Jumalaema kirik Pariisis. Victor HugoЧитать онлайн книгу.
sees veel edasi ja ta oli täiesti andunud ekstaatilisele vaatlusele, millega autor oma mõtteid jälgib, kui need ükshaaval näitleja suust poetatuna suure kuuldesaali vaikusesse langevad. Väärikas Pierre Gringoire!
Kuigi seda pole meeldiv öelda, siiski segati esialgset vaimustushoogu õige pea. Vaevalt sai Gringoire tõsta oma huultele joovastava rõõmu ja võidu karika, kui sinna juba mõruduse tilk sisse langes.
Üks räbaldunud sant, kel rahva sekka ära kadudes võimalust polnud kerjata ja kes kahtlemata oma naabrite taskuist ka küllaldast kahjutasu ei leidnud, oli heaks arvanud nähtavamale kohale ronida, et pilkusid ja ka almuseid endale meelitada. Proloogi esimeste värsside ajal oli ta suursaatkonnale määratud poodiumi alustulpe pidi üles karniisile roninud, mis balustraadi alumist poolt ääristas, ja istus nüüd seal vaatajate tähelepanu ja kaastundmust mangudes oma riideräbalatega ja koleda haavaga paremal käel. Muide, ta ei lausunud ühtki sõna.
Selle vaikuse tõttu võis proloog takistuseta jätkuda ja polekski ühtki tunduvamat korratust tulnud, kui õnnetuseks skolaar Joannes oma samba otsast poleks kerjust ja ta grimasse märganud. Noort poissi haaras metsik naer ja ta hüüdis rõõmsalt, ilma et oleks hoolinud etendusest ja üldisest pinevusest:
«Vaadake seda äbarikku! Ta palub almust!»
Kes kivi konnalompi on visanud või linnuparve tulistanud, sel on aimu mõjust, mida need ebakohased sõnad keset üldist pingelist vaikust avaldasid. Gringoire võpatas otsekui elektrilöögist. Proloog katkes ja kõigi pead pöördusid segaduses, kerjuse poole, kes end häirida laskmata ses vahejuhtumis paraja silmapilgu leidis heaks lõikuseks ja kaebliku häälega kõnelema hakkas, ise silmi pilutades:
«Andke vaesele, halastage!»
«Tohoh! Jumala eest,» hüüdis Joannes, «see on Clopin Trouillefou. Hei, sõber, kas su haav jalale enam ei kõlvanud, et sa ta käe peale oled pannud?»
Nõnda öeldes viskas ta ahvi osavusega väikese mündi võidunud kübaralodusse, mida kerjus oma haige käega rahva poole sirutas.
Kerjus võttis almuse ja kibeda pilke meelerahuga vastu ja jätkas oma haleda häälega:
«Andke vaesele, halastage!»
See vahejuhtum lõbustas kaunikesti kuulajaid ja hea hulk vaatajaid Robin Poussepaini ja teiste skolaaridega eesotsas plaksutasid rõõmsasti sellele proloogi keskel improviseeritud veidrale duetile, mis toimus kilava häälega skolaari ja ühetoonilise häälega kerjuse vahel, kes end häirida ei lasknud.
Gringoire oli üpris pahane. Esimesest jah, matusest toibudes katsus ta näitlejaile karjuda: «Jätkake! Mis kurat! Jätkake!» Kahe rahurikkuja poole aga ei heitnud ta põlgusepilkugi.
Sel silmapilgul tundis ta, kuidas keegi teda kuuesiilust rebib. Ta pöördus meelepahaga ümber ja tal oli raske naeratada. Siiski tuli tal seda teha. See oli Gisquette'i ilus käsivars, mis balustraadist läbi oli pistetud ja nõndaviisi tema tähelepanu endale tõmbas.
«Härra,» ütles tüdruk, «kas nad veel edasi mängivad?» «Muidugi,» vastas Gringoire küsimusest väga solvatuna.
«Sel puhul,» jätkas preili, «oleksite ehk nõnda lahke ja seletaksite mulle …»
«Mis nad nüüd ütlevad?» katkestas Gringoire. «Küllap ise kuulete.»
«Ei,» ütles Gisquette. «Vaid mis nad seni rääkisid.»
Gringoire võpatas nagu inimene, kelle värsket haava osatati.
«Käigu põrgu see rumal, nürimeelne tüdrukutirts!» sisistas ta hammaste vahelt.
Sellest silmapilgust peale oli Gisquette talle null.
Näitlejad aga olid kuulnud ta vahelehüüdu ja rahvas, nähes, et nad uuesti rääkima hakkavad, seadis end kuulama. Muidugi kaotas ta palju ilusaid asju nõnda järsult katkestatud osade kokkujootekohas. Gringoire mõtles tasakesi kibedusega selle üle järele. Kuid vähehaaval sigines jälle rahu, skolaar vaikis, sant luges münte oma mütsilodus ja etendus jätkus omasoodu.
