Raudne eesriie. Anne ApplebaumЧитать онлайн книгу.

---

Скачать книгу

---

Kuhu pidin ma minema?”79 Konwicki ujus kuude kaupa vooluga kaasa, kavatses ka põgeneda läände, üritas töölisena töötades taasavastada oma proletaarseid juuri. Lõpuks sattus ta peaaegu juhuslikult kommunistlikku kirjandusilma ja kommunistlikku parteisse – mida ta poleks enne 1939. aastat pidanud iialgi võimalikuks. Väga lühikeseks ajaks sai temast isegi niinimetatud stalinistlik kirjanik, kes võttis omaks partei dikteeritud stiili ja maneerlikkuse.

      Tema saatus oli dramaatiline, aga sugugi mitte ebaharilik. Poola sotsioloog Hanna Świda-Ziemba on samuti üritanud taastada oma põlvkonna – 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses sündinud inimeste – sõjaeelset kõlbelisust ja ta maalib vägagi samasuguse pildi. Świda-Ziemba põlvkond kasvas üles täielikus usus Poola riiki, veendumuses selle erilisse saatusse. Juba üksnes mõiste Poola, kirjutab ta, oli tema põlvkonnale iseäranis tähtis, sest nüüdisaja Poola riik oli sündinud alles 1918. aastal, ja see põlvkond oli esimene, kes sai uues Poolas hariduse. Nad õppisid riiki kõrgelt hindama, seda teenima, mõistma seda seoses teiste kategooriatega nagu näiteks usk ja reetmine. Kui riik kokku varises, ei jäänud neile midagi.80 Paljud suunasid oma pettumuse teraviku sõjaeelsete poliitikute, autoritaarsete seaduste ja kindralite vastu, kes olid Poola sõjaks ettevalmistamisel katastroofiliselt läbi kukkunud. Teine Poola kirjanik, Tadeusz Borowski, pilab sõjaeelsete poliitikute sahhariinitatud patriotismi nii: „Teie isamaa: rahulik nurgake ja kuulekalt lõkkes põlev puuhalg. Minu isamaa: mahapõletatud maja ja kutsed NKVD-sse.”81

      Noortele natsidele tähendas kaotus veelgi suuremat apokalüpsist, sest olid nad ju üles kasvatatud mitte lihtsalt patriotismi vaimus, vaid usus sakslaste füüsilisse ja vaimsesse üleolekusse. Hans Modrow – hiljem Ida-Saksamaa juhtivaid kommuniste – oli umbes sama vana kui Konwicki 1946. aastal ja samasuguses segaduses. Hitlerjugendi ustava liikmena oli ta liitunud Volkssturmi rahvaväega, millel rajanes vastupanu Punaarmeele sõja viimastel päevadel. Toona vihkas ta kogu südamest bolševikke, kes olid tema meelest teise sordi inimesed, nii füüsiliselt kui vaimselt sakslastest alamad. Mais 1945 langes ta aga Punaarmee kätte vangi ja sai kohe ränga pettumuse osaliseks. Modrow koos rühma Saksa sõjavangidega pandi veoautosse ja viidi tallu tööle:

      Olin noor mees ja tahtsin aidata. Seisin veoauto kastis ja andsin alla teiste seljakotte, siis ulatasin oma seljakoti kellelegi, et saaksin ise autokastist alla hüpata. Selleks ajaks kui jõudsin maapinnale, oli see juba varastatud. Ma ei saanud seda kunagi tagasi. Kusjuures seda ei teinud Nõukogude sõdur, vaid üks meie hulgast, sakslane. Järgmisel päeval tegi Punaarmee meist kõigist võrdsed: kõik meie seljakotid korjati ära – mitte kellelegi ei jäetud ühtki – ning anti vastu lusikas ja kauss. Selle vahejuhtumi tõttu hakkasin nägema sakslaste niinimetatud kamraadlikkust teistsuguses valguses.82

      Paar päeva hiljem määrati Modrow autojuhiks Nõukogude kaptenile, kes esitas talle küsimuse saksa luuletaja Heinrich Heine kohta. Modrow polnud Heinest midagi kuulnud ja tal oli piinlik, et inimesed, keda ta pidas alamateks, näivad teadvat saksa kultuurist rohkem kui tema ise. Viimaks toimetati Modrow Moskva lähedale sõjavangide laagrisse, kus ta saadeti antifašitlikku kooli ja talle hakati õpetama marksismi-leninismi, mida ta tolleks hetkeks oli juba rohkem kui valmis innukalt omandama. Tema pettumus Saksamaa lüüasaamise pärast oli nii sügav, et ta võttis väga kiiresti vastu ideoloogia, mida teda oli kogu lapsepõlve jooksul õpetatud vihkama. Aja jooksul haaras teda isegi midagi tänulikkuse taolist. Kommunistlik partei pakkus talle võimaluse teha heaks mineviku vead – nii Saksamaa kui ka tema enda vead. Häbi, mida ta tundis, et oli olnud tulihingeline nats, sai viimaks kustutatud.

