Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan DoyleЧитать онлайн книгу.
õigust olema.”
„Ei, ei, vend Stangerson,” hüüdis teine, „küsimus ei seisa selles, mitu naist meil on, vaid selles, kui palju me neid jõuame pidada. Minu isa andis oma veskid mulle üle ja mina olen nüüd rikkam.”
„Aga minu väljavaated on paremad,” vastas teine ägedalt. „Kui issand minu isa ära kutsub, saan mina tema parkimistöökoja ja nahavabriku. Siis olen mina sulle vanemaks ja kirikus olen tähtsam.”
„See jääb neiu otsustada,” väitis noor Drebber vastu, ise sealjuures oma peegelpildi üle muheldes. „Me jätame kõik tema otsustada.”
Selle kahekõne kestel seisis John Ferrier seesmiselt raevutsedes uksel. Ta pidi end kõigest jõust vaos hoidma, et mitte oma ratsapiitsa kahe külalise turjal tantsima panna.
„Kuulge,” ütles ta viimaks nende juurde astudes, „kui mu tütar teid kutsub, võite tulla, aga seni ärge oma nägu siia näidake!”
Kaks noort mormooni jõllitasid talle hämmastunult otsa. Nende meelest oli see omavaheline võistlus neiu käe pärast kõige suurem austus mõlemale – nii tütrele kui isale.
„Välja viib kaks teed,” karjus Ferrier, „uks on siin ja aken seal. Minge, kust tahate!”
Ta pruun nägu oli nii raevunud ja kuivetud käed nii ähvardavad, et külalised jalule kargasid ja kähku minekut tegid. Vana farmer järgnes neile ukseni.
„Kui omavahel olete otsustanud, kumb peab ta saama, siis andke mulle teada,” hüüdis ta neile pilkavalt järele.
„Selle eest pead sa veel valu kannatama,” kisendas Stangerson vihast kaamena. „Sa oled prohvetile ja Nelja Nõukogule avalikult vastu hakanud. Seda kahetsed sa oma elupäevade lõpuni.”
„Issanda käsi langeb veel raskesti sinu peale,” röökis noor Drebber. „Tema tõuseb ja nuhtleb sind rängasti!”
„Siis mina hakkan nuhtlemisega peale,” karjus Ferrier maruvihaselt ja oleks trepist üles püssi järele tormanud, kui Lucy tal käsivarrest kinni poleks haaranud ja teda tagasi hoidnud. Enne kui ta tütre käest lahti pääses, teatas kabjaplagin, et külalised olid laskeulatusest väljas.
„Säärased nurjatud nolgid ja valevagatsejad!” hüüdis ta otsmikult higi pühkides. „Ma näeksin meelsamini, et sa hauas oleksid, mu tüdruk, kui ükskõik kumma naine.”
„Mina samuti, isa,” vastas Lucy südilt, „…aga Jefferson jõuab ju varsti siia.”
„Jah, kaua enam aega ei lähe. Mida varem, seda parem, sest me ei tea, missugune võib olla nende järgmine samm.”
Oli tõepoolest viimane aeg, et keegi vanale tublile farmerile ning ta kasutütrele nõu ja jõuga appi tuleks. Kogu asunduse ajaloos ei olnud säärast jõhkrat vastuhakkamist vanemate autoriteedile veel kunagi esinenud. Kui juba väiksemaid eksimusi nii valjult karistati, missuguseks kujuneb siis selle suurmässaja saatus? Ferrier teadis, et ta varandus ja positsioon teda ei aita. Teisi niisama tuntud ja rikkaid mehi oli varemgi vaikselt kõrvaldatud ja nende varandused kirikule üle antud. Ta oli vapper mees, kuid see ebamäärane varjatud terror, mis teda varitses, pani ta värisema. Igale avalikule hädaohule võis ta väratamata vastu astuda, kuid teadmatus tegi ta jõuetuks. Tütre eest ta siiski peitis oma kartusi ja teeskles, nagu võtaks ta kogu asja kergelt, kuid armastusest terase silmaga nägi Lucy selgesti, et ta on rahutu.
Ferrier arvas, et saab Youngilt oma käitumise kohta mingi läkituse või valju noomituse, ja ta ei eksinud, kuigi see tuli kaunis ootamatul viisil. Järgmisel hommikul üles tõustes leidis ta oma üllatuseks väikese nelinurkse paberitüki, mis oli just tema rinna kohal voodivaiba külge kinnitatud. Paberile oli rasvaste laialivalguvate trükitähtedega kirjutatud:
KAKSKÜMMEND ÜHEKSA PÄEVA ON SULLE ANTUD MEELEPARANDAMISEKS, JA SIIS…
Kolm punkti tegid rohkem hirmu kui ükski ähvardus. Kuidas see hoiatus tema tuppa oli sattunud, valmistas John Ferrierile tublisti peamurdmist, sest teenijad magasid kõrvalhoones ja uksed-aknad olid kõik kõvasti kinni. Ta kortsutas paberi kokku ega lausunud tütrele sellest sõnagi, kuid see vahejuhtum lõi tal südame alt külmaks. Kakskümmend üheksa päeva oli nähtavasti ülejäänud osa kuust, mille Young oli lubanud. Missugune jõud või julgus võis aidata niisuguste salapäraste jõududega relvastatud vaenlase vastu! Käsi, mis selle nõela kinnitas, oleks võinud talle südamesse lüüa, ja ta ei oleks teadagi saanud, kes ta tappis.
