Raudne eesriie. Anne ApplebaumЧитать онлайн книгу.

---

Скачать книгу

---

Nõukogude stiilis kommunismi, tuleks sõjahüvitiste maksmisest üldse vabastada.141 Lõpuks esitasid Varga ja Nõukogude välisminister Vjatšeslav Molotov reparatsioonide maksmise kombineeritud kava: konfiskeerida väljaspool Saksamaad asuvad sakslaste varad, korraldada radikaalne agraarreform Saksamaal ning demonteerida sealsed ettevõtted koos tööjõuga (inimesed võiks tuua NSV Liitu sunnitööle) ja alandada sakslaste elutase Nõukogude Liidu tasemele. See poliitika viidigi hiljem enam-vähem Varga nägemuse kohaselt Nõukogude okupatsioonitsoonis ellu.142

      Teised liitlasriigid olid nendest kavadest teadlikud. Stalin rääkis nendest esmalt Teherani konverentsil, Jalta konverentsil tegi aga Nõukogude delegatsioon isegi ettepaneku Saksamaa tükeldada – Reinimaast ja Baierist pidid saama eraldi riigid – ja demonteerida kolmveerand Saksamaa tööstusseadmetest, millest 80 protsenti saaks Nõukogude Liit. Laest võeti ka arv – 10 miljardit dollarit –, mis Stalini ütlust mööda olevat võlg NSV Liidu ees. Esitati mõned leebed vastuväited ja Churchill tuletas meelde, et pärast Esimest maailmasõda Saksamaale kehtestatud karmid meetmed ei toonud Euroopasse rahu. Roosevelt aga ei kippunud vaidlema. Tema rahandusminister Henry Morgenthau noorem pooldas samuti Saksamaa tükeldamist ja deindustrialiseerimist, nii et sellest saaks tema nägemust mööda puhtalt põllumajandusmaa.143 Probleemi ei lahendatud aga ka Potsdamis ja kuigi vaidlused reparatsioonide üle jätkusid kogu 1947. aasta jooksul ning ehkki NSV Liit esitas arve natside poolt Nõukogude Liidus tekitatud kahjude suuruse kohta – 128 miljardit dollarit, kui olla täpne –, ei kirjutatud selle kohta alla ühelegi lepingule.

      Lõppude lõpuks polnud sellel ka erilist tähtsust, sest ükski teine liitlasriik ei oleks suutnud mõjutada seda, mida Punaarmee tegi oma okupatsioonitsoonis Saksamaal või ka kusagil mujal. Märtsiks 1945 oli Nõukogude komisjon juba koostanud nimekirja Saksamaa varadest ja suvel asus umbes 70 000 Nõukogude „eksperti” jälgima nende äraviimist.144 Norman Naimarki hangitud Nõukogude välisministeeriumist pärit andmetel toimetati Saksamaa idaosast ajavahemikus sissetungist augusti alguseni välja 1 280 000 tonni „materjale” ja 3 600 000 tonni „sisseseadet”.145 Need arvud võivad olla võetud laest just nagu ka Stalini 128 miljardit, aga siiski on usaldusväärsetel andmetel teada, et 17 024 keskmisest ja suurest tehasest, mis NSV Liit oma tsoonis registreeris, demonteeriti ja viidi minema üle 4500. Veel viiskümmend või kuuskümmend suurkompaniid jäeti alles, aga läksid Nõukogude omandisse. Kolmandik kuni pool Ida-Saksamaa tööstuse tootmisvõimsusest haihtus ajavahemikus 1945–1947.146 Vägagi reaalses mõttes oli see Saksamaa jagamise algus. Ehkki teised liitlasriigid värbasid saksa teadlasi ja teisi eksperte, ei korraldatud Saksamaa läänepoolsetes tsoonides idaosaga võrreldavat seadmete äravedu. Nõukogulaste reparatsioonide tagajärjel hakkas Saksamaa kahe poole majandus kohe liikuma eri suundades.

      Aga isegi need arvud ei räägi meile kogu lugu. Tehased saab üles lugeda, aga pole mingit võimalust kokku arvata idatsoonist välja viidud raha, kulla ja isegi toiduainete hulka. Nõukogude tsooni sakslastest ametnikud püüdsid seda teha. Reparatsioonide osakonna toimikutes leidub kuuskümmend viis kaarti – igal kaardil kakskümmend kuni kolmkümmend sissekannet –, mis annavad osalise ülevaate toimunust. Kaartidel on kirjas kõike alates „68 vaadist värvist” kuni optikatehasest Zeiss Jena pärit geodeetiliste instrumentide ja läätsedeni. Nende ülestähenduste kohaselt konfiskeeris Punaarmee oktoobris 1945 koguni Leipzigi loomaaia loomade jaoks mõeldud toidu. Paar nädalat hiljem konfiskeeris Punaarmee ka loomad ja viis need ilmselt Venemaale.147

