Teekasvataja naine. Dinah JefferiesЧитать онлайн книгу.
suunas. „Mis need on?”
„Tseiloni kookospähkel. Neist saab ainult mahla. On teil janu?”
Kuigi ta tahtis juua, raputas Gwen pead. Härra Ravasinghe selja taga rippus suur poster, millel oli kujutatud tumedanahalist punakollases saris naist, punutud korv pea peal. Ta oli paljajalu, pahkluudel kuldsed võrud, peas kollane rätik. Reklaamposter kuulutas, et tegu on Mazzawattee teega. Gweni käed kleepusid niiskusest, teda haaras paanikahoog. Ta oli kodust väga kaugel.
„Nagu näete,” ütles härra Ravasinghe, „on autosid vähe ja need on kaugel, ning rikša on kindla peale kiirem. Kui see teile ei sobi, siis võime oodata, ja ma püüan leida vankriga hobuse. Või, kui sellest on abi, võin koos teiega rikšasse tulla.”
Nagu märguande peale ilmus jalakäijate, jalgratturite, vankrite ja kaarikute summa suur must auto, mis endale signaalitades teed tegi ega riivanud õnneks arvukaid magavaid koeri. Laurence, mõtles Gwen kergendustundega, kuid kui ta mööduva sõiduki aknast sisse vaatas, nägi ta hoopis kaht suurekasvulist eurooplannat. Üks neist heitis Gweni suunas hukkamõistva pilgu.
Hea küll, lepime siis rikšaga, pani juhtum Gweni tegutsema.
Galle Face’i hotelli ees õõtsusid tuules sihvakad palmid ja hoone ise külgnes ookeaniga väga inglisepäraselt. Kui härra Ravasinghe oli Gweniga idamaisel kombel ja väga sooja naeratuse saatel hüvasti jätnud, oli naisel kahju teda lahkumas näha. Ta möödus kahest keerdus trepist ja seadis end ootama palmisalongi suhtelisse jahedusse. Otsekohe tundis ta end kodus olevat. Ta sulges silmad, hea oli lubada endale väikest puhkust pärast täielikku meeltesegadust. Puhkehetk ei kestnud kaua. Kui Laurence peaks nüüd saabuma… Gwen teadis väga hästi, kui halb ta välja näeb ja sellist muljet ei tahtnud ta küll jätta. Ta rüüpas Tseiloni teed ja heitis siis pilgu üle poleeritud tiigipuust põrandale hajali asetatud laudade ja toolide. Ühes nurgas osutas diskreetne märk daamide tualettruumi suunas.
Magusalt lõhnavas paljude peeglitega ruumis, kus ta nägi end mitmelt poolt, pritsis Gwen vett näkku ja tupsutas end seejärel parfüümiga; õnneks oli Aprés L’Ondée ohutus paigas ta väikeses kohvris, mitte uppunud käekotis. Ta tundis, et higi leemendab, see nirises mööda käsivarsi. Kuid Gwen seadis juuksed jälle kuklasse kenasse krunni. Juuksed panid ta ilule krooni, ütles Laurence. Gweni juuksed olid pikad ja tumedad, vallapäästetult langesid need alla kiharatena. Kui ta mainis, et kaalub juuste lühikeseks lõikamist nagu Franil, plikalikuks, oli mees ehmunud, tõmmanud tal ühe kihara kuklast lahti, seejärel nõjatunud ettepoole ja surunud lõua ta juustesse. Pärast seda oli mees talle otsa vaadanud, hoidnud Gweni nägu käte vahel, sõrmed naise juustes.
„Ära kunagi oma juukseid maha lõika. Luba mulle.”
Ta oli noogutanud, võimetu midagi ütlema, mehe käed tekitasid nii imelise tunde, et kõik seni vaka all hoitud tunded lõid lõõmama.
Nende pulmaöö oli olnud täiuslik, ehkki kumbki ei saanud magada, ja Laurence pidi tõusma enne koitu, et jõuda õigeaegselt Southamptoni Tseilonisse suunduvale laevale. Kuigi ta oli pettunud, et Gwen temaga kaasa ei tulnud, olid nad ühel meelel, et aeg läheb kiiresti, ja ta polnud vastu, et Gwen jäi Frani ootama. Gwen kahetses oma otsust kohe pärast mehe lahkumist, tal polnud aimugi, kuidas ta lahusoleku üle elab.
Kütkestava välimusega Gwenil polnud kunagi austajatest puudu olnud, kuid ta armus Laurence’isse esimesest silmapilgust Londoni muusikaõhtul, kuhu Fran oli ta viinud. Kui mees talle eemalt oli naeratanud ja esitlemiseks lähenenud, tundis Gwen, et on kadunud.
Pärast seda olid nad kohtunud iga päev ja kui mees talle abieluettepaneku tegi, oli ta punastanud ja ilma kõhkluseta jah-sõna öelnud. Vanemad polnud just väga vaimustunud kolmekümne seitsme aastasest lesest, kes soovis nende tütrega abielluda, isa oli vaja veidi veenda, ent talle avaldas muljet Laurence’i ettepanek jätta tegevjuht istanduse käekäigu eest vastutama ja pöörduda ise tagasi Inglismaale. Gwen ei tahtnud sellest kuuldagi. Kui mehe süda kuulus Tseilonile, kuulus ka tema süda sinna.
