjad oma sõltlasi vastavalt vajadusele. Vaaraode suured ehitusprogrammid ja eraisikute ettevõtmised eeldasid mõnikord pikaajalisi ja üha korduvaid töid, vahel aga erakorralisi ülesandeid ning eriliste materjalide otsinguid. Andekamad said võimaluse end proovile
Looduslik kulla ja hõbeda sulam. – Toim.
Purdkivim, mis koosneb kokkuliitunud teravaservalistest kivimiosadest. – Tlk.