Keskaja inimene. Jacques Le GoffЧитать онлайн книгу.
ja selle institutsioonid olid Norbert Eliase kirjeldatud „tsiviliseerumisprotsessi” üheks peamiseks tõukejõuks.11
Giovanni Cherubini vaatleb keskaja talupoega selle demograafiakatastroofi taustal, mis vapustas 14. sajandi alguseks aastatuhandevahetusega võrreldes kahekordistunud Lääne-Euroopa elanikkonda järgneva 150 aasta jooksul – katk, nälg ja sõjad; ta vaatleb talupoega erinevatel maastikel, tihedamas-hõredamas asustuses (habitat), pidevas vastasseisus loodusega, mida iseloomustab uudismaade tegemine ja haritava maa kättevõitlemine kas või merest. Talupojale tegi pidevalt muret igapäevase toiduse hankimine ja enda olemasolu kindlustamine; selle nimel kasvatas ta erinevaid kultuure, kusjuures aukoht kuulus teraviljale. Eelkõige oli talupoeg leiva tootja – ühiskonnas, kus liigitati inimesi selle järgi, mis värvi (heledamat või tumedamat) ja mis koostisega leiba ta sööb. Teda painas põllumajanduse ebakindlus – võrrelduna looduse stiihiate ja tema enda kasina sissetulekuga. Kuid samahästi võis ta tegeleda (kas suuremas või väiksemas mahus) viinamarja-, oliivi- või kastanikasvatusega, või siis elatuda vähemtähtsate loodusvarade arvelt: nagu karjus, kes viis suveks oma karja mägedesse ja tõi talveks orgu, või metsatööline. Talunaised tegelesid eeskätt kangakudumisega. Kui kirjalikes tekstides tehti talupoegade argipäevast harva juttu, siis seda enam torkab silma poeetiline külaelu kujutamine nn tunniraamatutes.12 Talupoeg oli inimene, kes armastas elu vabas õhus. Suvel töötas ta väljas, sügisel tappis sea ja selle lihast pidi jätkuma kogu talveks.
Sotsiaalses mõttes asetses talupoeg senjööri ja külakogukonna vahel. Cherubini arvates elati küladena juba antiikajal ja ka eelajaloolisel ajastul; teised uurijad aga paigutavad külaasunduste laiema leviku alles 11. sajandisse.13 Talupoeg kohustus tegema senjööri valdustes teopäevi, hiljem asendas teokohustuse raharent ja naturaalandamid, samuti mõningad piirangud (eeskätt kohustus jahvatada vilja ainult oma isanda veskis). Rõhutud talupoeg alustas võitlust oma õiguste laiendamiseks, piirdudes enamjaolt passiivse vastuhakuga, mis võis siiski vahel lahvatada ägedaks mässupuhanguks. Keskajal oli just talupoeg see, kes pidas võitlust metsloomadega: huntide, karude, rebastega. Talupoeglikku mõttemaailma tunneme põhiliselt läbi õigusaktide, mida kasutas ka näiteks Emmanuel Le Roy Ladurie oma teoses Montaillou, village occitan (1975; „Montaillou, Prantsuse küla”, eesti k 1996). Kirjanduslikest tekstidest õhkub talupoja vastu põlgust, isegi viha – teda kui kirjaoskamatut peeti pigem loomaks kui inimeseks. Just talupoeg praktiseeris nn „rahvalikku” usundit, mille kirik ristis „ebausuks”. Ta tundis kahtlemata kõiksugu „maagilisi” usukombeid ja riitusi. Seega ei mänginud talupoeg – muidu tähtis tegelane keskaja maa külge „aheldatud” ühiskonnas – valitsevas kultuuris ja ideoloogias kuigi olulist rolli: hoolimata usinast kirikuskäimisest, millest tulenevalt on mõned vaimulikud püüdnud tuletada talupojast (maa-inimene) isegi kirikukellade nimetust (campanae; vt lk 138). Kuid oma põlgajatele mõõtis talumees samaga tagasi. Mõningatest dokumentidest ja ka hoiakutest aimub selgelt talupoegade vimm senjööride, kodanlaste ja linnarahva vastu. See viha maandati ikka ja jälle vallandunud mässulaines.
Valik
Valides siinkohal välja kümme tüüpi, kes võiksid esindada keskaja inimest, peame piirduma kõige tähelepanuväärsematega, muidu kaotaksime oma uurimuse objekti hoopis silmist.
Miks me ei kõnele palverändurist ja ristisõdijast, sellel ma juba peatusin. Ka trio munk-rüütel-talupoeg ei ammenda meie kolmikskeemi täielikult. „Palvetajate” kategoorias (oratores) jätsime kahe silma vahele väga olulise figuuri – piiskopi, kuid temast kõneleb André Vauchez seoses pühaduse mõistega. Samuti ei vaatle me ilmalikku preestrit ja kerjusmungaordude munki (need ordud tekkisid 13. sajandil, tuntumad on jutlustajad ehk dominikaanid, vähemad vennad ehk frantsiskaanid, augustiinlased ja karmeliidid). Nad mängivad ühiskonnas väga tähtsat osa, aga ainult meie vaadeldava perioodi lõpus, pakkudes ilmikuile olulist tuge. „Sõdurite” kategoorias (bellatores) ei peatu me palgasõduril, kes võitles raha pärast, st elukutselisel sõduril, kes ilmus välja hulga hiljem ja andis endast märku alles siis, kui temast oli saanud kontrollimatu bandiit, teeröövel (vt Geremeki heidikuid). „Töötegijatest” (laboratores) kõneldes piirdume vaid talupoegadega, nii kvaliteedi kui kvantiteedi poolest tähtsaima rühmaga, meie kolmikskeemi tugisambaga 11.–12. sajandil. Jacques Rossiaud eristab linnakodanike hulgas käsitöölisi ja töölisi.14 Kõige teravamalt torkab silma senjööri tahtlik väljajätmine. Kuidas aga saaksime käsitleda senjööri, riivamata feodaalsüsteemi ääretut temaatikat? Ülesande hiiglaslikkusest hirmutatuna vaatleme teda põgusalt vaid seal, kus on juttu senjööri suhetest talupojaga, ning samuti käsitleme kuigipalju tema sõjalist funktsiooni, mida esindas rüütelkond.
