Raudne eesriie. Anne ApplebaumЧитать онлайн книгу.
protestidest hoolimata inglastele ja ameeriklastele kuuluva elektripirne tootva tehase ja saatsid selle seadmed NSV Liitu. Niisugusel „metsikute” sõjahüvitiste kogumise ajal demonteeriti veel umbes sada tehast.
Veelgi keerulisem lugu oli Ungaris sakslastele kuuluva varaga, mis Potsdami lepingu kohaselt tuli loovutada NSV Liidule. Ehkki koostati esialgne loetelu – esimesed kakskümmend suurt tehast ja kaevandust, siis veel viiskümmend ettevõtet –, polnud sugugi lihtne öelda, mis Ungaris kuulus Saksamaale ja mis mitte. Tegelikkuses konfiskeeriti ka Austria ja Tšehhi ettevõtteid nagu ka niisuguseid kompaniisid, kus mingi, aga kaugeltki mitte suurem osa kuulus Saksa aktsionäridele. Juutidele kuulunud varad, mille olid konfiskeerinud sakslased, konfiskeerisid nüüd ka venelased. Venelased väitsid, et neil on sellele varale moraalne õigus, sest „need ettevõtted olid osa Saksa sõjamasinast ja teenisid selle eesmärki hävitada Nõukogude Liit”.156 Alles 1946. aastal, kui inflatsioon väljus kontrolli alt ja riigi majanduse stabiilsus oli tõsises ohus, hakkasid Ungarile esitatavad hüvitisenõuded vähenema ja lakkasid viimaks täielikult.
Siiski polnud teljeriigid ainsad, kes pidid okupatsiooni eest kõrget hinda maksma. Kuigi toona oli see teada üksnes vähestele, pandi ka Poola rahvusvahelisi kokkuleppeid eirates sõjahüvitist maksma. Nõukogude sõjaväe arhiivides leidub andmeid, et muuhulgas demonteeriti ja saadeti minema Poznańi lähedal olnud traktoritehase, Bydgoszczi metallitöötlemistehase sisseseade ja Toruńist pärit trükipress, kõik sellest Poola osast, mis enne sõda ei olnud Saksamaa valduses. Niisuguste konfiskeerimiste õigustus – et tegu oli „Saksa” varaga – oli äärmiselt kahtlase väärtusega, kui pidada silmas, et suur osa „Saksa” varast Poolas oli (nagu Ungariski) varem konfiskeeritud poolakatelt või juutidelt.157
Tänu hiljutistele arhiivileidudele on nüüd samuti selge, et NSV Liit kavandas hoolikalt ka Ülem-Sileesias – mis oli osa sõjaeelsest Poolast – asuvate „Saksa” varade demonteerimist ja äraviimist (Alam-Sileesia, mis jääb eksitaval kombel põhja poole, oli olnud Saksa Reichi koosseisus). Veebruaris 1945 andis Stalin spetsiaalsele komisjonile ülesande teha sõja käigus „võidetud” varade inventuur, et need Nõukogude Liitu viia. Märtsikuuks oli komisjon juba teinud korralduse demonteerida ja saata ära terasetehase ja terastorude tehase seadmed, aga ka ennesõjaaegses Poolas Gliwices ja selle ümbruses leidunud sulatusahjud ja masinaehitustehased. Üksainus Ukraina terasetehas sai kolmkümmend kaks rongitäit – 1591 vagunit – sisseseadet.
Järgnenud kuude jooksul võttis Punaarmee maha tehaseid nii kaugel Saksa piirist kui Rzeszówis Poola kagunurgas. Demonteeriti mitu elektrijaama ja peaaegu alati Poola võimude teadmata. Toonane tööstusministri asetäitja Henryk Różański meenutas hiljem, et venelased kasutasid Poola raudteed ja Poola ronge: „Läks lahti omamoodi mäng, mille käigus vagunitel olevaid sümboleid üle ja uuesti üle värviti – mäng, mis lõppes Poola ja Vene raudteelaste tõsise konfliktiga.” Kord sõitis Różan´ski Katowicesse, kus kohalikud rääkisid talle, et Punaarmee tahab ära viia tsinkoksiidi tootva tehase seadmed. Ette teatamata sõitis ta kohale ja leidis, et masinad ja sulatusahjud on juba demonteeritud ja ootavad lumes.
Różan´ski esitas kohalikele Nõukogude võimudele protesti: tegu oli ikkagi Poola tehasega, mis asus enne sõda Poolale kuulunud territooriumil. Tehasel polnud kunagi olnud Saksa omanikke. See polnud kunagi olnud üheski sõjahüvitiste lepingus. Aga sellest ei tehtud väljagi. Poola võis küll olla olnud liitlane, aga nõukogulaste silmis oli see ikkagi vaenlane.158
Punaarmee sissetung Ida-Euroopasse 1944. ja 1945. aastal polnud hoolikalt ette planeeritud ja ka miski sellest, mis järgnes – vägivald, vargused, sõjahüvitised, vägistamised –, polnud ammu ette kavandatud. Nõukogude Liidu kohaloleku põhjuseks piirkonnas olid Hitleri sissetung Nõukogude Liitu, Punaarmee võidud Stalingradi ja Kurski all ning liitlaste otsus mitte tungida edasi itta kaugemale ja kiiremini, kui neil oli võimalus. Samas oleks ebaõige eeldada, et Nõukogude Liidu juhid polnud kunagi varem kavandanud sõjalist sissetungi kõnealusesse piirkonda või et nad suhtusid avanenud võimalusse ükskõikselt. Vastupidi, nad olid juba üritanud kukutada Ida-Euroopas senist poliitilist korda ja seda rohkem kui korra.
