Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER). Oswald SpenglerЧитать онлайн книгу.
lüüriliste põhivormide tähendust, nende suurte kunstide paremikku ja arengusuunda, nende kunstilise tehnika ja ainevaliku üksikasju, rääkimata selle kõige otsustava tähtsuse tunnetamisest ajalookäigu vormiprobleemide jaoks. Ons keegi märganud sügavat vormilist seost, mis ühendab diferentsiaalarvutust ja Louis XIV aegset dünastilist riigipõhimõtet, antiikset polist kui riigivormi ja eukleidilist geomeetriat, õhtumaise õlimaali ruumiperspektiivi ja avarilma alistamist raudteede, telefonide ning kauglaskerelvade abil, kontrapunktilist instrumentaalmuusikat ja majanduse krediidisüsteemi? Sel viisil vaadelduna omandavad ka kõige kainemad poliitikafaktid sümboolse ja otse metafüüsilise iseloomu, ning võib-olla esimest korda nähakse ja tõlgendatakse sümbolitena nähtusi nagu Egiptuse haldussüsteem, antiikne mündiasjandus, analüütiline geomeetria, maksetšekk, Suessi kanal, hiina trükikunst, Preisi sõjavägi ja Rooma teedeehitustehnika.
Siinkohal selgub, et teoreetiliselt läbivalgustatud ajaloolise vaatluse kunsti pole veel olemaski. See, mida nõnda nimetatakse, laenab oma meetodid peaaegu eranditult teadmuse vallast, kus tunnetusmeetodid ainsana rangelt välja on töötatud – selleks on füüsika. Arvatakse, et põhjuse ja tagajärje objektiivse seose jälgimine ongi ajaloouurimine. On kummaline tõsiasi, et vana kooli filosoofia ei tulnud kunagi selle peale, et virge teadvuse suhe ümbritseva maailmaga võiks olla ka teistsugune. Kant, kelle peateoses on sõnastatud tunnetuse formaalsed reeglid, võttis arupärase lähenemise objektina arvesse üksnes loodust, ilma et tema või keegi teine seda märganud oleks. Tema jaoks on teadmine matemaatiline teadmine. Kui ta räägib kaemuse kaasasündinud vormidest ja aru kategooriatest, siis ei mõtle ta kunagi sellele, et ajaloolisi muljeid võetakse vastu täiesti teisiti; ning Schopenhauer, kes talle omasel viisil jätab Kanti kategooriatest kehtima ainult põhjuslikkuse, räägib ajaloost vaid põlgusega.10 Veel pole teoreetilist formuleerimist leidnud asjaolu, et lisaks põhjuse ja tagajärje paratamatusele – tahaksin nimetada seda ruumi loogikaks – toimib elusa valdkonnas ka orgaaniline, saatuslik paratamatus – aja loogika –, sügavaima seesmise tõsikindlusega olm,11 mis täidab kogu mütoloogilist, religioosset ja kunstilist mõtlemist ning on igasuguse ajaloo olemus ja tuum, kuid jääb ligipääsmatuks neile tunnetusvormidele, mida vaatleb Kanti “Kritik der reinen Vernunft” (“Puhta mõistuse kriitika”). Nagu kõlab üks Galilei “Saggiatore” tuntud ütlus, on filosoofia looduse suures raamatus scritta in lingua matematica. Kuid tänapäeval ootame filosoofilt vastust küsimusele, mis keeles on kirjutatud ajalugu ja kuidas seda lugeda.
Matemaatika ja põhjuslikkuse printsiip valitsevad nähtuste looduslikku korraldust, kronoloogia ja saatuse-idee ajaloolist. Kumbki korraldus omaette hõlmab kogu maailma. Vaid silm, milles ja mille kaudu see maailm tõelistub, on erinev.