See oli tõesti väga ilus luuleteos, mida vahest isegi tänapäev võiks kasutada, kui mõned kohad ümber teha. Ekspositsioon oli pikk, tühjavõitu, nagu seda reeglid nõuavad ja lihtsameelne Gringoire imetles oma hingesügavuses siiralt ta selgust. Nagu vahest arvatagi võib, olid neli allegoorilist kuju pisut väsinud pärast pikka reisi läbi kolme maailmajao, pealegi kui neil polnud õnnestunud oma kulddelfiinist soodsalt lahti saada. Seejärel algas imelise kala kiitus, milles tuhat korda õrnalt vihjati Flandria Marguerite'i noorele kihlatud peigmehele, kes tol ajal Amboise'is kurvalt oma päevi veetis ja kes aimatagi ei võinud, et tema pärast peavad Põllutöö, Vaimulik Seisus, Aadel ja Kaubandus mööda maailma reisima. Mainitud delfiin oli noor, oli ilus, oli tugev ja ennekõike (kõigi kuninglike vooruste suurepärane päritolu!) ta oli Prantsuse lõvi poe. Ma väidan, et julge võrdlus on imestusväärne ja et teatris esitatav looduslugu päeval, kus üht kuninglikku pruutpaari allegooriate läbi ülendatakse, sugugi ei tarvitse tagasi kohkuda delfiini eest, keda lõvi on sünnitanud. Just säärased haruldased, kõrgelennulised võrdlused on ehtsa vaimustuse tunnistajad. Sellest hoolimata, kui lubatakse ka arvustusel oma sõna sekka öelda, oleks poeet pidanud neid ilusaid mõtteid arendama siiski lühemalt kui paarisajas värsis. Tõsi küll, müsteerium pidi kestma keskpäevast kuni kella neljani, nagu seda prevoo oli korraldanud, ja selle aja jooksul tuli .midagi ka rääkida. Muide, kuulati kannatlikult.
Kui parajasti Kaubandus ja Aadel omavahel riidu olid minemas ja just hetkel, kui Põllutöö selle toreda värsi esitas: «Ei iial metsas pole nähtud looma uhkemat!» avanes äkki aupoodiumi uks, mis seni tarvitamatult kinni oli seisnud, avanes veel vähem tarvilikul ajal ja uksehoidja hele hääl kuulutas järsult:
«Tema eminents härra Bourboni kardinal!»
III. HÄRRA KARDINAL
Vaene Gringoire! Pariisi kõigi suurte topeltpetardide mürin jaanipäeval, kahekümne arkebuusi kogupaugud, kuulsa serpentiini põmakas, mis Pariisi piiramise ajal, pühapäeval 29-ndal septembril 1465, ühe lasuga tappis seitse burgundlast, kogu püssirohulao plahvatus Temple'i värava juures poleks tema kõrvu sel pidulikul ja dramaatilisel silmapilgul nõnda kurdiks teinud kui need mõned sõnad uksehoidja suust: «Tema eminents härra Bourboni kardinal.»
See ei tähendanud, nagu oleks Pierre Gringoire härra kardinali kartnud või põlanud. Tal polnud selleks nõrkust ega upsakust. Ta oli ehtne eklektik, nagu nüüd öeldakse, kuuludes nende kõrgete, tugevate, mõõdukate ja rahulike vaimude hulka, kes oskavad alati keskteed käia, stare in dimidio rerum, kes on arukad ja pooldavad liberaalset filosoofiat ning kes seejuures arvestavad ka kardinale. See on väärt ja surematu tõug filosoofe, kellele tarkus, see uus Ariadne näib lõngakera kätte andnud olevat, mille lahtihargneva lõnga järel nad maailma algusest peale liiguvad läbi inimlike nähtuste labürindi. Neid leiab igal ajastul ja alati samasugustena, see on, alati vastavatena oma ajale. Jättes kõrvale meie Pierre Gringoire'i, kes neid võiks väga hästi esindada viieteistkümnendal sajandil, kui meil õnnesttiks teda nõnda kirjeldada, nagu ta seda väärib, peame ütlema, et just nende vaimu kehastas ka du Breul, kui ta kuueteistkümnendal sajandil kirjutas need lapselikult ülevad, kõigil sajanditel väärt sõnad: «Olen sünnipäralt pariislane ja keelelt parresialane, sest parresia tähendab kreeka keeles rääkimisvabadust, mida ma ka olen tarvitanud isegi härrade kardinalide, prints de Conti onu ja venna juuresolekul, siiski alati tarvilise aukartusega nende kõrguse ees ilma ühtki nende kaaslast solvamata, mis iseenesest pole sugugi vähe.»
Seepärast polnud ka ebameeldivas muljes, mis kardinal Pierre Gringoire'is äratas, mingit isiklikku viha tema vastu või põlgust tema tuleku puhul. Hoopis selle vastu: meie poeedil oli küllalt arukust ja ka küllalt peetud kuub seljas – tal oli põhjust erilist rõhku panna sellele, et eminentsi kõrv võiks kuulda mõnda vihjet proloogis, eriti aga kiidusõnu kulddelfiini, selle Prantsusmaa lõvipoja kohta. Kuid poeetide suursuguses loomuses ei valitse omakasu. Oletame, et poeedi loomus koosneks kümnest osast, siis oleks kindel, et mõni keemik teda analüüsides ja farmakopoliseerides, nagu ütleb Rabelais, leiaks sealt ühe osa omakasu ja üheksa osa enesearmastust. Ent sel mornendil. Kui uks kardinalile avati, olid Gringoire'il