Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER). Oswald SpenglerЧитать онлайн книгу.

      EESSÕNA

      Nüüd, mil olen lõpetamas tööd, mis alates esimesest lühikesest visandist kuni ettearvamatu mahuga tervikteose lõpliku versioonini on võtnud mu elust kümme aastat, näib olevat õige vaadata tagasi sellele, mida ma tahtsin ja saavutasin, kuidas ma selle leidsin ja kuidas ma praegu sellesse suhtun.

      Sissejuhatuses 1918. aasta väljaandele (mis on fragmentaarne nii väliselt kui ka sisemiselt) ütlesin, et minu veendumust mööda on siin saanud ümberlükkamatu sõnastuse mõte, mida enam ei vaidlustata, kui see on kord välja öeldud. Oleksin pidanud ütlema: niipea kui sellest aru on saadud. Sest nagu ma üha selgemini näen, on selleks – mitte ainult antud teose suhtes, vaid mõtlemise ajaloos üldse – vaja uut põlvkonda, kes on sündinud selleks tarviliku sättumusega.

      Ma lisasin, et tegemist on alles esimese katsega, millel on kõik proovitööle omased vead – mis pole täielik ja võib kindlasti olla sisemiselt vasturääkiv. Seda märkust ei võetud kaugeltki nii tõsiselt, nagu ta mõeldud oli. Kes on kordki heitnud sügava pilgu elava mõtlemise eeldustesse, see teab, et meile pole antud vasturääkivusteta arusaamist eksistentsi sügavamatest alustest. Mõtleja on inimene, kellele on määratud sümboolselt kirjeldada aega, nii nagu ta on seda näinud ja sellest aru saanud. Tal pole valikut. Ta ei saa mõelda teisiti, ja tõene on talle lõpuks see, mis sündis koos temaga, pildina tema maailmast. See on midagi niisugust, mida ta ei mõtle välja, vaid iseeneses avastab. See on teist korda tema ise – tema olemus sõnastatud kujul, tema isiksuse tähendus õpetuseks vormituna – seda pole tema elus võimalik muuta, kuna see on tema eluga identne. Üksnes selline sümboolsus on paratamatu, on inimajaloo voolusäng ja väljendus. See, mis sünnib filosoofilise õpetlasetööna, on ülearune ja ainult suurendab erialakirjanduse mahtu.

      Niisiis võin ma nimetada oma avastuse tuuma ainult “tõeseks”. See on tõene minu jaoks, ja ma arvan, et ka tulevase aja juhtivatele vaimudele, mitte tõene “iseeneses”, lahus oma päritolu ja saamisloo tingimustest – sest midagi selletaolist pole olemas. Kuid mida ma kirjutasin nonde aastate tormis ja tungis, oli kahtlemata väga ebatäiuslik teadaandmine sellest, mis seisis selgelt minu ees, mistõttu järgnevate aastate ülesandeks jäi tõsiasju ning keelelist väljendust korrastades anda oma mõtetele nii veenev kuju, kui ma vähegi suudan.

      Sellega ei jõua iial lõpule.2 Elu enda viib lõpule alles surm. Aga ma tegin täiendavaid pingutusi, et tõsta ka teose vanimad osad niisuguse kaemusliku käsitluse tasemele, nagu praegu minu võimuses on, ja nõnda jätan ma hüvasti selle tööga koos tema lootuste ja pettumuste, vigade ja õnnestumistega.

      Minu jaoks on tulemus ajaproovile vastu pidanud, ja ka teiste jaoks, kui tohin otsustada mõju põhjal, mida see hakkab tasapisi avaldama mitmesugustele teadmuse liikidele. Seda teravamalt pean ma rõhutama piiri, mille endale ise selles raamatus seadsin. Ärgu otsitagu siit kõike. See raamat kätkeb vaid üht külge sellest, mida ma enda ees näen, uut pilku üksnes ajaloole – saatuse filosoofiat, olles nimelt esimene omataoline. See on läbinisti kaemuslik, kirjutatud keeles, mis püüab kujutada esemeid ja suhteid meeleliselt, mitte neid mõisteridadega asendada, ja pöördub ainult nende lugejate poole, kes kujutlustest ja sõnade kõlast samamoodi elamuse saavad. See on raske, eriti kui aukartus saladuse ees – Goethe aukartus – meil mõistelist lõhestamist süvavaatluseks pidada ei luba.

      On tõusnud hädakisa pessimismi pärast – nii jälitavad igavesti eilsed iga mõtet, mis on määratud üksnes homsetele rajaleidjatele. Kuid ma ei kirjutanud neile, kes juurdlemist teo olemuse üle peavad teoks endaks. Defineerija ei tunne saatust.

