Keskaja inimene. Jacques Le GoffЧитать онлайн книгу.
oli ennekõike erandlik surnu, Piero Camporesi järgi „valupõlgliku liha” musternäide, kelle kultus keerles ümber tema surnukeha, haua ja reliikviate. Pühak oli ka tõhus vahendaja, kiriku tugisammas, eeskuju usklikele. Ta oli gildide, linnade, kõigi nende kogukondade patroon, millega inimene oli seotud, ja kuna vastsündinud lastele anti pühaku nimi, siis oli ta ühtlasi keskaja meeste ja naiste kaitsepühak.
Kuid keskaja pühakute pühadus polnud ei ajatu ega ka osake kõiksusest, nagu on väitnud etnoloog Pierre Saintyves, kes nägi pühakus vaid antiigi paganlike jumaluste mantlipärijat. Oo ei, pühak oli algselt märter, varakeskajal mõjutatud ida askeetidest, kehastudes hiljem üsna sageli selle ilma vägevaks: piiskopiks, mungaks, kuningaks või aadlikuks. Temas peegeldus keskaja inimeseideaal, mis väärtustas mehelikkust, küpsust, aristokraatlikkust. Hiljem, alates 12.–13. sajandist, asendus „funktsioonist” lähtuv pühadus Kristuse imiteerimise kaudu saavutatud pühadusega. Algselt „elukutselist” pühakut kohtab nüüd ka „tavainimeste” seas. Piisas, kui järgiti võimete piires apostelliku elu ja evangeelse täiuse ideaale, „alasti järgneda alasti Kristusele”. Pühadus muutus vaimsemaks ja seostus nüüd pigem eluviisi kui ühiskondliku staatusega, rohkem kõlbelisuse kui imetegudega. Keskaja lõpul tekkis hulgaliselt pühakuid, kelle pühadus avaldus hingestatud kõnes ja nägemustes. Niisugused naised ja mehed olid sageli müstikud, prohvetid, jutlustajad ja visionäärid.
Ehkki 12. sajandi lõpust hakkas kirik pühakute esilekerkimist kontrollima, jäi lihtrahvas läbi kogu keskaja virgaks „pühakute loojaks”.
Kronoloogia: keskaja inimese pikk eksistents ja muutumised
Niisiis tegi muutuse läbi isegi pühak, see kristluses põhijoontes väljakujunenud figuur, nagu kujukalt näitab André Vauchez. Keskaja inimese sünnis mängis tähtsaimat rolli hilisantiigi-varakeskaja periood. Seetõttu pöördubki Giovanni Miccoli munkluse juuri otsides esimeste kristlike sajandite poole. Franco Cardini vaatleb, kuidas rüütel kerkis esile rooma-barbari maailma taustalt. Juba Karolingide impeeriumis võeti tarvitusele meetmed vagabundide vastu, kes olid heidiku prototüübid. Keskaja inimene – iidne pärand, mida kristlus teisendas – oli oma juurtega sügavalt minevikus.
Kuid keskaja inimene muutus, kui saabus aasta 1000, mis tõi kaasa funktsioonide kitsenemise ja ilmikute tähtsuse tõusu, eriti 13. sajandil, mil ühiskond komplitseerus. Tekkis juurde uusi ühiskonnakihte, ametid spetsialiseerusid, väärtused laskusid taevast maa peale, kuna religioon väärtustas üha enam maapealseid asju. Ometi jäi keskaja inimene endiselt sügavalt usklikuks ja muretses oma hingeõndsuse pärast, mille saavutamine ei sõltunud enam niivõrd maailma põlgamisest kui selle muutmisest. Keskaja inimene muutus veel 14.–15. sajandilgi kesk mitmeid hirmuäratavaid katsumusi, teisenedes feodaalsüsteemi sügavas kriisis, kuid samas ka uuenedes ja kaasajastudes uue maailma struktuuride ja väärtuste survel.
Giovanni Miccoli lõpetab munga jälgimise 13. sajandiga, mil kloostrireegli järgijate ees saavutasid ülekaalu kerjusmungad. Franco Cardini tutvustab meile klassikalist keskaegset rüütlit, keda ta vaatleb 14.–15. sajandil juba läbi teatraalseks muutunud rüütellike liialduste, moesolevate rüütliordude ja vahelduvate sõjatehnikate prisma. 14. sajand oli „rüütlite allakäigu sajand”.
Jacques Rossiaud’ jaoks samastub 15. sajandi linnakodanik üha enam citoyen cérémoniel’iga (seltskonnaelu elava linnakodanikuga), kelle päevad mööduvad pidustuste, rongkäikude ja karnevalide keerises.
Mariateresa Fumagalli Beonio Brocchieri toob meieni järjest enam poliitikasse suubuva haritlase (Wyclif, Hus, Gerson), kes on võõrandumas ladina keelest ja avaldab end ka mujal peale ülikoolimiljöö – sõpruskondades, akadeemiates, raamatukogudes, õukondades. Keegi Petrarca põgeneb linnast. Keskaegne melanhooliast vaevatud haritlane loovutab koha humanistlikule intellektuaalile, õukonnaintellektuaalile.
Aron Gurevitši kirjeldatud kaupmees allub „fortuunale”, üha enam käsitleb ta aega kui raha, kuid temagi kannatab renessansi „kaubandusliku pessimismi” all ja peab toime tulema üleminekuga õitsvast feodalismist tärkavasse kapitalismi.