Kui Gwen tualettruumi ukse enda järel sulges, nägi ta meest seismas suures fuajees seljaga tema poole, ja hetkeks jäi tal hing kinni. Ta puudutas helmeid, seadis sinise ripatsi keskele, ning hämmelduses oma tunnete võimsusest, seisis vaikselt meest silmitsedes.
Laurence oli pikka kasvu, laiaõlgne, lühikeste pruunikate juustega, meelekohtades varajast halli välgatamas. Winchesteri kooli vilistlane nägi välja, nagu voolaks ta soontes enesekindlus: siin oli mees, keda naised jumaldasid ja kellest mehed lugu pidasid. Ent siiski luges ta Robert Frosti ja William Butler Yeatsi, mille pärast Gwen teda armastas. Nagu sellegi pärast, et mees teadis: Gwen pole kaugeltki nii tõsine ja tagasihoidlik tüdruk nagu arvati.
Justkui tajudes Gweni pilku, pööras mees end ümber. Gwen märkas, kuidas raevukus ta pruunides silmades hajus ning naeratus üle näo venis, kui mees pikkade sammudega tema poole astus. Ta nurgeline lõug, lohuke lõual ning laubal topeltpöörise tõttu vallatult lainetavad juuksed – täiesti vastupandamatu vaatepilt Gweni jaoks. Mehel olid jalas lühikesed püksid, Gwen nägi, et ta sääred olid päevitanud, ja üldse nägi mees välja palju tolmusem ja jõulisem kui jahedal Inglise külamaastikul.
Ootusärevil Gwen jooksis mehele vastu. Mees sirutas käed, hetke pärast tundis Gwen nii tugevat karukaisutust, et tal oli raske hingata. Kui mees lõpetas ta keerutamise ja lõpuks lahti laskis, puperdas ta süda ikka veel.
„Sul pole aimugi, kui väga ma sinust puudust tundsin,” ütles mees madalal ja veidi kähedal häälel.
„Kuidas sa teadsid, et ma siin olen?”
„Küsisin sadamaülemalt, kuhu läks kõige ilusam naine Tseilonil.”
Gwen naeratas. „See on ju väga kena, aga muidugi pole see tõsi.”
„Üks su imetlusväärsemaid omadusi on, et sul endal pole aimugi, kui armas sa oled.” Ta haaras Gweni käed. „Mul on kahju, et hilinesin.”
„Sellest pole lugu. Minu eest hoolitseti. Keegi, kes tunneb sind – härra Ravasinghe, kui ma ei eksi.”
Enne oli Laurence teda nii avala pilguga vaadanud, et Gwen soovinuks kogu maailma selle tunnistajaks, kuid nüüd tundus ta midagi pahaks panevat.
„Savi Ravasinghe?”
„Jah.” Gwen tundis kimbatust.
Mehe kulm tõmbus veel enam kortsu. Gwen märkas peeni kortsukesi, mis enneaegselt mehe silmaümbrusse olid tekkinud, ta tahtis neid puudutada. Siin oli mees, kel elus juba palju seljataga, mis muutis ta Gweni jaoks veelgi kütkestavamaks.
„Tühja sellest,” ütles mees, ta meeleolu paranes. „Nüüd olen siin. Selle pagana autoga oli jama. Õnneks sai Nick McGregor selle korda. Praegu on liiga hilja tagasi sõita, panen meile numbritoad kinni.”
Nad läksid tagasi vastuvõtulaua juurde, ja kui ametnikuga asjad aetud, haaras mees ta ümbert kinni ja kui mehe huuled ta põske puutusid, tundis Gwen hingematvat tundetulva.
„Su reisikohver läheb rongiga,” ütles mees. „Vähemalt Hattonini.”
„Tean, rääkisin ühe mehega sadamavalitsuses.”
„Siis on hästi. McGregor annab ühele töölistest korralduse see jaamast härjavankril ära tuua. Kas käsikohvris on sul piisavalt asju homseni?”
„Saan hakkama.”
„Soovid ehk tassikese teed?” küsis mees.
„Aga sina?”
„Mis sa arvad?”
Gwen naeratas ja talitses soovi kuuldavalt naerda, kui mees käskis ametnikul kotid ülikiirelt üles saata.
Trepist üles läksid nad käsikäes, kuid trepikäänakule jõudnud, kohmetus Gwen ootamatult. Mees lasi käe lahti ja läks ette ust lahti tegema, seejärel avas ukse.
Gwen astus paar viimast sammu ja vaatas tuppa.
Kõrgetest akendest paistev hiline pärastlõunapäike heitis seintele õrnroosa varjundi, maalitud lambid mõlemal pool voodit olid juba põlema pandud ja tuba lõhnas apelsinide järele. Silmitsedes