Keskaja inimene. Jacques Le GoffЧитать онлайн книгу.
osaleb ta nüüd suurema kogukonna elus; turg ja raha saavad inimese materiaalsete huvide keskmeks; tema horisondid avarduvad, linn pakub õppimis- ja enesearendamisvõimalusi, avades oma kodanikele uue mängumaa.
Jacques Rossiaud tunnistab linnakodaniku olemasolu. Kuid linlane oli teatud paiga vang, mis võis tunduda talle maailma parima või jubedaimana sõltuvalt sellest, milline oli tema amet ja mõtteviis. Üksildust otsiva munga jaoks oli linn Babülon, kõikide pattude häll, tühisuse tipp. Teaduse- ja väitlusnäljas vaimuliku, kirikuid ja jumalateenistusi jumaldava kristlase jaoks oli linn aga maailma parim paik, Jeruusalemm. Pealegi kolis kodanik linna alles hiljuti, ta oli eilne talupoeg. Ta pidi linna sisse elama, oma kultuuri lihvima. Harva tegi linnaõhk vabaks (nagu väidab saksa kõnekäänd), aga ikkagi pakkus ta hulga võimalusi. Elupaiga probleem oli raskesti lahendatav, enamasti tähendas see teistega tihedalt koos elamist. Majast väljas oli veidi enam ruumi, kuid see oli piiratud linnamüüriga. Linnakodanik oli inimene, kes elas müüride vahel. Linn oli sipelgapesa, mis tekitas mõnel inimesel – nagu 13. sajandi Milano poeedil Bonvesinil Rivast – loetlemise vaimustuse: ta luges õhinaga üles kõik uudsused, linna imed. Linn tähendas samas rahvahulki. Eelkõige oli linn aga majanduskeskus. Linna süda oli turg. Linlane mõistis üsna pea, et ta sõltub turust. Linna elanikkond oli väikeste rakukeste, nõrgalt seotud perekondlike koosluste kogum. Linlane koges perekonna haprust.
Eelkõige torkavad silma erinevused ja muutused. Linnas kohtab erinevaid inimesi: suuri, keskmisi ja päris tähtsusetuid, pakse ja peenikesi, jõukaid ja vaeseid. Linnas valitseb raha. Domineerib kaupmehelik, kasumile orienteeritud mõtteviis. Kui senjööri puhul mõisteti hukka uhkust, kõrkust, mis oli feodaali põhipatt, siis linlase surmapatt oli avaritia, ahnus. Siin õpitakse tundma töö ja aja väärtust, aga ennekõike pidevat muutumist: hinnad kõiguvad üles-alla, olukorrad ja tingimused teisenevad lakkamatult. Linlane sõltub täielikult fortuuna rattast, mis ei peatu hetkekski. Seepärast kipub siin inimese südametunnistus määrduma. Tuleb olla pidevalt valvel, sest linn „õhutab kuritegudele”. Kodanikule serveeritakse karistusi kui vaatemängu: häbiposti panekud, piitsutamised, kurjategijate hukkamised.
Ennekõike oli linlane ümbritsetud naabritest ja sõpradest. Ta võttis osa oma kvartali või tänava elust. Suhtlemispaiku oli küllaga: kõrtsid, surnuaiad, väljakud; naised lävisid linnakaevude, ahjude, pesemiskohtade ääres. Linlane osales ka koguduse tegevuses. Ta elas „laiendatud privaatsuses”. Kui vahel hakkasid naabrid närvidele käima, siis oli tal vähemalt võimalus linnas ringi liikuda, minna mujale, teistele ümberkaudsetele tänavatele.
Linnakodanik kuulus ka ühte või enamasse korporatsiooni, see mõjus kaitsvalt ja rahustavalt, kergendades eelkõige surma koormat. Just linlasele oli suunatud kerjusmungaordude vaimulik tegevus: nad hoolitsesid tema hingeõndsuse ja lunastuse eest, sekkudes siiski mõnikord liiga häbematult tema pereprobleemidesse, isiklikesse asjadesse ja siseellu.
Üldiselt aga kasutas linlane kõiki neid integratsioonivõimalusi, mida linn talle ohtralt pakkus. Siis sai ta täiel rinnal nautida „korralikuks linnakodanikuks” olemist. Talle tuli kasuks see rafineerumisprotsess, mida 1350. aastast alates hakatakse kutsuma urbanismiks ehk tsiviliseerituseks, „linnainimestele omaseks elustiiliks”. Kui tal on selleks vahendeid, võib ta nautida kõikvõimalikke maitsvaid roogi, olles lihamaia keskaja kodaniku musternäidis. Kui naistehimu talle asu ei anna, võib ta seda vaigistada üha sallitumaks muutuvate prostituutide juures. Rikastumist ei tule häbeneda, sest linnas on töö hinnas ja samavõrra kui laidetakse liigkasuvõtmist, hinnatakse ausalt teenitud jõukust. Aga töötada pole linnas kerge – „tööandjate” enneolematu jõhkruse tõttu. Tänu kooliharidusele ootab vähemalt linlase lapsi parem tulevik. Samas on linn kõigi elanike jaoks kultuuri ja elutarkuse kool. Linn õpetab mõõdukust, korda, viisakust. Siin on kõik paremini reguleeritud kui mujal, eeskätt aeg, mille mõõtmine mehaanilise kellaga saab järjest populaarsemaks. Linlane osaleb kas pealtvaataja või kaasalööjana rongkäikudel ja lustlikel pidustustel, protsessioonidel, „linna elu tipphetkedel”. Haigete ja vaeste jaoks on haiglad. Terve inimese jaoks – karnevalide ja lõbustuste naer ja pillerkaar. Keskaja linlasele on linn lisaks kõigele muule – pidu. Niisugusena – võib-olla ehk liigagi optimistlikus valguses – näeb keskaja linnakodanikku Jacques Rossiaud. Aga tuleb tunnistada, et keskaja ideoloogia oli üldjuhul linnalembene (kui mõned kloostrid välja arvata).