Loodus on vorm, milles kõrgkultuuride inimene oma vahetud meeltemuljed kokku võtab ja millena ta neid tõlgendab. Ajalugu on vorm, mille abil tema mõttekujutus maailma elavat olu käsitada ja omaenese eluga seostada püüab, viimase reaalsust seeläbi süvendada soovides. Kogu inimeksistentsi ürgvana küsimus on, kas ollakse neiks mõttelisteks toiminguteks võimeline ja kumb neist kellegi virget teadvust valitseb.
Seega on meie ees kaks võimalikku viisi maailmast ettekujutuse saamiseks, millega on ühtlasi öeldud, et kumbki neist pole reaalsuse ainuvõimalik vaste. Kui me nüüd järgnevalt kogu ajaloo tähenduse järele pärime, siis tuleks enne vastata küsimusele, mida seni pole kunagi esitatud. Kelle jaoks on ajalugu? Paradoksaalne küsimus, nagu näib. Kahtlemata on ajalugu igaühe jaoks, niivõrd kui iga inimene kogu oma oleluse ja virge teadvusega on ajaloo lüli. Kuid on iseasi, kas keegi elab pidevalt tundes, et tema elu on osake kaugelt suuremast eluloost, mis hõlmab aastasadu ja aastatuhandeid, või tajub ta seda millegi eneses lõpetatu ja valmissaanuna. Ilmselt pole maailma-ajalugu, maailma kui ajalugu tolle teistlaadi teadvuse jaoks olemas. Aga mis siis, kui sellel eba-ajaloolisel vaimul rajaneb kogu rahva eneseteadvus, kogu kultuur? Millisena peaks talle paistma tegelikkus? Maailm? Elu? Kui mõtleme, et hellenite maailmateadvuses sai kõigest kogetust, mitte ainult omaenda isiklikust, vaid üldisest minevikust peagi igakordse hetkelise oleviku ajatult liikumatu, müütiliselt kujundatud tagapõhi, nõnda et antiikse tunde jaoks hakkas Aleksander Suure lugu juba enne tema surma ühte sulama Dionysose legendiga, Caesar aga ei tajunud oma päritolu Venusest vähemalt mitte absurdsena, siis peame tunnistama, et meile, õhtumaalastele, oma tugeva ajalise distantsi tundega, mis on teinud meile igapäevase arvutamise aastaarvudega enne ja pärast Kristuse sündi igati arusaadavaks, on selliste hingeseisundite tagantjärele tundmaõppimine peaaegu võimatu, aga et ajaloo probleemiga silmitsi seistes pole meil õigust seda tõsiasja lihtsalt ignoreerida.
Sedasama, mida päevikud ja autobiograafiad üksikisikule, tähendab iga kultuuri hingele ajaloouurimine kõige avaramas mahus – hõlmates ka võõraste rahvaste, aegade, kommete psühholoogiliselt võrdlevat analüüsi. Kuid antiikkultuuril polnud mälu, polnud ajaloolist organit selles erilises tähenduses. Antiikmaailma inimese “mälu” – kusjuures me muidugi vajutame võõrale hingele pikemata peale oma hingepildist laenatud mõiste – on midagi täiesti teistsugust, kuna selle puhul puuduvad virgest teadvusest minevik ja tulevik kui korrastavad perspektiivid, ning “puhas olevik”, mida Goethe antiigi kõigi eluväljenduste, iseäranis plastika juures nii sageli imetles, täidab selle meile täiesti tundmatu väega. See puhas olevik, mille iseloomulikem sümbol on dooria sammas, kujutab endast tõepoolest aja (suunduvuse) eitust. Herodotose ja Sophoklese nagu ka Themistoklese ja mõne Rooma konsuli jaoks haihtub minevik peagi ajatuks ja muutumatuks, polaarse, mitte perioodilise struktuuriga muljeks – sest just sellele taanduvad lõppeks kõik müüdid –, samal ajal kui see meie maailmatunde ja vaimusilma jaoks on kavakindel, selgesti perioodideks liigenduv, aastasadadest ja aastatuhandetest koosnev organism. Kummalgi juhul annab alles niisugune tagapõhi nii antiiksele kui ka õhtumaisele elule tema erilise värvi. See, mida kreeklane nimetas kosmoseks, oli ettekujutus maailmast, mis ei teki, vaid on. Järelikult oli kreeklane ise niisugune inimene, kes kunagi ei tekkinud, vaid alati oli.12