Niisamuti ei maini me tervise-spetsialiste, arste ja kirurge. Me ei püüagi end välja vabandada sellega, et tegelikult oli enamik linnaarste juudid ja et maal tegelesid meditsiiniga valdavalt iseõppijad, kes toetusid iidsele kogemusele või erivõimetele: eidekesed või nurgatohtrid, ravimtaimedega ravitsejad, kohapeal ameti selgeks õppinud ämmaemandad. Kättesaadavad on Jole Agrimi ja Chiara Crisciani teaduslikud ja teravmeelsed uurimused, milles käsitletakse arsti kohta keskaegses ühiskonnas ja ideoloogias ning arusaama hinge ja keha vahelistest suhetest.15 Marie-Christine Pouchelle toob väga õigesti esile – kõneldes Prantsusmaa kuninga Philippe Ilusa kirurgist 14. sajandi algul – arsti ebamäärase positsiooni, kuna ta liigitati kuhugi teadlase ja füüsilise töö tegija vahepeale.16
Heidikute seast väärivad kaks tüüpi kahtlemata suuremat tähelepanu, kui Bronislaw Geremek neile osutas: nimelt vaene ja hereetik. Aga nagu me enne senjööri ja feodaalsüsteemi puhul täheldasime, upuksime ka keskaja vaesust ja hereesiaid uurides probleemi keerukusse ja ääretusse. Lubagu lugeja endale meenutada, et vaesus oli keskajal üks kõige põletavamaid sotsiaalseid ja ideoloogilisi realiteete. Vaeseid võiks omakorda jagada kümnetesse tüüpidesse, vabatahtlik vaesus oli aga tollal kirglike vaidluste teemaks.
Vaadeldaval perioodil, aastast 1000 kuni 15. sajandi lõpuni, levisid erinevad hereesiad, kas suurema või vähema toetajaskonnaga, lausa epideemia kombel. Kirik vihkas hereetikuid seda enam, et nood asusid üheaegselt sees ja väljas ning õõnestasid valitseva religiooni ideoloogilisi, sotsiaalseid ja institutsionaalseid põhialuseid, kiriku usku, religioosset monopoli ja autoriteeti.
Ka lapseteema oleks jäänud nende kaante vahelt välja, kui Christiane Klapisch-Zuber poleks naist ja tema perekondlikku funktsiooni käsitledes peatunud lapsel ning vanemate suhtumisel temasse. Seda suhtumist tuleb kahtlemata võtta teatud reservatsioonidega, aga ma kaldun siiski arvama, et Philippe Ariès’l on õigus, kui ta väidab, et keskaja Lääne-Euroopas ei väärtustatud last, mis muidugi ei tähenda, et vanemad poleks oma lapsi armastanud, aga seda tehti rohkem nende täiskasvanuks saamise perspektiivis, lootusega, et see sünniks võimalikult ruttu.17
Samuti ei tee me juttu meremehest, kes jäi keskaja merekartlikus ühiskonnas pikka aega kõrvalise tähtsusega figuuriks (see väide ei kehti viikingite ja mõningate keldi hõimude kohta). Mere taltsutamine võttis aega ja sellele aitasid kaasa mitmed 13.–14. sajandi leiutised nagu tüür, kompass, sadamaatlased ja hulga hiljem – merekaardid. Ristisõtta purjetav Louis Püha puutus esimest korda kokku selle elukutse esindajatega, talle tundusid meremehed ebasõbralike ja jumalakartmatutena. Ometigi oli veidi enne seda Jacques de Vitry oma näidispalveraamatus, mis oli mõeldud kasutamiseks eri „seisustele”, pühendanud kaks homiiliat ka meremeestele.18
Rahvusriikide sünd vaadeldava perioodi lõpul toob seoses bürokraatia arengu ning õigusemõistmise ja rahanduse keerukamaks muutumisega omakorda kaasa uute inimtüüpide tekke: kohtunikud ja teised toogakandjad, õukonna- ja linnaametnikud. Aga sellega oleme jõudnud keskaja uude järku, mida ollakse harjunud kutsuma renessansiks ehk varauusajaks.19
Uued, linnamiljööga
N. Elias.
C. Frugoni. Chiesa e lavoro agricolo nei testi e nelle immagini dall’età tardo-antica all’età romanica. –
J. Chapelot, R. Fossier.
B. Geremek.
J. Agrimi, C. Crisciani.
M. – Ch. Pouchelle.
Ph. Ariès.
M. Mollat.
Hiliskeskaega Prantsusmaal tutvustavad kaks eriti head uurimust: B. Guenée.