Krahv Monte-Cristo. 5. osa. Alexandre DumasЧитать онлайн книгу.
Alexandre Dumas
Krahv Monte-Cristo V
I
NOORE CAVALCANTI EDUSAMMUD
Vahepeal oli vanahärra Cavalcanti lahkunud oma teenistuskohustusi täitma, aga mitte Tema Majesteedi Austria keisri armeesse, vaid Luccasse, tervisvetele ruletil mängima, mida ta väga innukalt harrastas.
Mõistagi oli ta pedantliku täpsusega, kuni viimase krossini kaasa võtnud summa, mis oli talle määratud reisi eest ja hüvituseks suursuguselt ja pidulikult mängitud isa rolli eest.
Härra Andrea oli pärinud selle lahkumise tulemusel kõik paberid, mis kinnitasid, et tal oli tõesti au olla markii Bartolommeo ja markiis Oliva Corsinari poeg.
Nii oli ta siis enam-vähem kindlalt ankrusse heitnud Pariisi seltskonnas, mis nii kerge käega võtab vastu ja kohtleb välismaalasi mitte selle järgi, kes nad on, vaid selle järgi, kes nad olla tahavad.
Pealegi, mida siis nõutakse ühelt noorelt mehelt Pariisis? Et ta enam-vähem räägiks tema keelt, oleks viisakalt riides, mängiks julgelt ja maksaks kullas.
Mõistagi ollakse märksa vähem nõudlik ühe võõra kui pariislase vastu.
Nõnda oli Andrea paari nädalaga saavutanud üsna kena positsiooni: teda kutsuti härra krahviks, räägiti, et ta saab viiskümmend tuhat livri puhastulu, ja kõneldi ka veel isa määratust varandusest, mis olevat maetud Saravezza karjääridesse.
Üks teadusemees, kellele sellest viimasest tõigast kui kindlast faktist räägiti, teatas, et tema olevat näinud mainitud karjääre, mis andis kõvasti kaalu juurde kinnitustele, mis seni kahtlusepilvedel hõljusid ja mis sellest peale omandasid materiaalse sisu.
Umbes selline olukord valitses Pariisi seltskonnas, kuhu me oleme oma lugejad viinud, kui ühel õhtul Monte-Cristo tuli külla härra Danglars’ile. Härra Danglars oli välja läinud, aga krahvil soovitati minna parunessi poole, kes võttis vastu, ja krahv nõustus.
Õhtusöögist Auteuil’s ja seal toimunud sündmustest alates võpatas proua Danglars alati närviliselt, kui kuulis nimetatavat Monte-Cristo nime. Kui krahv ise ei järgnenud oma nimele, piinav tunne teravnes; aga vastupidi, kui krahv ilmus, siis tema aval nägu, säravad silmad, armastusväärsus ja galantsus isegi proua Danglars’i vastu peletasid peatselt viimasegi hirmuvarju: parunessile näis võimatu, et pealtnäha nii meeldiv mees võiks tema vastu midagi halba plaanitseda; pealegi, ka kõige rikutumad hinged ei suuda uskuda halba, mille taga ei ole mingit huvi: tarbetu ja põhjuseta halb tõukab eemale nagu mingi ebanormaalsus.
Kui Monte-Cristo astus buduaari, kuhu me lugejad oleme juba üks kord viinud ja kus paruness jälgis üsna mureliku pilguga joonistusi, mida tütar talle pärast seda ulatas, kui oli neid vaadanud koos noore härra Cavalcantiga, tekitas tema ilmumine oma tavalise efekti, ja paruness võttis pärast kerget kohkumust tema nime kuuldes krahvi naeratades vastu.
Krahv haaras ühe pilguga kogu stseeni.
Parunessi ligidal istus poollamaskledes väikesel kušetil Eugénie ja Cavalcanti seisis püsti.
Cavalcanti, kellel oli seljas must ülikond nagu mõnel Goethe kangelasel, jalas lakk-kingad ja valgest siidist vikkelsokid, tõmbas läbi oma blondide juuste üsna valge ja üsna hoolitsetud käega, millelt sädeles vastu briljant – vaatamata Monte-Cristo soovitusele polnud edev noormees suutnud seda väikesesse sõrme panemata jätta.
Seda liigutust saatsid tulised pilgud preili Danglars’i suunas ja ohked täpselt samal aadressil kui pilgudki.
Preili Danglars oli niisugune nagu alati – kaunis, jahe ja pilkehimuline. Ükski Andrea pilk ega ohe ei jäänud talle märkamata. Oleks võinud öelda, et nad libisesid alla mööda Minerva turvist, mööda seda turvist. mis mõningate filosoofide arvates kattis aeg-ajalt Sappno rinda.
Eugénie tervitas jahedalt krahvi, ja kasutades ära algavat vestlust, tõmbus tagasi oma õpingutetuppa, kust peagi kostis kõlavat naeru ja klaverihelisid, mis näitasid Monte-Cristole, et preili Danglars eelistas tema ja härra Cavalcanti seltskonnale oma lauluõpetajat preili d’Armilly’d.