Kui Punaarmee sõdurid olid Ida-Euroopa suhtelisest jõukusest rabatud, siis Nõukogude Liidu juhte poleks see üldsegi üllatanud, sest nad tundsid seda kanti väga hästi. Lenin oli elanud mitu kuud Krakówis ja Poola maapiirkondades.159 Trotski elas aastaid Viinis. Kõik nad jälgisid tähelepanelikult Saksamaa poliitikat ja kõik nad pidasid Saksamaa ja Ida-Euroopa poliitikat oma poliitika kujundamisel eluliselt tähtsaks.
Põhjusi teades on kergem mõista bolševike filosoofiat ja mõndagi ka ajaloost, sest nad käsitlesid Lenini ja Marxi teoseid mitte nii, nagu neid käsitletakse tänapäeval, nimelt kui ülikoolikursuste tekste või ühena paljudest ajalooteooriatest, vaid kui teaduslikku tõsiasja. Lenini teostes peituv mõte (mille tegi teoks Trotski) kujutas enesest väga selget – ja samas „teaduslikku” – rahvusvaheliste suhete teooriat, mille sisu oli umbes niisugune: Vene revolutsioon oli esimene paljudest kommunistlikest revolutsioonidest, mis peagi Ida-Euroopas, Saksamaal, Lääne-Euroopas ja seejärel mujal maailmas järgnevad; kuni ükskord kogu maailmas on võimul kommunistlikud režiimid, saavutatakse ka kommunistlik utoopia.
Niisuguses roosilises tulevikus kindel Lenin rääkis tulevastest pööretest täie veendumusega ja isegi mõnevõrra hooletult. „Zinovjev, Buhharin ja ka mina arvame, et revolutsiooni Itaalias tuleb asuda kohe tagant tõukama,” kirjutab ta Stalinile juulis 1920 saadetud kirjas. „Minu isiklik arvamus on, et seejärel tuleb kehtestada nõukogude võim Ungaris, võib-olla ka Tšehhis ja Rumeenias. Peame kõik hoolega läbi mõtlema.”160 Aasta varem oli ta rääkinud „kodanliku demokraatia ja kodanliku parlamentarismi kokkuvarisemisest kogu maailmas”, nii nagu oleks see kohe ukse ees.161
Bolševikud ei kavatsenud istuda ja oodata, kuni need revolutsioonid puhkevad. Revolutsioonilise avangardina lootsid nad algavatele rahutustele aidata kaasa propaganda, ettekäänete ja isegi sõjaliste vahenditega.162 1919. aastal asutasid nad Kommunistliku Internatsionaali, mida lühendatult nimetati Kominterniks, ja mille ametlik eesmärk oli kukutada kapitalistlikud režiimid, nagu nägi ette niisugustes raamatutes nagu „Mis teha?” (1902. aastal ilmunud teos, kus Lenin mõistab tigedalt hukka sotsiaaldemokraatia ja vasakpluralismi) kirjeldatud Lenini skeem.163 Tegelikkuses, nagu kirjutab Richard Pipes, propageeris Komintern „sõja kuulutamist kõikidele olemasolevatele valitsustele”.164
Euroopas Esimesele maailmasõjale järgnenud kaoses ei tundunud variant, et kõik senised valitsused kokku varisevad, sugugi mitte võimatu. Esimestel eriti ebakindlust täis aastatel jäi koguni mulje, et Marxi ennustused võivad teoks saada kõigepealt just tema kodumaal. Versailles’ rahu ja selle karmid sanktsioonid põhjustasid Saksamaal otsekohe pahameeletormi. Saksa seltsimehed, kes moodustasid toona maailma suurima ja kogenuima kommunistliku partei, püüdsid olukorda kohe oma kasuks pöörata. 1919. aastal korraldasid saksa kommunistid mitu ülestõusu Berliinis. Mõni nädal hiljem aitasid kaks Vene revolutsiooni veterani korraldada Münchenis ülestõusu, mis kuulutas välja mõnda aega püsinud Baieri sotsialistliku vabariigi. Lenin tervitas neid sündmusi vaimustusega. Baieri töölisnõukogu juurde saadeti nõukogulaste ametlikud saadikud, kes jõudsid kohale just enne sotsialistliku vabariigi kokkuvarisemist.
Kõnealused ülestõusud Saksamaal polnud juhuslikud. Esimese maailmasõja kaootiline lõpp tõi Ungaris – teine riik, mida sõjajärgsete lepingutega samuti rängalt karistati ja mis viimaks kaotas kaks kolmandikku oma territooriumist – võimule samuti lühikese elueaga kommunistliku režiimi. Nii nagu Saksamaa ülestõusudel, olid ka Ungari lühiajalisel marksistlikul revolutsioonil tihedad seosed Venemaaga. Selle juht Béla Kun, kes oli osalenud aktiivselt ka Vene revolutsioonis ja moodustanud esimese välisdelegatsiooni Nõukogude kommunistliku partei juurde, oli jõudnud sõlmida lähedased suhted
PIL, 174/12/217.
CAW, VIII/800/24 (NKWD ZSRR), 9. toimik.
Adam Dziurok ja Bogdan Musiał, ‘Bratni rabunek’. O demontażach i wywózce sprzętu z terenu Górnego Śląska w 1945 r., väljaandes
Ta elas Poolas Poronini mägikülas, kus oli üks kahest üldse Poolas püstitatud Lenini mälestussambast. Monument võeti maha 1990. aastal, aga 2011. aastal otsustas linna volikogu selle uuesti üles seada, et meelitada sinna turiste.
Richard Pipes, toim,
Samas, lk 62.
Marksistliku mentaliteedi kirjeldust vt Robert Conquest,
„Mis teha?” inglise keeles (
Richard Pipes,