Jumalaema kirik Pariisis. Victor HugoЧитать онлайн книгу.
sisse astus, oli Gringoire hirmul oma proloogi pärast. Algul oli ta käskinud näitlejaid, kes hämmastuses peatusid, jätkata ja oma häält kõvendada; siis aga, nähes, et keegi ei kuula, oli ta neid peatanud. Juba veerand tundi, mis vaheaeg kestis, oli ta vahetpidamata jalaga põrutanud, närveldanud, katsunud Gisquette'i ja Liénarde'i ergutada ja oma naabreid virgutada, et nad jätkaksid proloogi kuulamist. Kõik asjata. Ükski ei pööranud pilku kardinalilt, saadikuilt, poodiumilt, mis nõnda vaatluse tulipunktiks oli muutunud. Pole küll kõige ilusam seda öelda, aga tuleb siiski arvata, et proloog oli publikule seks ajaks juba veidi igavaks läinud, kui tema eminents sisse astus ja nii koledal kombel tähelepanu enesele tõmbas. Pealegi pakkus poodium sama vaatepilti, mis marmorlaudki: konflikti Põllutöö ja Vaimuliku Seisuse, Aadli ja Kaubanduse vahel. Ja suuremale hulgale meeldis enam näha seda otse palgest palgesse, elavana, hingavana, liikuvana, tõuklevana, lihast ja verest koosnevana, selle flaami suursaatkonna, selle vaimuliku õukonna näol, kardinali kuue, Coppenole'i vammuse all, kui mingituna, mukituna, värssides kõnelevana ja nii-öelda topistena kollastes ja valgetes riietes, millesse neid Gringoire oli munserdanud.
Kuid kui meie poeet nägi, et lärm on veidi vaiksemaks jäänud, haudus ta sõjaplaani, mis võis kõike veel päästa.
«Mu härra,» ütles ta, pöördudes oma naabri, paksu, kannatliku näoga mehe poole, «mis õige oleks, kui uuesti alustame?».
«Mida?» küsis naaber.
«Noh, müsteeriumi,» vastas Gringoire.
«Kuidas ise arvate,» vastas naaber.
Sellest poolnõusolekust piisas Gringoire'ile. Oma asju ise ajada katsudes hakkas ta kisama, ise võimalikult kaugemale rahva sekka tungides:
«Alustage uuesti müsteeriumi! Alustage uuesti!»
«Kurat võtku!» hüüdis Joannes de Molendino. «Mis nad seal ometi lõugavad!» (Gringoire tegi kisa nelja eest.) «öelge, seltsimehed, kas siis müsteerium pole juba lõppenud? Nad tahavad uuesti alustada. See pole õige.»
«See ei lähe,» karjusid skolaarid. «Maha müsteerium, maha!»
Gringoire aga pingutas mis suutis ja karjus veel kõvemini:
«Alustage, alustage uuesti!»
See kisa äratas kardinali tähelepanu.
«Härra paleefoogt,» ütles ta suurele mustale mehele, kes mõne sammu temast eemal seisis, «kas need logardid seal on pühitsetud vette sattunud kuradid, et nad niisugust põrgumüra teevad?»
Paleefoogt oli mingi kahepaikne ametiisik, mingi nahkhiir kohtu alal, pärandanud midagi rotilt ja ühtlasi linnult, kohtunikult ja sõdurilt.
Ta astus eminentsi juurde ja seletas talle kogeldes, kaunistigi tema rahulolematust kartes, miks rahvas nii ebasündsalt käitub: keskpäev jõudnud enne kätte, kui eminents saabunud, ja siis sunnitud komödiante oma etendust alustama, ilma et eminentsi oleks ootama jäädud.
Kardinal pahvatas naerma.
«Tõepoolest, ülikooli rektor oleks samuti pidanud talitama. Mis teie selle kohta ütlete, meister Willem Rym?»
«Mu härra,» vastas Willem Rym, «leppigem sellega, et pool komöödiat möödas on. Niipalju on ikkagi võidetud.»
«Kas need logardid võivad oma nalja jätkata?» küsis valitseja.
«Jätkake, jätkake,» vastas kardinal. «Mul ükskõik. Ma loen seni oma palveraamatut.»
Paleefoogt tuli poodiumi äärele ja hüüdis, enne käeviipega rahvast rahule manitsedes:
«Linnakodanikud, talupojad ja pariislased! Et rahuldada neid, kes tahavad, et etendus uuesti algaks, ja neid, kes tahavad, et see lõpetataks, käsib tema eminents jätkata.»
Mõlemal poolel tuli sellega leppida. Kuid autor ja ka rahvas kandis seetõttu veel kaua kardinali vastu vimma.
Niisiis alustasid tegelased näitelaval uuesti oma targutusi ja Gringoire lootis, et vähemalt ta teose ülejäänud osagi kuulatakse. Seegi lootus läks teiste illusioonide teed. Kuulajaskonnas sugenes küll kuidagi vaikus, aga Gringoire polnud märganud, et poodium kaugeltki veel täidetud polnud, kui kardinal käsu andis edasi mängida, ja et Flaami saadikute järel ilmusid veel teised kaaskonda kuuluvad isikud. Uksehoidja nimesid ja ameteid kuulutavad vahelehüüded tungisid kahekõne sekka ja sünnitasid hirmsa segaduse. Kujutletagu ainult, kuidas keset teatrietendust uksehoidja kahe riimi vahele, sageli värsi keskele, hõikab oma kileda häälega:
«Meister Jacques Charmolue, kuninglik prokurör vaimulikus kohtus.»
