Krahv Monte-Cristo. 5. osa. Alexandre DumasЧитать онлайн книгу.

      “Ja kas te mäletate oma kodumaad?” küsis Albert.

      “Kui ma panen silmad kinni, näen ma uuesti kõike seda, mida olen näinud. On olemas kahesuguseid silmi: ihusilmad ja vaimusilmad. Ihusilmad võivad teinekord unustada, vaimusilmad aga mäletavad alati.”

      “Ja milline on kõige kaugem aeg, mida te mäletate?”

      “Ma käisin siis alles halvasti; mu ema, kelle nimi oli Vasiliki (Vasiliki tähendab “kuninglik”, ütles neiu pead tõstes), võttis mind käekõrvale – meil mõlemal olid näokatted ees ja kukrupõhja olime pannud kogu kulla, mis meil oli, ja me läksime vangide jaoks almust paluma, öeldes:

      “Kes annab vaestele, annab jumalale.” Kui meie kukkur sai täis, tulime tagasi paleesse ja isale sõnagi ütlemata saatsime kogu selle raha, mis meile oli antud kui vaestele inimestele, kloostri iguumenile, kes jagas selle ära vangide vahel.”

      “Kui vana te siis olite?”

      “Kolmeaastane,” vastas Haydée.

      “Te mäletate siis kolmandast eluaastast peale kõike, mis teie ümber juhtus?”

      “Kõike.”

      “Krahv,” ütles Albert sosinal Monte-Cristole, “te peate lubama sinjooral rääkida meile midagi oma elust. Te keelasite mul rääkida oma isast, aga võib-olla räägib tema sellest ja te ei kujuta ette, kui õnnelik ma oleksin, kuuldes tema nime nii kaunist suust.”

      Monte-Cristo pöördus Haydée poole ja kulmukortsutusega, mis soovitas tal ülima tähelepanuga jälgida tema antud soovitust, ütles ta Haydéele kreeka keeles:

      “Πατρòς μεν ατην, μη δε ονομα προδότον χαί προδοσίαν, είπε ημτν.”2

      Haydée ohkas sügavasti ja sünge vari libises üle ta sileda lauba.

      “Mida te ütlesite talle?” küsis Morcerf sosinal.

      “Ma kordasin talle, et te olete sõber ja et tal pole vaja teie eest midagi varjata.”

      “Nii et see kunagine retk vangide heaks on teie esimene mälestus. Milline on teine?”

      “Teine? Ma näen ennast sükomooride varjus, järve kaldal mille värisevat vetepeeglit läbi lehtede näen veel praegugi. Kõige vanema ja tihedama sükomoori vastu toetudes istus mu isa patjadel, ema lebas ta jalge ees ja mina, väeti laps, mängisin ta valge habemega, mis ulatus talle rinnuni, ja vöö vahel oleva kinžalliga, mille pide oli teemantidega ehitud; aeg-ajalt tuli tema juurde üks albaanlane, kes talle midagi ütles, millele mina tähelepanu ei pööranud, ja kellele isa vastas ühesuguse häälega “Surmata!” või “Armu anda!”.”

      “Kummaline on kuulda selliseid sõnu noore neiu suust mujal kui teatrilaval ja öelda endale: see pole väljamõeldis! Aga arvestades nüüd seda lausa luulelist ümbrust ja imelist minevikku, kuidas teile meeldib Prantsusmaa?”

      “See on minu arvates ilus maa,” ütles Haydée, “aga ma näen Prantsusmaad sellisena, nagu ta on, sest ma näen teda naise silmadega, oma maad aga nägin ma, vastupidi, ainult lapse silmadega ja ta on mähkunud kas säravasse või süngesse uttu, olenevalt sellest, kas mu silmad näevad temas mahedat kodumaad või kibedate kannatuste paika.”

      “Te olete nii noor, sinjoora,” ütles Albert tahtmatult üldlevinud arvamusele järele andes, “kuidas te jõudsite kannatada?” Haydée vaatas Monte-Cristo poole, kes vaevumärgatavalt noogutades pomises:

      “Еΐπε!”3

      “Kõige sügavamat mõju avaldavad hingele esimesed mälestused, ja välja arvatud need, millest ma teile rääkisin, on kõik minu noorusmälestused kurvad.”

      “Rääkige, rääkige, sinjoora,” ütles Albert, “uskuge mind, ma olen kirjeldamatult õnnelik teid kuuldes.”

      Haydée naeratas nukralt.

      “Te soovite siis, et ma räägiksin oma teistest mälestustest?” küsis ta.

      “Ma palun teid,” ütles Albert.

      “Olgu. Ma olin nelja-aastane, kui mu ema mind ühel õhtul äratas. Me olime Ioannina palees. Ta tõstis mu üles patjadelt, kus ma puhkasin, ja silmi lahti lüües nägin ma, et ema silmis olid suured pisarad.

      Ta viis mu sõna lausumata ära.

      Nähes teda nutmas, hakkasin ka mina nutma.

      “Tasa, laps!” ütles ta mulle.

      Tihtipeale, hoolimata ema lohutamisest või ähvardustest, nutsin ma edasi, sest olin tujukas nagu kõik lapsed; aga sel korral oli mu ema häälel niisugune õudne kõla, et ma jäin silmapilk vait.

      Ema viis mu kiiresti ära.

      Siis ma nägin, et me ruttasime laiast trepist alla; meie ees läksid, õigemini tormasid samast trepist alla kõik mu ema teenijad, kandes kirste, taskuid, ehteasju, juveele, kullaga täidetud kukruid.