Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan DoyleЧитать онлайн книгу.
olla just üks nende seast, kes öösel ilmuvad tule ja mõõgaga kohutavat hüvitust nõudma. Sellest siis tuligi, et iga mees kartis oma naabrit ja keegi ei kõnelnud asjadest, mis südamele kõige lähedasemad olid.
Ühel ilusal hommikul, kui John Ferrier parajasti oma nisuväljadele pidi minema, kuulis ta väravalingi klõpsatust ja aknast välja vaadates nägi tüsedat keskealist ruugete juustega meest mööda jalgteed maja poole tulemas. Ta süda võpatas kohkumisest, sest see ei olnud keegi muu kui suur Brigham Young ise. Ferrier teadis, et niisugune külastus head ei tähenda, ja tõttas täis hirmuärevust ukse juurde mormoonide pealikut tervitama. Ent viimane võttis ta tervituse külmalt vastu ning järgnes talle rangel ilmel elutuppa.
„Vend Ferrier,” ütles ta istet võttes ja farmerit oma valkjate ripsmete vahelt teraselt puurides, „tõelised usklikud on sulle headeks sõpradeks olnud. Me korjasime su üles, kui sa kõrbes nälgisid, jagasime sinuga oma toitu, tõime sind kenasti kohale äravalitute orgu, andsime sulle kaunis suure tüki maad ja lubasime sul oma kaitse all rikkaks saada. Kas pole nii?”
„Nii see on,” kostis John Ferrier.
„Vastutasuks selle kõige eest esitasime sulle ainult ühe tingimuse, nimelt et sa võtaksid omaks õige usu ja toimiksid igas suhtes selle tavade järgi. Seda lubasid sa teha, aga kui kuuldused tõele vastavad, siis oled sa selle unustanud.”
„No kuidas ma selle siis unustanud olen?” küsis Ferrier etteheitvalt käsi laiutades. „Kas ei ole ma andnud oma osa ühisfondi? Kas ei ole ma templis käinud? Kas ei ole ma…?”
„Kus on sinu naised?” küsis Young, lastes pilgul ringi käia. „Kutsu nad sisse, et võiksin neid tervitada.”
„On tõsi, et ma pole abiellunud,” vastas Ferrier. „Kuid naisi oli vähe ja palju oli neid, kel naisevõtuks suuremad õigused olid kui minul. Ma polnud üksi: mu vajaduste eest hoolitses mu tütar.”
„Sellest tütrest tahtsingi sinuga rääkida,” ütles mormoonide juht. „Ta on sirgunud Utah’ õieks ja leidnud poolehoidu paljude silmis, kes on siin maal tähtsal kohal.”
John Ferrier oigas oma sisemuses.
„Tema kohta käivad jutud, mida ma parema meelega ei usuks –, jutud, et ta on end sidunud kellegi uskmatuga. See peab küll kurjade keelte tühi loba olema. Sest mida ütleb õndsa Joseph Smithi seaduseraamatu kolmeteistkümnes käsk? „Las iga õiget usku neitsi abiellub ühe äravalituga, sest kui ta astub abiellu paganaga, saadab ta korda raske patu.” Kuna see nõnda on, siis on võimatu, et sina, kes sa püha usku tunnistad, taluksid, et sinu tütar seda rüvetaks.”
John Ferrier ei vastanud midagi, vaid mängis närviliselt oma ratsapiitsaga.
„Selles küsimuses pannakse kogu sinu usk proovile – nii on otsustatud Püha Nelja Nõukogus. Tüdruk on noor, me ei sunni teda abielluma hallpeadega ega võta temalt ka igasugust valikuvõimalust. Meil vanematel on palju õhvakesi29, kuid hoolt tuleb kanda ka laste eest. Stangersonil on poeg ja Drebberil on poeg ning kumbki neist tervitaks sinu tütart rõõmuga oma majas. Las ta valib nende vahel. Nad on noored, rikkad ja õiget usku. Mida sa selle peale kostad?”
Kulm kortsus, vaikis Ferrier veidi aega. „Vahest annate meile aega,” ütles ta viimaks. „Mu tütar on väga noor, ta ju polegi veel õieti abiellumisealine.”
„Ta saab kuu aega valiku tegemiseks,” ütles Young ja tõusis. „Kui see aeg on möödas, peab ta vastuse andma.”
Ta oli just uksest väljumas, kui ta punetava näoga ja välkuvail silmil ümber pöördus. „Sulle oleks parem, John Ferrier,” müristas ta, „et teie mõlema pleekinud luudkondid Sierra Blancas vedeleksid, kui et te oma nõrga tahte Püha Nelja käskude vastu seaksite.”
Ähvardava viipega pöördus ta ümber ja Ferrier kuulis veel kruusasel jalgteel ta raskete sammude kriginat.
Küünarnukk põlvel, istus Ferrier sügavais mõtteis ja kaalus, kuidas asja tütrele teatavaks teha; seal laskus kellegi pehme käsi ta käele, ja üles vaadates nägi ta Lucyt enda kõrval. Ainus pilk neiu kahvatule heitunud näole näitas selgesti, et ta oli kõike kuulnud.