«Jehan de Harlay, aadlik, Pariisi linna ratsaöövalve ülem.»
«Rüütel Galiot de Genoilhac, Brussaci senjöör, kuningliku kahurväe ülem.»
«Meister Dreux-Raguier, meie kuninga vete ja metsade valitseja Prantsusmaal, Champagne'is ja Brie's!»
«Rüütel Louis de Graville, kuninga nõunik ja kammerhärra, Prantsuse admiral, Vincennes'i metsade haldur.»
«Meister Denis-Le-Mercier, Pariisi pimedatemaja valitseja!» – jne., jne., jne.
Olukord muutus väljakannatamatuks.
See veider saade, mis näidendi jälgimise raskeks tegi, vihastas Gringoire'i seda enam, et ta enese arvates tükk järjest põnevamaks muutus, puudusid ainult tähelepanelikud kuulajad. Tõepoolest, oli raske kujutleda sisukamat ja dramaatilisemat teksti. Sellal kui proloogi neli tegelast oma kitsikuses kaebasid, ilmus äkki nende sekka Venus ise, vera incessu patuit dea (kõnnakus oli tunda tõelist jumalannat – lad. k.), ilusas tuunikas, millele Pariisi linna vapp oli maalitud. Venus ise pidi olema kõige kaunim naine, kel õigus on delfiini endale nõuda. Jupiter, kelle kõue garderoobist kuuldi, toetas ta nõudmist, ja jumalanna oleks ta saanudki, või lihtsalt öeldes, olekski dofäänile mehele läinud, kui Venuse võistlejaks poleks ilmunud noor tütarlaps valges damastis, käes karikakar (Flandria printsessi läbipaistev sümbol). See oli haripunkt, peripeetia. Pärast mõttevahetust olid kõik. Venus, Marguerite ja teisedki nõus alistuma neitsi Maria targale otsusele. Oli veel olemas üks tore osa, nimelt dom Pedro, Mesopotaamia kuninga oma, kuid nii rohkete katkestuste tõttu oli raske taibata, milleks teda vaja oli. Kõik need isikud kasutasid ülesronimiseks redelit.
Kuid kõik läks nurja. Müsteeriumi kaunidusi ei tuntud ega mõistetud. Näis, nagu oleks kardinali sissetulekul mingi nähtamatu maagiline niit äkki tõmmanud kõigi pilgud marmorlavalt poodiumile, saali lõunapoolsest otsast läänepoolsesse külge. Mingi jõud ei suutnud pilkusid sealt lahti kangutada. Uued saabujad, nende neetud nimed, nende näod ja riided hoidsid kogu aeg tähelepanu pinevil. See ajas vihale. Peale Gisquette'i ja Liénarde'i, kes vahetevahel ümber pöördusid, kui Gringoire neid käisest sikutas, ja peale paksu kannatliku mehe polnud ühtki, kes vaest mahajäetud moraliteed oleks kuulanud või vaadanud. Gringoire nägi enda ees ainult profiile.
Millise kibedusega ta nägi oma au ja luule hoonet tükkhaaval varisevat! Ja mõelda, et seesama rahvas alles äsja oli nii kannatamatu, et oli peaaegu valmis paleefoogtile vastu hakkama, kui müsteerium ära jääb! Nüüd aga, kus etendus käis, ei hoolinud sellest enam keegi. Ja ometi oli see alanud nii üksmeelse käteplaginaga! Võta kinni seda igavest rahva soosingu tõusu ja mõõna! Ja peaaegu oleks paleefoogti seersandid äsja oksa tõmmatud! Mida kõike poleks Gringoire valmis olnud ära andma, et uuesti läbi elada seda magusat silmapilku!
Ometi lõppes viimaks uksehoidja tüütu monoloog. Kõik olid juba päral. Gringoire hingas kergemalt. Näitlejad jätkasid vapralt oma mängu. Järsku aga tõuseb meister Coppenole, see sukakuduja, püsti, ja Gringoire peab kuulma, kuidas ta keset üldist tähelepanu peab järgmise jõleda kõne:
«Mu härrad Pariisi kodanikud ja aadlikud! Jumala eest, ma ei tea, mis me siin õieti teeme. Seal nurgas tellingutel näen ma mehi, kes tahavad nähtavasti üksteist kolkida. Ei tea, kas see ongi see nõndanimetatud müsteerium. See pole ju sugugi lõbus. Nad ainult sõnelevad ja muud midagi. Juba veerand tundi ootan ma esimest hoopi. Aga ei midagi. Need seal on argpüksid, kel suuvärk võib hea olla, aga rüselema nad ei lähe. Oleks parem olnud, kui te oleksite välja tellinud rusikavõitlejad Londonist või Rotterdamist,