Eriti nüüd, vesteldes proua Danglars’iga ja olles pealtnäha süvenenud meeldivasse jutuajamisse, märkas krahv härra Andrea Cavalcanti taotlusi, seda, kuidas ta käis kuulamas muusikat ukse juures, millest ta sisse ei söandanud astuda, ja oma vaimustust ilmutas.
Varsti tuli koju pankur. Tema esimene pilk, tõsi küll, langes Monte-Cristole, aga teine Andreale.
Mis puutub tema naisesse, siis tervitas ta oma naist nii, nagu on kombeks mõningatel abielumeestel ja millest vallalised ei suuda enne ettekujutust saada, kui on avaldatud väga ulatuslik abielusuhete koodeks.
“Kas daamid ei kutsunud teid endaga musitseerima?” küsis Danglars Andrealt.
“Kahjuks ei,” ütles Andrea, ohates veelgi sügavamalt kui enne.
Danglars astus otsekohe vaheukse juurde ja lükkas selle lahti.
Nüüd võis näha mõlemat neiut istumas ühel istmel ühe ja sama klaveri ees. Nad mängisid mõlemad ühe käega. Selle mänguviisi olid nad lihtsalt tuju tõttu ära õppinud ja tulid sellega silmapaistvalt toime.
Preili d’Armilly, keda nüüd võis näha, moodustas Eugénie’ga selles ukseraamistuses niisuguse elava pildi, nagu neid Saksamaal armastatakse teha – preili d’Armilly oli silmapaistvalt kaunis või õigemini imearmas. Ta oli väikest kasvu ja blond nagu haldjas, tihedate lokkis juustega, mis langesid tema pisut liiga pikale kaelale, nagu teinekord Perugino oma madonnadele on teinud, ja väsimusest looritatud silmadega. Räägiti, et tal olevat kopsud haiged ja et ta sureb ühel päeval lauldes nagu Antonia “Cremona viiulis”.
Monte-Cristo heitis kiire ja uudishimuliku pilgu sellesse gynaikeion’isse – nähes esimest korda preili d’Armilly’d, kellest ta oli majas nii palju kuulnud.
“Ah et meid on siis seltskonnast välja tõugatud?” küsis pankur tütrelt.
Ja nüüd viis ta noormehe väikesesse võõrastetuppa, ja kas nüüd kogemata või meelega, igatahes Andrea selja taga lükati uks nii, et sealt, kus istusid Monte-Cristo ja paruness, polnud võimalik enam midagi näha; kuna aga pankur oli läinud koos Andreaga, siis paistis proua Danglars seda asjaolu üldse mitte märkavat.
Õige pea kuulis krahv Andrea häält klaveri saatel – ta laulis mingit korsika laulu.
Sellal kui krahv kuulas naeratades laulu, mis pani teda unustama Andread ja meenutas Benedettot, kiitis proua Danglars Monte-Cristole oma mehe hingejõudu, kes oli alles täna hommikul kaotanud ühe Milano pankroti tõttu kolm- kuni nelisada tuhat franki.
Kiitus oli tõesti põhjendatud, sest kui krahv poleks seda teada saanud parunessilt või siis sel teel, nagu ta kõik asjad teada sai, poleks paruni nägu talle midagi öelnud.
“Hüva on!” mõtles Monte-Cristo. “Nüüd on ta niikaugel, et ta varjab, mida on kaotanud. Veel kuu aega tagasi kiitles ta sellega. “
Aga valjusti ütles ta:
“Aga härra Danglars tunneb ju nii hästi börssi, et ta teeb teisal alati tasa selle, mis ta on kaotanud.”
“Ma näen, te jagate üleüldist eksiarvamust,” ütles proua Danglars.
“Milline see on?” küsis Monte-Cristo.
“See, et härra Danglars mängib, tegelikult ei mängi ta iialgi.”
“Ah õigus, proua, mulle tuleb meelde, et härra Debray ütles mulle…Aga muide, mis on saanud härra Debray’st. Ma ei ole teda juba neli või viis päeva näinud.”
“Ka mina ei ole,” lausus proua Danglars imetlusväärse enesekindlusega. “Aga te alustasite lauset, mis jäi lõpetamata.”
“Millist?”
“Härra Debray ütles teile, sõnasite te…”
“Ah jaa! Härra Debray ütles mulle, et teie pidite küll ennast ohverdama mängukuradile.”
“Mõnda aega, pean ütlema, tundsin ma tõesti huvi selle vastu,” ütles proua Danglars. “Aga enam mitte.”
“See on valesamm, proua! Jumaluke! õnn on heitlik. Kui mina oleksin naine ja juhus oleks mind teinud pankuri abikaasaks, siis olgu minu usaldus oma mehe õnnesse