Seepärast ei võtnud antiikaegne inimene, kuigi talle olid väga hästi teada range kronoloogia, kalender ning koos sellega tugev igaviku ja praeguse hetke tühisuse tunne, mis ilmutas end babüloonia ja ennekõike egiptuse kultuuri suurejoonelises tähtede vaatlemises ja vägevate ajavahemike täpses mõõtmises, sellest sisimas midagi omaks. Mida tema filosoofid puhuti mainivad, seda on nad ainult kuulnud, mitte ise järele katsunud. Ja selle, mida avastasid üksikud säravad mõtlejad nagu Hipparchos ja Aristarchos, eriti Väike-Aasia kreeka linnades, lükkasid nii stoa kui aristoteleslik vaimusuund tagasi, ega pööranud sellele väljaspool kitsaimat eriteadust üldse mingit tähelepanu. Ei Platonil ega Aristotelesel olnud tähetorni. Periklese valitsemise viimastel aastatel langetas Ateena rahvas otsuse, mis ähvardas raske avaliku süüdistusega igaühte, kes levitas astronoomilisi teooriaid. See oli sügavalt sümboolne akt, milles väljendus antiikse hinge tahe igasugune kaugus oma maailma-teadvusest pagendada.
Mis puutub toonasesse ajalookirjutusse, siis pööratagu pilk Thukydidesele. Selle mehe meisterlikkus seisneb ehtantiikses võimes oleviku-sündmusi omal nahal kogedes neid omaenese mõõdupuuga mõõta, millele lisandub too väärikas pilk tõsiasjadele, mis on sündinud riigimehel, kes on ise olnud väepealik ja ametnik. See praktiline kogemus, mida kahjuks aetakse segi ajaloomeelega, laseb tal, kes ta on lihtsalt üks ajalugu kirjutav õpetlane, vaieldamatult paista järgimist vääriva eeskujuna. Mis talle aga kättesaamatuks jääb, on too kaugenägelik pilk üle aastasadade ajaloo, mis meie arvates ajaloolase mõiste juurde kuulub. Kõik antiikse ajalookirjutuse saavutused piirduvad autori poliitilise kaasajaga, olles teravaimas vastuolus meieaegsega, mille ajaloolised meistriteosed eranditult käsitlevad kauget minevikku. Thukydides oleks jäänud jänni juba Pärsia sõdade käsitluse juures, rääkimata üldkreeka või koguni Egiptuse ajaloost. Nii tema kui Polybiose ja Tacituse, samuti tegelike poliitikute puhul kaob pilgu kindlus kohe, kui nad satuvad minevikus, sageli mõne aastakümne eest toiminud jõudude peale, mis on neile sel kujul omaenese praktikast tundmatud. Polybiosele on arusaamatu esimene Puunia sõda, Tacitusele Augustus;13 ning meie perspektiivitundelise
Peaks olema märgatav, kui väga jääb vormilise kombineerimise sügavus ja üldistamise energia näiteks renessansi või rahvasterändamise ajaloo uurimisel maha sellest, mis on loomulik funktsiooniteooria ja teoreetilise optika jaoks. Niipea kui ajaloolane läheb materjali kogumiselt ja korrastamiselt üle selle tõlgendamisele, mõjub ta füüsiku ja matemaatikuga võrreldes
olm – tõsiasi
Nagu näitavad aastaarvud – Polybios (200–120 e.Kr.); I Puunia sõda (264–241 e.Kr.); Tacitus (55–120); Augustus (63 e.Kr.–14 p.Kr.) – jäi kummalegi arusaamatuks see, mis jõudis lõpule