Enrico Castelnuovo viitab tunnustusele ja heakskiidule, mille pälvib kunstnik Dante „Purgatooriumis”, kus mainitakse kaht miniatuurimeistrit (Oderisi da Gubbiot ja Franco Bologneset) ning kahte maalikunstnikku (Cimabued ja Giottot). Giotto aupaiste kandus üle kogu korporatsioonile.
Bronislaw Geremek vaatleb aga hulkurite, kerjuste ja kurjategijate masse nende teekonnal üle kristluse renessanssi ja kaasaega.
Keskaja inimese mõningad kinnismõtted
Keskaja inimese koondportree loomist õigustab muu hulgas ka fakt, et ideoloogilis-kultuuriline süsteem, milles too inimene elas, kujundikood, mida ta endas kandis, tingis enamikul neist viie sajandi meestest (ja naistest), olid nad siis vaimulikud või ilmikud, rikkad või vaesed, võimsad või väetid, ühiste mõttestruktuuride, sarnaste uskumuste, fantaasiate ja sundmõtete esinemise. Loomulikult põhjustasid erinev sotsiaalne staatus, haridustase, kultuuritaust ja ka geograafilis-ajaloolised koordinaadid seda, et need kultuurilis-psühholoogilised hoiakud erinesid oma vormilt ja sisult. Kuid rabab see, mis neis on ühist. Ka tänapäeva lääne inimene kannab endas jälgi neist mõtte- ja käitumisviisidest, küll mahendatud ja uute sündroomidega rikastatud kujul. Ehkki on loomulik, et oleme endas säilitanud oma eelkäija, keskaja inimese tunnuseid, toob tema kinnisideede lahkamine välja ennekõike erinevused. Meie jaoks on keskaja inimene eksootiline. Et seda kuju elustada, peab ajaloolane arvestama muutustega ning kehastuma etnoajaloolaseks, suutmaks adekvaatselt hinnata medievaalse kuju originaalsust.
Pahed. Keskaja inimest kummitas patt. Pattu tehakse, kui antakse end kuradi meelevalda, lastes end võita patu teesillutajatel, pahedel. Pahesid kujutati sümboolsete loomade või hirmuäratavate allegooriatena, kes sümboliseerisid surmapatte, mida 12. sajandiks loendati seitse: uhkus, ihnus, liigsöömine, lihahimu, viha, kadedus, laiskus. Nende petlike võlude kehastuseks olid kuradi üheksa tütart, kes olid abielus ühiskonna eri „seisustega”.
On üheksa Saatanal tütart, ta pani nad mehele:
Simoonia ilmikvendadele
Variserlus munkadele
Riisumine rüütlitele
Teotus talupoegadele
Teesklemine teenijaile
Kavalus kaupmeestele
Liiakasu linlastele
Luksus lossiprouadele
Himurust ei tahtnud naida, andis kõigi kasutada.20
Nähtav ja nähtamatu. Tänapäeva inimene, isegi kui ta külastab selgeltnägijaid ja kaardimoore, kutsub liikuva taldriku kohal vaime välja ning osaleb musta maagia riitustel, tunnistab piiri nähtava ja nähtamatu, loomuliku ja üleloomuliku vahel. Kuid keskaja inimene oli teistsugune. Nähtav oli tema jaoks nähtamatu pelk jälg, seda nagunii, kuid üleloomulik lausa tungis igapäevaellu: keskaja inimest ümbritsesid pidevad „ilmutused”. Selle maailma ja teispoolsuse vahel polnud teravat eraldusjoont, veel vähem barjääri. Puhastustule olemasolu tõestasid ilmutused, õõnsused maapõues viivat otseteed sinna – näiteks Sitsiilia kraatrid ja Iirimaa grotid. Kuid saatana õhutusel ilmutasid end ka surnud, kes polnud rahu saanud, pagana- ja rahvausu kummitused. Ilmutus ehmatas, aga ei üllatanud.
Teispoolsus. Igavik oli keskaja inimesest kahe sammu kaugusel. Kuigi usk viimse kohtupäeva ligidusse üha nõrgenes, ei välistatud seda võimalust. Põrgu või paradiis võisid saabuda juba homme. Pühakud olid juba paradiisis ning kindlalt hukatusse määratud hinged (keda oli arvutu hulk) piinlesid põrgus. Teispoolsuse ruumiline määratlus kujunes ratsionaalseks süsteemiks 12.–13. sajandil. See koosnes kolmest või viiest kohast. Kolm põhilist paika olid põrgu ja paradiis ning nende vahel asuv ajutine teispoolsus, kus pidid viibima lühemat või pikemat aega need surnud, kelle hingel lasusid vaid maisest saamahimust tingitud patud või kel jäi patukahetsus pooleli – puhastustuli ehk purgatoorium, mis sai lõpliku kuju alles 12. sajandi lõpul. Vahetult enne suurt ülestõusmist ja viimset kohtupäeva purgatoorium haihtub, kuna selle viimased asukad jõuavad paradiisi, mille eeskojaks
Tekst on leitud ühe 13. sajandi Firenze käsikirja vahelehelt. Eesti k tõlkinud Kaia Sisask teoses J. Le Goff.