Kaksikelu. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
üle kaks korda, enne kui taipasid, et tegemist on sama jõega ning ujumine tuli veel kolmaski kord ette võtta. Siis saabus paksu udusompu mattunud hommik, mis andis lootust ka valges nähtamatult edasi liikuda; paraku tegi see nad küll teistele nähtamatuks, kuid ka nemad ise ei näinud midagi ja pidid peaaegu otse külasse sattuma. Õnneks oli üks sealsetest koertest eriti valvas, päästis ägedalt haukuma hakates olukorra ja meestel õnnestus vaikselt taanduda.
Kõige raskem oli aga toiduga. Voorist neil midagi kaasa haarata ei õnnestunud, sest põgenemisvõimalus tekkis ootamatult ja algul ei tulnud meeldegi, et pikal teekonnal ka toitu vaja läheb. Tühi kõht andis end aga üsna pea tunda, nad otsisid metsamarju, veel rohelisi, kuid juba tuuma kandvaid pähkleid ja närisid põllult korjatud viljateri. Mehed täitsid taskud viljapeadega ning kõndides liikusid nende suud vahet pidamata, kuigi näljatunne jäi. Kolmandal rännupäeval avastasid nad tühja tare, kust elanikud olid kas hoopis ära läinud või kuskil kaugemal põllul ja tabalukuta uks ainult nööriga kinni seotud. Jaan jäi valvesse, Artur aga revideeris pererahva toiduvarusid ja naases terve suure leivaga.
“Vaeselt elavad, liha neil polnud, võid ka mitte… Aga aitab sellestki, aitäh!” tegi ta mahajääva tare poole kummarduse.
Järjekordsel varahommikusel aohakul jõudsid Jaan ja Artur laia jõe äärde. Esmapilgul pidasid nad seda järveks, aga hommiku valgenedes veendusid, et sellel veekogul on vaid vastaskallas – ilmselt oli tegemist jõega. Nad murdsid kõrkja, viskasid vette ja see hakkas pikkamisi edasi liikuma.
“Kindla peale jõgi,” tegi Jaan otsuse.
“Siit üle ujuda…” vaatas Artur ettepoole ja raputas pead. Ujumises oli Jaan osavam, kuigi ta ise oli mere ääres üles kasvanud. “Peaks paati otsima, aga kus sa seda… Kui mõni ongi, siis külas…”
Mets oli jõe äärest kaugemale taandunud, voolavast veest eraldas seda lai luht. Metsanurga tagant paistsid mingid hooned, tunduvalt suuremad kui tavalised vene külamajad.
“Läheme luurele…” korraldas Artur ja nad hakkasid mööda metsa veert tundmatu asula poole liikuma. See oli ilmselt tsaariajast pärit mõis, mille üks telliskivist laotud küün asus otse praegusi uudistajaid varjava metsa ääres. Hoonete ümber valitses täielik vaikus, ilmselt olid inimesed läheneva rinde eest ära aetud või ise pakku läinud. Aga meeste tähelepanu äratanud küünil olid suured, paksudest plankudest kokku löödud uksed ja pika punnitamise peale nad ühe sellise kätte saidki, paraja kui mitte neid mõlemaid kandma, siis vähemalt ujumisel tõhusaks toeks olema.
Riided sellele improviseeritud parvele pannud, laskusid mehed vette. Päike oli juba tõusnud ja keset laia veevälja olid põgenikud nagu peopesal, kuid neil puudus valikuvõimalus; kalda äärde päevaks redutama jääda, hirmul, et keegi rohtu tallatud rada mööda neile peale satub, oli veelgi suurem risk.
Mehed ujusid ja lükkasid parve. Ümberringi valitses üllatav vaikus, elu oli eemalt paistvas külas välja surnud ja isegi nii tavapärast hommikust kuke kiremist ei olnud sealtpoolt kuulda. Aga siis, kui nad jõe õnnestunud ületamise järel kergendust tundes lõpuks kaldale ronisid ja riietuma valmistusid, lükati äkki põõsaste oksad laiali ja kuri hääl kamandas:
“Halt! Hände hoch!”
Okste vahelt sihtisid mehi kaks püssitoru ja siis nägid Jaan ja Artur ka püsse hoidvaid välihalle sakslasi. Üllatus oli täielik ning võttis mõlemad tummaks; päevi kestnud valvelolek ei suutnud end ümber lülitada ning esmareaktsioon üllatusele oli vastupandamatu tahe jooksu pista. Meestele suunatud relvad aga sundisid paigale jääma ning alles siis sisendas mõistus, et ongi kätte jõudnud see hetk, millest mõlemad olid juba ammu unistanud. Nad lasid riietel langeda ja tõstsid pikkamööda käed.
Kahtlemata oli situatsioon omamoodi koomiline – relvastatud, täies lahingumundris sakslased ja nende ees kaks porgandpaljast tõstetud kätega põgenikku. Jaanile igatahes näis, et sakslased muigavad, siis astus üks neist meeste riiete juurde ja harutas need püssiotsaga laiali, veendumaks, et ei ole relvi.