      Lisaks oma vara üleandmisele olid mõned kompaniid sunnitud kinni maksma ka transpordikulud. Teisi jälle sunniti müüma kaupa madalama hinna eest: Babelsbergi vaibavabriku nördinud omanik kurtis, et temalt nõuti hinna alandamist müügil Punaarmeele. Talunikud nurisesid samuti, et neil kästi müüa oma kaupu venelastele alla turuhinna, või neile ei maksta üldse midagi.148 Koos tehase demonteerimisega kaasnes mõnigi kord ka tööliste küüditamine, nad pandi lihtsalt rongi ja öeldi, et pärast saabumist NSV Liitu sõlmitakse nendega uus tööleping.149 Tehaste (nagu ka Leipzigi loomaaia) omanikud nõudsid oma vara eest kompensatsiooni Berliinist, aga sellest polnud mingit kasu. Kuulajad saatsid ka kirju raadiojaama Deutsche Rundfunk – mis oli toona üks väheseid kõigile nähtavaid võimuesindajaid Saksamaal – ja esitasid üha ühe ja sama küsimuse: kuidas mõtleb Saksamaa administratsioon neile maksta venelaste poolt ära viidud kauba eest? Ja millal hakatakse venelaste heaks töötavatele inimestele palka maksma?150

      Kaduma läks ka eraomanike vara, mõnigi kord põhjendusega, et see kuulus natsile, olgu see siis ka tegelikult nii või mitte. Venelased võtsid ära raekodasid, puhkemaju, kortereid ja losse ning nende kiiluvees tegid sedasama saksa kommunistid, kellel oli oma uute kaadritöötajate jaoks vaja „partei peakortereid”, puhkemaju ja eluruume.151 Ühegi eraauto ega ka mööblitüki saatuses ei saanud olla kindel. Isegi marssal Žukov olevat oma isiklikust sõjasaagist sisustanud kenasti mitu Moskva korterit.

      Vahel võitlesid saksa töölised oma tehaste päästmise nimel vägagi ägedalt, otsides sageli abi kommunistlikult parteilt, kes nende lootust mööda võinuks venelaste tegevusse sekkuda. Saksimaa parteijuhid saatsid 1945. aastal partei kõrgematele võimudele kirja, protestides kohalikele tööstusettevõtetele tööstuslikku klaasi tootva ainsa kompanii demonteerimise vastu. „Kui see demonteeritakse,” öeldi kirjas, „mõjutab see paljusid teisi kompaniisid.” Kompanii pöördus kohalike Nõukogude sõjaväevõimude ja kohalike ning maakonna parteijuhtide poole, aga ei saavutanud midagi ja saatis nüüd viimaks Berliini kommunistlikule parteile kirja, lootes sealt sekkumist. Partei keskkomitee tööstusosakond sai 1945. ja 1946. aastal niisuguseid kirju kümnete kaupa. Enamasti polnud sellestki abi.152

      Aga kuigi hüvitisemaksete skaala oli siin kõige laiem, polnud reparatsiooni maksmine Saksamaa puhul ainulaadne. Natside omaaegsete liitlastena pidid ka Ungari, Rumeenia ja Soome maksma nafta, laevade, tööstuse sisseseade, toiduainete ja kütuse näol suurt sõjahüvitist.153 Ungari sundmakse suurust tuli korduvalt üle vaadata, sest Ungari galopeeriva inflatsiooni tõttu oli igasuguste asjade hinda raske arvestada. Tänapäevaste hinnangute kohaselt tuli maksta 300 miljonit dollarit (1938. aasta Ameerika dollarit) NSV Liidule, 70 miljonit Jugoslaaviale ja 30 miljonit Tšehhoslovakkiale. Teiste sõnadega moodustasid reparatsioonid aastail 1945–1946 umbes 17 protsenti Ungari sisemajanduse kogutoodangust ja veel 10 protsenti aastail 1946–1947. Pärast seda oli reparatsioonimaksete maht igal aastal umbes 7 protsenti sisemajanduse kogutoodangust kuni maksete lõppemiseni 1952. aastal.154

      Nõukogude okupatsioon tõi kaasa muidki kulutusi. Punaarmee toitmine ja majutamine oma kulul osutus ungarlastele rängaks koormaks, nii kurdeti 1945. aasta suvel, et nimetatud kulud moodustavad juba 10 protsenti valitsuse eelarvest ja on toonud kaasa „toiduladude täieliku tühjenemise”. Samuti pidid ungarlased pakkuma peavarju ja elatist liitlaste – Nõukogude, Ameerika, Briti ja Prantsuse – umbes 1600 eraisikust ametimehele ja need kulud polnud ka sugugi väikesed. Väljaminekute hulgas, mille kohta Briti ja Ameerika ametiisikud esitasid ungarlastest võõrustajatele täpsed arved, olid kulutused „autodele, hobustele, klubidele, puhkusele, villadele, golfile ja tennisele”. Patakas lillekaupmeeste arveid põhjustas 1946. aastal suure skandaali, kui kommunistliku partei ajaleht Szabad Nép (Vaba Rahvas) avaldas selle kulutuse üksikasjad: Briti ja Ameerika delegatsioonide liikmed olid saatnud tohutul hulgal lilli oma uutele ungarlannadest „pruutidele” ja ootasid, et Ungari valitsus maksab sellegi kinni.155

      Ükski samasugune skandaal Nõukogude delegatsiooni ei kummitanud, sest Nõukogude võimumehed mingeid arveid ei esitanud. Selle asemel kohtlesid nad kõike

---

Скачать книгу