Järgmisel hommikul tabas teda veel suurem vapustus. Nad olid just istunud hommikueinet võtma, kui Lucy üllatunult hüüatas ja ülespoole näitas. Lae keskpaika oli nähtavasti põletatud kepiga kritseldatud number 28. Lucyle oli see arusaamatu ja Ferrier ei selgitanud talle ka midagi. Selleks ööks jäi ta üles ja pidas vahetpidamata püssiga valvet. Ta ei näinud ega kuulnud midagi, ja siiski oli hommikuks ukse välisküljele maalitud suur 27.
Nii järgnes päev päevale, ja nii kindlasti kui saabus hommik, leidis Ferrier ikka jälle, et nähtamatud vaenlased olid oma registrit pidanud ja mõnes silmatorkavas kohas ära märkinud, kui mitu päeva talle armuajaks antud kuust veel oli jäänud. Mõnikord ilmusid saatuslikud numbrid seintele, teinekord põrandatele, vahetevahel olid nad väikestel plakatitel torgatud aiavärava või piirdetara külge. Kogu oma valvsuse juures ei suutnud John Ferrier avastada, kust need igapäevased hoiatused tulid. Neid nähes valdas teda peaaegu ebausklik jubedustunne. Ta muutus kõhnaks ja rahutuks ja ta silmis oli nagu mõne tagaaetava looma vaevatud pilk. Nüüd oli ta ainsaks lootuseks veel noore küti saabumine Nevadast.
Kahekümnest oli saanud viisteist ja viieteistkümnest kümme, kuid eemalviibijast polnud mingit teadet. Ükshaaval vähenesid numbrid, ja ikka veel ei olnud temast midagi kuulda. Kui iganes mõni ratsanik teel mööda kappas või kutsar oma veoloomi ergutas, tõttas vana farmer värava juurde, lootes, et ehk on ometi viimaks saabunud abi. Lõpuks, kui viis andis ruumi neljale ja see omakorda kolmele, valdas teda meeleheide ja ta jättis igasuguse pääsemislootuse. Ta teadis, et on võimetu, sest abi polnud kusagilt võtta ja asundust ümbritsevaid mägesid tundis ta halvasti. Sagedamini käidavad teed olid range valve all ja keegi ei pääsenud läbi ilma nõukogu lubatäheta. Kuhu ta ka ei pöördunud, näis, et teda ähvardavast löögist polnud võimalik kõrvale hoiduda. Siiski ei kõhelnud vanamees kordagi oma otsuses ennemini elust lahkuda kui nõustuda sellega, mida pidas oma tütrele teotuseks.
Ühel õhtul istus ta üksinda sügavais muremõtteis ja otsis raskest olukorrast asjatult mingit väljapääsu. Sel hommikul oli ta maja seinal seisnud number 2 ja järgmine päev pidi olema määratud ajast viimane. Mis juhtub siis? Teda painasid igasugused ebamäärased hirmukujutlused. Ja tütar – mis saab temast, kui isa enam pole? Kas sellest nähtamatust võrgust, mis neile igalt poolt ümber oli veetud, siis tõesti pääsemist ei ole? Ta laskis pea lauale langeda ja nuuksus, mõeldes oma abitusele.
Mis see oli? Läbi vaikuse kuulis ta nagu nõrka kraapimist. See oli tasane, kuid öises rahus selgesti kuuldav ja tuli ukse juurest. Ferrier hiilis eeskotta ja kuulatas pinevalt. Veidi aega peeti vahet ja siis korrati tasast, vargset kõbinat uuesti. Keegi koputas nähtavasti väga õrnalt ühele uksetahvlile. Oli see mõni öine palgatud mõrvar, kes tuli täide viima salajase tribunali surmaotsust, või tähendas keegi üles, et on saabunud armuaja viimane päev? Sel hetkel tundis John Ferrier, et surm on parem kui teadmatus, mis vapustas närve ja pani südame kõhedustundest võbisema. Ta läks otsustavalt edasi, tõmbas riivi eest ja lükkas ukse lahti.
Väljas oli kõik vaikne ja rahulik. Öö oli selge ja ülal taevas sirasid tähed. Farmeri ees oli tara ja väravaga piiratud väike majaesine aed, aga ei seal ega ka maanteel olnud näha ühtki inimolevust. Kergendusohkega vaatas John Ferrier paremale ja vasakule, kuni ta pilk juhuslikult otse jalge ette maha langes ja ta oma jahmatuseks nägi üht meest silmili maas lamamas, käed-jalad siruli.
Selle vaatepildi üle oli ta nii kohkunud, et ta jõuetuna vastu seina toetus ja käega kõrist kinni haaras, et lämmatada pealetükkivat karjet. Esialgu pidas ta maas lamavat kogu haavatuks või surijaks, siis aga nägi ta teda mao kiiruse ja hääletusega mööda maad eeskotta vingerdavat. Niipea kui mees majas oli, hüppas ta jalule, sulges ukse, ja imestunud farmeri ees seisis