“Kleiden!” järgnes käsklus ning Jaan ja Artur said kibekähku riided selga. Sakslased kõõritasid umbusklikult neile võõrast mundrit.
“Wir sind Esten! Aus Estland, nicht Rotarmee! Verstehen Sie?” tuletas Jaan meelde oma saksa keele õppetunde, kahetsedes, et keeltele oli tal vähem annet kui tehnika alal. Aga sakslased ei teinud tema pingutusest väljagi, nad olid sõdurid ja neil oli käsk vangidega mitte vestlusse laskuda.
“Gehen! Schnell!” juhatatati nad metsarajale. Jaan ja Artur ees, kaks sakslast nende kannul, püssid laskevalmis – kõik nägi välja hoopis teisiti kui see, mida nad olid ette kujutanud. Kas see kohtumine just vennastumist ja üksteisele kaela langemist oleks pidanud sisaldama, kuid selline vastuvõtt oli oodatust palju jäisem ja nii püssitorude ees sammudes hakkas mehi vaevama teadmine, et nad on vangi langenud. Nagu polekski neil enam kohta päikese all – samamoodi kui sealpool rindejoont olid nad ka siin püssimeestest valvatud.
“Mis nad meiega teha kavatsevad?” küsis Jaan Arturilt, aga vastust ei järgnenud, sest üks kovoeerija käratas ähvardavalt:
“Nicht sprechen!”
Vaikides sammuti lähedalasuvasse külla, kus staabiks korraldatud tares võttis nad üle ilmselt keegi ohvitseridest. Alles nüüd said mehed rääkida oma saatusest, niivõrd, kui keeleoskus seda teha lubas.
“Koju tahaksime! Nach Hause!” kinnitasid nad ohvitserile, kes oli ilmselt kohalik komandant.
“Jawohl, natürlich…” oli kõnetatu sõbralikkus ise ja esmakordselt peale põgenemist tundis Jaan end turvaliselt. Just niisugusena oli ta kohtumist sakslastega ette kujutanud, mitte selliste süngete ja vaikivatega, nagu need sõdurid, kes neid külasse olid eskortinud.
“Aga…Te ei saa minna omapead! Esialgu peate jääma siia, interneeritute hulka… Me toimetame teid linna, laagrisse,” seletas komandant käsi laiutades peale seda, kui oli üles märkinud ületulijate nimed ja auastmed. Ometi tundus, et algne sõbralikkus hakkab hajuma ja mehi valdas ebameeldiv tunne, et kõik senine oli vaid teesklus.
“Pole viga, sõjas ei saa olla liiga peenetundeline,” püüdis Artur asja võtta huumoriga, kuid temagi hääles puudus tavaline optimism. Sest kogu küsitlusest tundus, et neid võetakse ikkagi tavaliste sõjavangidena – hoolimata sellest, et nad olid ise üle rindejoone sakslaste poolele tulnud.
Kartus läkski tõeks, kuigi mitte just sellisel kujul. Mingi vene linnakese raudteejaama taha oli rajatud laager sõjavangidele – kaks barakki, kummalgi okastraataed ümber. Nagu neile selgeks tehti, oli tegemist kahe laagriga – üks sõjavangidele, teine interneeritutele, kuhu kuulusid tsiviilisikud, kelle olemus ja päritolu vajasid uurimist ja selgitamist. Kuigi Jaan ja Artur ilmselt oma mundri tõttu paigutati interneeritute hulka, oli vanglarežiim mõlemal pool ühesugune, nagu olid needsamad ka valvurid. Samuti suppi keedeti välikateldes mõlemale laagrile ühiselt.
“Noh, nüüd pole meil endil enam midagi muretseda. Meie eest muretsevad teised,” arvas Artur ja seadis end rahumeeli päikese kätte rohule pikutama. Ei jäänud Jaanilgi muud üle, kui järgneda sõbra eeskujule.
Mundris Eesti ohvitser ei tohi joosta, pakke kanda ja lapsevankrit lükata… meenus Jaanile jälle sõjakoolis õpetatu. Mida ütleks leitnant Kiviste nüüd, nähes neid selle püha mundriga maas rohul vedelemas – mis sest, et sel mundril kunagisi ohvitseritunnuseid asendasid põgenemisteelt kaasa saadud plekid ja rebendid. Isegi tubli ja õnnetult hukkunud hobuse verest oli kummagi mundrile jäänud ebamäärane laik, kuigi mehed olid seda hoolega maha pesta üritanud. Kuid ikkagi tänasid nad õnne, et uus võim ei jõudnudki neile Punaarmee mundrit välja anda – seda oleks olnud raske omaks võtta ja see oleks nad viinud teisele poole traataeda, teise laagrisse, kus kõneldi ainult vene keelt.
Rahvuselt kirju koosseisuga interneeritute hulgas leidsid nad eest ka mõned eestlased, kes tulevikuga paremini kursis olid.
“Meile räägiti, et kõiki peetakse niikaua siin, kuni raudtee korda saab. Venelased olevat taandudes suure osa raudteed üles kiskunud,” teadsid mehed.
“Noh,