      Mälestusi sõjast polnud aga võimalik kustutada. Nagu polnud võimalik lihtsalt seletada minevikku kõrvalseisjatele, kes polnud kogenud samasugusel tasemel hävingut ja kes polnud näinud, kui ükskõiksed võivad inimesed olla teiste omasuguste kannatuste vastu. „Inimene idast ei saa võtta ameeriklasi [või teisi läänest] tõsiselt,” on kirjutanud Miłosz. Sest nad polnud kogenud midagi niisugust, „nende kujutlusvõime puudulikkus on kohutav”.83 Miłosz jätab lisamata, et tõele vastas ka vastupidine: idaeurooplaste ootused seoses oma läänepoolsete naabritega olid samuti täiesti ebarealistlikud.

      Lääneeurooplased ja ameeriklased ei suhtunud Nõukogude kommunismi kunagi ükskõikselt, ei enne ega pärast sõda. Ägedad vaidlused uue bolševistliku režiimi olemuse üle ja kommunismi üle üldiselt olid toimunud lääneriikide pealinnades juba ammu enne 1945. aastat. Ameerika ajalehed olid kirjutanud punasest hädaohust juba 1918. aastast alates. Washingtonis, Londonis ja Pariisis 1920. ja 1930. aastatel peetud vaidlustes räägitigi kõige rohkem ohust, mida kommunism tähendab liberaalsele demokraatiale.

      Isegi sõjaaegse koostöö päevil Staliniga oli enamikul otseselt Venemaaga asju ajanud Briti ja Ameerika riigitegelastel palju kahtlusi seoses Stalini kavatsustega ja väga selge arusaam tema režiimist. „Paraku vastavad sakslaste väited tõenäoliselt tegelikkusele,” ütles Winston Churchill Poola pagulasjuhtidele pärast seda, kui sakslased olid sattunud Katõni metsas sealsamas Nõukogude salapolitsei ohvriks langenud tuhandete Poola ohvitseride matmispaigale: „Bolševikud võivad olla äärmiselt julmad.”84 USA diplomaat George Kennan, kes paljuski kujundas Ameerika sõjajärgset poliitikat NSV Liidu suhtes, viibis sõja ajal aastaid Moskvas, kust ta „pommitas Washingtoni bürokraatia alamaid tasemeid analüüsidega kommunistliku pahe kohta”.85 Toonane aseriigisekretär Dean Acheson võrdles läbirääkimisi Nõukogude esindajatega 1944. aasta suvel „suhtlemisega vanamoodsa, müntidega töötava mänguautomaadiga … Vahel oli võimalik seda raputades protsessi kiirendada, aga polnud mingit mõtet sellega rääkida.”86

      Mis ei tähenda, et sellelgi oleks olnud tegelikke tulemusi. Oma mälestustes võttis Acheson oma tähelepanekud nende läbirääkimiste kohta kokku, märkides, et „meil Ühendriikides unustati see ebameeldiv vahejuhtum teiste suuremate pakiliste sündmuste tõttu peagi”.87 Tegelikult oli sõjaaegsel Washingtonil ja sõjaaegsel Londonil kuni 1945. aastani peaaegu alati suuremaid sündmusi, mille pärast muret tunda. Kuni sõja lõpuni jäi venelaste käitumine Ida-Euroopas alati teisejärguliseks probleemiks.

      Mitte kusagil ei tõuse see selgemini esile kui ametlikes ja mitteametlikes ülevaadetes Teherani ning Jalta konverentsidest novembris 1943 ja veebruaris 1945, kus Stalin, Roosevelt ja Churchill langetasid peaaegu kogu Euroopa saatust puudutavaid otsuseid hämmastava hoolimatusega. Kui Poola piiride küsimus suure kolmiku esimesel kohtumisel Teheranis päevakorda kerkis, ütles Churchill Stalinile, et too võib põhilise osa 1939. aastal alla neelatud Poolast endale jätta ja et Poola võiks „nihkuda läände, nii nagu sõdurid astuvad paar sammu vasakule”, et rivi tihendada. Seejärel „demonstreeris ta kolme tuletiku abil oma mõtet, kuidas Poola võiks lääne poole liikuda”. See, märgitakse protokollis, „meeldis marssal Stalinile”.88 Jaltas soovitas Roosevelt areldi, et ka Lwów ja seda ümbritsevad naftaväljad võiks jääda Poola idapiirist sissepoole. Stalin näis olevat sellega nõus, aga keegi ei käinud ka peale ja nii jäi see mõte sinnapaika. Niiviisi määrati sadade tuhandete inimeste riiklik kuuluvus.

      Miski eelöeldus ei peegelda halba suhtumist kõnealusesse piirkonda, lihtsalt prioriteedid olid muud. Roosevelti peamine mure Jaltas oli uus Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, milles ta nägi võimalust, kuidas ära hoida tulevased sõjad, ja tal oli selle uue rahvusvahelise süsteemi ülesehitamisel vaja nõukogulaste abi. Samuti soovis ta nõukogulaste abi sissetungil Mandžuuriasse ja kasutada Kaug-Idas paiknevaid venelaste baase. Need asjaolud olid talle lihtsalt tähtsamad kui Poola või Tšehhoslovakkia saatus, pealegi oli kaalukausil teisigi probleeme Itaalia monarhia saatusest kuni Lähis-Ida naftani. Ida-Euroopa oli küll Stalini sõjajärgsetes plaanides kesksel kohal, Ameerika presidendile pakkus see aga kõigest teisejärgulist huvi.89

      Samal

---

Скачать книгу