Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio DonadoniЧитать онлайн книгу.
ülesannete täitmist. Kõige rohkem puudutas see Egiptuses neid, kes olid teoorjuses. Näiteks saagikoristuse lõppedes võidi inimesed saata oma külast 150 km kaugusele templi ehitusele. Ehitustööde eest vastutavad ametnikud ja parimad spetsialistid pidid samuti palju reisima ja mitte üksnes töökohalt töökohale, vaid ka ehitustöödeks vajalike materjalide hankimiseks:
Tema Kõrgus saatis mind Ibhati, et ma tooksin tagasi sarkofaagi elavate „Elu Isandale”, koos selle kaane ning väärtusliku ja auväärse pyramidion’iga12, mis on määratud minu kuninganna püramiidi jaoks nimega „Merenra ilmub oma täiuses”. Tema Kõrgus saatis mind Elephantinesse tooma tagasi graniidist petikust selle lävega, graniidist arhitraave ja silluseid; tooma tagasi uksi ja graniitplaate „Merenra ilmub oma täiuses” püramiidi ülemise kambri jaoks. Ma tõin nad mööda Niilust allavoolu „Merenra ilmub oma täiuses” püramiidi juurde kuue praami, kolme pargase ja kolme paadiga [-] üheainsa ekspeditsiooni käigus [-]. Tema Kõrgus saatis mind Hatnubi tooma tagasi Hatnubi suurt alabastrist ohverduslauda [-]. (Roccati, 1982, lk 196.)
Nii jutustab Uni (Unis), kes täitis edukalt mitmesuguseid ülesandeid nii kuningapalees kui provintsides.
Kivimite asjatundjad reisisid peamiselt Siinai poolsaare türkiisikaevandustesse, kus nad õpetasid kaevureid paremaid maagisooni leidma. Samuti käisid Egiptuse ja Nuubia karjääridesse saadetud ekspeditsioonidel skulptorid, kes valisid välja sobivad kiviplokid ja töötlesid neid kohapeal. Juveliirid ja kullassepad saatsid aeg-ajalt kullaotsijaid Wadi Hammamatis. Serabit al-Khadimist maagileiukohtade lähedalt leitud arvukad tiiglid annavad tunnistust sellest, et vaske sulatati otsekohe pärast kaevandamist.
Paiksed käsitöölised elasid tõenäoliselt hoopis teistsugustes tingimustes kui nende ametivennad, kes liikusid pidevalt ühest töökohast teise, kuigi selle täpsemaks kirjeldamiseks pole meil piisavalt andmeid. Niisugune töökorraldus mõjutas kõiki töölisi alates nendest, kes asusid ühiskonnaredeli kõige alamal astmel, kuni kõige kõrgemal seisjateni välja. Kuid ka neid töölisi, kes olid seotud sellise kindla töökohaga nagu Kuninglike Hauakambrite Institutsioon, võidi paigutada ümber nii sama piirkonna sees kui ka väljapoole Teebat. Niisuguseid ümberpaigutusi mainitakse Merenptahi (Merneptahi) steelil Jabal Silsilah’s.
Piirkonnas, mis ulatub Wadi Magharast kuni Hatnubini, võib endiste kaevanduste ja karjääride kohal veel praegugi näha kivist hüttide, majapidamishoonete ja pühamute säilmeid. Näiteks Jabal Zeitis säilinud hooned on algelised, kuid ehitatud siiski kindla plaani järgi. Mõnikord pidid need mahutama vaid väikesi inimrühmi, teinekord aga mitusada inimest. Hooned erinevad üksteisest liialt vähe, võimaldamaks määrata nende kunagiste asukate ühiskondlikku seisundit. Suurehitiste kõrval asuvaid töölisasulaid kasutati lühema või pikema aja jooksul, mõnest nädalast kuni mitme aastani. Elamutest pärinevad leiud on aga liialt napid selleks, et nende asukate elutingimusi võrrelda.
Elutingimuste erinevuste üle võime otsustada peamiselt selle järgi, kas töölistel oli võimalik elada koos oma perekonnaga või mitte. Kuningliku Hauakambri töölised naasid igal õhtul koju ja lahkusid oma külast vaid erandjuhtudel. Seevastu need käsitöölised ja töölised, kes osalesid pikkadel ekspeditsioonidel, olid oma abikaasast ja lastest lahus nagu kõik teisedki ekspeditsiooni liikmed. Egiptlased reisisid nii oma riigi piires kui ka välismaal tunduvalt rohkem, kui neile oleks meeldinud; paljudes säilinud kirjades väljendatakse reisimise üle pahameelt. Rännakutel elati rühmadena ning ööbiti ühismagamistubades või mitmekesi ühes onnis, mis nende käsutusse anti. Kui tegemist oli paar-kolm aastat kestvate ehitustöödega nagu Teeba suurte matusetemplite ehitus, pidi arhitekt ehitama töökoha naabrusesse ka villa. On üsna tõenäoline, et Thutmosis IV templi arhitektil oli kaasas perekond, sest ta elas välismüürist lõuna pool avastatud majas. Töödejuhatajate elamud olid enamasti alluvate omadest eraldatud. Niisugused stabiilsed ja regulaarsed ametid, mida sai pidada oma kodu lähedal, olid kõige nõutavamad ning nende saamiseks punuti vahel kõige keerulisemaid intriige.