Mariateresa Fumagalli Beonio Brocchieri seevastu on pühendunud meie muidu ühtse galerii vahest kõige raskemale tüübile. Keskaeg ei tunne haritlast. Temast ei räägita. Ometi oli inimesi, kes ei töötanud mitte „kätega”, vaid „sõna ja vaimuga”. Neid kutsuti mitut moodi: magister (meister), doctor (doktor), philosophus (filosoof), litteratus (literaat), ennekõike tähendas see ladina keele oskamist.
Ta oli vaimulik ja sai osa tolle klassi privileegidest; kui ta ei kuulunud just kerjusmungaordusse, kasutas ta ära ainult oma staatuse häid külgi, tundmata halbu. Ta oli õpetlane ja linlane. 12.–13. sajandil suundus ta manduvatest kirikukoolidest ja piiratud õigustega linnakoolidest ülikoolidesse. Ülikool oli korporatsioon, kus töötasid elukutselised õpetajad. Olles purustanud eelarvamuse tasuta teadusest kui Jumala annist, elasid õpetlased oma tudengite, linna või kiriku toetusel. Haritlane armastas raamatuid (kuid ei laenanud neid meelsasti teistele) ja sõnakunsti, rõhutades seda, mis teda füüsilise töö tegijast eristas ja kõrgemale seadis. Ta oli „professor” selle sõna tõelises tähenduses.
Julgen väita, et niisuguses intellektuaalide maailmas oli erakordne andekus lausa reegliks. Mariateresa Fumagalli Beonio Brocchieri vaatleb neist mõningaid kuulsamaid: püha Anselmit, Abélardi, Brescia Arnoldit, 13. sajandi suuri ülikooliõpetlasi, eeskätt Roger Baconit; samuti keskaja teadusprobleeme ja Aristotelese taasavastamist.
Vaimuinimese elu polnud alati kerge. Kerjusmunkadest õpetlased vallandasid Pariisi ülikoolis tõsise kriisi: nende ideed olid küll uued ja huvitavad, teenides tudengitelt sooja vastuvõtu, aga vaimuliku ordu liikmetena keeldusid nad korporatiivses mängus osalemisest, näiteks streikimisest. Araabia filosoofi Averroese õpetus põhjustas sügava ideoloogilise kriisi. Kas pooldada tema kahe tõe doktriini, usutõdedele vastukäivate teaduslike tõdede olemasolu? 1270. ja 1277. aastal kannatasid Pariisi intellektuaalid vaimselt kitsarinnalise piiskopi Étienne Tempier’ tagakiusamise all. Koostati ja kehtestati keelatud ideede nimekiri. Arreteeriti averroismis kahtlustatud õpetlane Siger Brabandist.
Siinkohal võiks tõstatada küsimuse, kas Dante oli haritlane? Nagu minagi, kaldub Mariateresa Fumagalli Beonio Brocchieri jaatava vastuse poole, sest Dantel oli palju haritlase tunnusjooni: ta oli „väljatõrjutu” (fuori posto), astus siis arstide ja apteekrite korporatsiooni ja siirdus lõpuks poliitikasse. 13. sajandi lõpul ja 14. sajandil tõusis haritlaste huviorbiiti poliitika, mis tähendas kas paavsti või keisri vahel valimist. Kirikuga rahuolematud vaimulikud-intellektuaalid valisid keisri, taunides paavstide maist võimuiha: seda teed läksid näiteks William Ockham ja Marsilius Padovast.
Mariateresa Fumagalli Beonio Brocchieri rõhutab siiski keskaja intellektuaali kolme põhiomadust. Intellektuaal ei hoolinud rahvaste ja riikide piiridest, rännates ühest õppeasutusest või ülikoolist teise tänu oma ladina keele oskusele. Ta oli poissmees, keda ei sidunud perekondlikud kohustused, nagu juba Héloïse Abélardile ette heitis. Ja lõpuks toetus ta „suurte” tekstide autoriteedile, alates Piiblist, kuid ei järginud neid pimesi, vaid oskas neid võrrelda, kritiseerida, kombineerida oma terve mõistuse valguses, eelistades vahel isegi viimast.
Kui linnaharitlast süüdistati vaid „Jumalale kuuluva” teadusega parseldamises, siis linnaga palju tihedamalt seotud kaupmehele heideti ette aja mahamüümist, sest aeg pidi niisamuti „kuuluma ainult Jumalale”.
Kaupmehe staatus oli haritlase omast veelgi ebakindlam. Juba antiikajast peale saatis teda umbusk, mida kristlus omakorda võimendas (Jeesus ajas kaupmehed templist välja), ehkki majanduslikust, sotsiaalsest ja ideoloogilisest vaatepunktist kaupmehe olukord siiski paranes. Juba Lääne-Euroopa suure ümbersünni hakul, 11. sajandi algul tunnistas kaupmehe vajalikkust näiteks anglosaks Aelfric oma teoses Colloquium. Peale ühiskondliku kasulikkuse tuleb arvestada ka kaupmehe ameti ohtlikkust, rõhutas 11. sajandi alguse Norrast pärinev Speculum regale. Kuid ikkagi suhtuti kaupmehesse kui paariasse. Kerjusmungaordud