„Ma ei saanud midagi parata,” ütles ta vastuseks isa pilgule. „Ta hääl kajas läbi kogu maja. Oh isa, isa, mida me küll peame tegema?”
„Ära karda midagi,” vastas isa teda enda poole tõmmates ja libistas oma laia kareda kämbla hellitlevalt üle ta kastanpruunide juuste. „Küll me selle asja nii või teisiti joonde ajame. Ega sa ei tunne, et su poolehoid tolle noormehe vastu kuidagi vähenema hakkaks, mis?”
Nuuksatus ja käepigistus olid Lucy ainus vastus.
„Ei, muidugi mitte. Ega ma seda kuulda tahakski. Ta on tubli poiss ja kristlane, ja see loeb rohkem kui kogu see kupatus siin, hoolimata kõigest palvetamisest ja jutlustamisest. Homme asub üks rühm teele Nevadasse ja selle kaudu katsun talle teatada, missuguses kimbatuses me oleme. Kui ma seda noormeest natukegi tunnen, on ta siin tagasi nagu õlitatud välk.”
Isa jutu peale naeris Lucy läbi pisarate.
„Kui ta tuleb, annab ta meile kõige paremat nõu. Aga ma kardan sinu pärast, kallis. Räägitakse… räägitakse niisuguseid koledaid lugusid nende kohta, kes prohvetile vastu hakkavad; nendega juhtub alati midagi hirmsat.”
„Aga me pole talle ju veel vastu hakanud,” vastas isa. „Küll siis on aeg ohtu karta, kui me seda tõesti teeme. Meil on ees veel terve kuu; kui see möödas, on minu arvates kõige parem Utah’st kiiresti kaduda.”
„Utah’st lahkuda?!”
„Umbes sedaviisi küll.”
„Aga farm?”
„Nii palju kui saame, teeme rahaks, ja muu las läheb. Õigust öelda, Lucy, pole see mul esimene kord niisugust plaani pidada. Ei ole mul lusti mitte kellegi ees sedaviisi lömitada nagu need siin oma neetud prohveti ees. Mina olen vabana sündinud ameeriklane ja see kõik on mulle võõras. Arvan, et õppimiseks olen liiga vana. Kui ta aga selle farmi juurde noori võrseid tuleb närima, siis võib ta kogemata kombel sattuda haavlilaengule, mis talle siit vastu põrutab.”
„Aga nad ei luba meil lahkuda,” väitis tütar vastu.
„Oota, kuni Jefferson tuleb, küll me siis juba minema saame. Vahepeal ära muretse, mu kullake, ja ära nuta oma silmi paiste, muidu hakkab ta sind nähes veel minuga pragama. Ei olegi ju millegi üle hirmu tunda ega ole üldse mingit hädaohtu.”
John Ferrier ütles need lohutavad sõnad väga enesekindlalt, kuid tahes-tahtmata märkas Lucy, et ta sel õhtul erilise hoolega uksed sulges ja oma magamistoa seinal rippuva vana roostetanud haavlipüssi hoolikalt puhastas ning laadis.
Põgenemine elu päästmiseks
Järgmisel hommikul pärast kõnelust mormoonide prohvetiga läks John Ferrier Salt Lake Citysse. Leidnud üles oma sõbra, kes Nevada mägedesse pidi minema, usaldas Ferrier tema kätte sõnumi Jefferson Hope’ile. Kirjas rääkis ta noormehele neid ähvardavast ohust ja sellest, kui vajalik oleks tema tagasitulek. See tehtud, oli ta meel pisut vähem murelik ja ta pöördus kergema südamega koju tagasi.
Kui ta oma farmile lähenes, oli ta üllatunud, nähes, et kummagi väravaposti külge oli seotud hobune. Veel enam üllatus ta aga, kui ta sisse astudes leidis oma elutoa kahe noore mehe valduses. Üks, pikliku kahvatu näoga, oli oma pöiad ahju najale püsti ajanud, lamaskledes ise kiiktoolis. Teine, härjakaela ning jämedajoonelise tursunud näoga, seisis, käed taskus, akna all ja vilistas populaarset kirikulaulu. Mõlemad noogutasid Ferrierile, kui ta sisse astus, ja see, kes kiiktoolis lesis, alustas vestlust.
„Võib-olla te ei tunne meid,” sõnas ta. „See siin on vanem Drebberi poeg ja mina olen Joseph Stangerson, kes teiega koos kõrbes rändas, kui issand oma käe ulatas ja teid tõeliste usklikkude kilda korjas.”
„Nagu ta teeb kõikide rahvastega, kui ta õige aja leiab olevat,” lisas teine ninahäälega. „Ta jahvatab aeglaselt, aga hästi peeneks.”
John
Ühes oma kõnes vihjab Heber C. Kemball selle hellitleva kujundiga oma sajale naisele. (Autor.)