Naisi kohtame käsitööliste seas üliharva. Pole ka tõendeid, mis lubaks ühtegi konkreetset tööala seostada üksnes naistega.
Individuaalne eneseväljendus argielus
Eelnevalt käsitlesime tingimusi ja olukordi, milles käsitöölised töötasid. Nüüd jääb üle vaadelda aega, mis jäi neile endale ja seda, mida sellega peale hakati. Eelkõige tuleks muidugi esitada küsimus, kui palju käsitöölistel üldse vaba aega oli, sest enamasti kulges kogu nende elu valitsuse järelevalve all ja oli nii tugevasti organiseeritud, et isiklikeks ettevõtmisteks jäänud aeg oli üsnagi piiratud. Ometigi on vähemalt ühest kohast, Dayr al-Madinah’st säilinud dokumendid, mis kajastavad üksikisikute igapäevaelu ja avavad akna nende salajasse mõttemaailma. Ning kuigi see, mis käib Kuninglike Hauakambrite tööliste kohta, ei pruugi kehtida kõigi ülejäänute puhul, saame neist dokumentidest ometi teada 3000 aasta vanustest tõsiasjadest, mis on sama elavad, nagu oleksid need juhtunud eile.
Keskvalitsus varustas käsitöölisi kõige eluks vajalikuga – andis neile elamu, toidu, tööriided, kattis matusekulud – ning kandis igakülgset hoolt nende elu- ja töötingimuste eest. Eeldatavasti pidid käsitöölised seadma oma elus esikohale töö, milleks oli veel elava vaarao hauakambri ettevalmistamine. Igaüks pidi andma selleks panuse vastavalt oma oskustele ja võimetele: olema joonestaja, maalikunstnik, skulptor või lihtne kaevur. Siiski õnnestus peaaegu kõigil omandada põhitöö kõrvalt mõni väike lisaoskus, mis võimaldas kuupalgale lisa teenida. Nad punusid korve, valmistasid mööblit, skulptuure, sarkofaage ja muud sellist nii üksteisele kui ka väljaspool töölisasulat elavatele klientidele. Abitööd omandasid suurema või väiksema tähtsuse vastavalt sellele, kuidas suhtusid sellesse võimukandjad, kes mõnikord ka ise nende tööde pealt kasu lõikasid.
Töölised rakendasid neid andeid omaenda kodu ja hauakambrite ehitusel, muutes nii ühed kui ka teised märksa mitmekesisemaks. Selle tulemusel muutus nende asula, mis oli algselt ehitatud kindla plaani järgi, 19. dünastia aegsete ümberehitustööde käigus hoopis fantaasiaküllasemaks. Mõni ehitas omavahel kokku kaks maja, mõni lisas ühe toa, mõni ehitas köögi tänavale jne. Matmispaik jäi kahe ja poole sajandi jooksul kitsaks, nii et Ramseste dünastia valitsusaja lõpul ehitati hauakambreid üksteise sisse, nagu on märgitud selle tõttu puhkenud kohtuvaidluste dokumentides.
Tekstides mainitud või väljakaevamistel avastatud toiduainete mitmekesisus näitab, et lisaks tavapäraselt jagatavale teraviljale, kalale, puuviljadele ja kõige tavalisematele köögiviljadele võisid töölised soovi korral oma toidulauda rikastada muude toodetega. Nende menüü koosnes peamiselt leivast, kalast, õllest, veest ning, olenevalt olukorrast, ka mõnedest värsketest toiduainetest, sõltuvalt igaühe majanduslikest võimalustest. Kuigi me teame küllalt palju erinevate leibade, maiustuste ja teiste magusaid aineid sisaldavate toitude nimetusi, ei ole meieni jõudnud Dayr al-Madinah’st ega ka kusagilt mujalt ühtegi terviklikku toiduretsepti. See-eest on aga säilinud ravimite retseptid, milles kasutatakse enam-vähem samasuguseid toiduaineid.
Arvatavasti oli söömine egiptlastele oluline seltskondlik tegevus, kui arvestada matusesöömaaegade tähtsust. Kuid käsitöölised ei räägi sellest meile sugugi rohkem kui nende kaasmaalased. Pidusid ei peetud iga päev, küll aga erilistel puhkudel ja eriti küla tähtpäevadel. Pidustused algasid toidu valmistamisega, samas kanti toit lauale ja söödi ära. Säilinud mööbel, muusikariistad ja rõivad annavad tunnistust sellest, et egiptlastele meeldis suhelda ning end teistele inimestele näidata, mis kajastub ka tekstides.
Soov ennast näidata väljendub ka Hauakambrite Institutsiooni töötajate püüdes koguda vara, maid ja teenreid, kui nad just ei olnud pärinud neid oma jõukamatelt vanematelt. Keskmine vaarao teenistuses olev tööline ei saanud seda kõike endale lubada. Lisaks suhtelisele jõukusele, mida mõned käsitöölised eluajal nautisid, püüdsid nad iga hinna eest muretseda endale väärilist hauakambrit ja matusetarbeid. Niisugune soov oli rahva seas laialt levinud, kuid käsitöölistel oli selle täitmiseks eeliseid. Neil oli juurdepääs matusetekstidele, mida nad ei kõhelnud oma hauakambri seintele kandmast. Käsitöölised teadsid, kuidas seda teha, ning kui neil endil vastavad oskused puudusid, kutsusid
Püramiidi ülemine tipp. – Toim.