      Maailma käsitamist nimetan ma maailmaga toimetulemiseks. Olemuslik on elu karmus, mitte elu mõiste (nagu õpetab idealismi jaanalinnufilosoofia). Kes mõistetel end eksitada ei lase, see ei taju siinset pessimismina, ja teiste arvamus pole tähtis. Tõsistele lugejatele, kes definitsiooni asemel vajavad pilguheidet elule endale, nimetasin ma teksti liiga kokkusurutud vormi arvestades märkustes teoseid, mis võivad juhatada neid selles suhtes meie teadmuse piirialadele.

      Lõpuks tunnen ma tarvet nimetada veel kord nimesid, kellele võlgnen sama hästi kui kõik: Goethe ja Nietzsche. Goethelt võtsin ma meetodi, Nietzschelt selle, mismoodi ta küsimusi asetab, ja kui ma peaksin oma suhte Nietzschega vormelisse panema, siis tohin öelda: ma tegin tema “väljavaatest” ülevaate.3 Goethe oli mõtteviisi poolest Leibnizi õpilane, seda ise teadmata. Kokkuvõttes tunnen, et see, mis minu enese üllatuseks lõpuks mu käte all valmis, on midagi niisugust, mida ma tahan nende aastate viletsusest ja vastikusest hoolimata uhkusega nimetada saksa filosoofiaks.

      Blankenburg Harzis,

      detsember 1922

      EESSÕNA

      1. köite esitrükile

      See raamat, kolme aasta töö tulemus, oli oma esialgsel kujul valmis, kui puhkes suur sõda. 1917. aasta kevadeks töötasin selle uuesti läbi, lisasin täiendavaid üksikasju ja muutsin sõnastuse selgemaks. Erakordsed olud on teose ilmumist veelgi edasi lükanud.

      Ehkki raamat tegeleb üldise ajaloofilosoofiaga, on ta sügavamas mõttes siiski kommentaar suurele ajastule, mille ennete mõjul kujunesid tema peamised mõtted.

      Pealkiri, mis on alates 1912. aastast samaks jäänud, tähistab sõna kõige täpsemas tähenduses ja antiikaja loojangule viidates4 mitme sajandi pikkust faasi maailma ajaloos, mille algul me praegu seisame.

      Sündmused on paljutki kinnitanud ega ole midagi kummutanud. Ilmnes, et need mõtted pidid esile tulema just praegu ja just Saksamaal, aga et eeltingimuste hulka, mille põhjal võis määrata kindlaks uue maailmapildi lõplikke palgejooni, kuulus ka sõda ise.

      Sest minu veendumust mööda pole siinkohal tegemist ühega paljudest võimalikest ja üksnes loogiliselt põhjendatud teooriatest, vaid nii-öelda loomuliku ajafilosoofiaga, mida kõik ähmaselt ette aimasid. Seda tohib öelda ilma kõrkuseta. Ajalooliselt paratamatu mõte, niisiis mõte, mis ei kuulu ühtegi ajastusse, vaid mis ise ajastu loob, on vaid tinglikult selle omandus, kellele tema autorlus osaks saab. Ta kuulub kogu ajale; mõjub teadvustamatult kaasa igaühe mõtetes, ja ainult juhuslik eraviisiline sõnastus, ilma milleta filosoofiat olla ei saa, on niihästi oma nõrkuste kui ka paremustega üksikisiku saatus – ja õnn.

      Saan lisada vaid soovi, et see raamat ei oleks päris vääritu Saksamaa sõjaliste saavutuste kõrval.

      München, detsembris 1917

      SISSEJUHATUS

      See raamat on esimene niisugune, kus juletakse teha katset ajaloo kulgu ette kindlaks määrata. Nimelt jälgitakse siin ühe kultuuri, selle ainsa, mis tänapäeva maailmas täiusele on jõudmas – lääneeuroopa-ameerika kultuuri – saatust tema eelolevates staadiumides.

      Võimalust nii tohutu tähendusega ülesannet lahendada pole ilmselt tänini tõsiselt arvesse võetud, või kui ometi, siis ei ole leitud vahendeid selle käsitlemiseks või on neid vahendeid kehvasti kasutatud.

      Kas on olemas ajaloo loogika? Kas teispool ainuliste sündmuste kogu juhuslikkust ja ettearvamatust on olemas ajaloolise inimkonna nii-öelda metafüüsiline struktuur, mis on oluliselt sõltumatu kaugelenähtavatest, kõigile arusaadavatest, vaimlis-poliitilistest pinnamoodustistest? Kas pole äkki nii, et viimased kujutavad endast sekundaarset, madalama astme tegelikkust, mille kutsub esile just nimetatud struktuur?