Kaksikelu. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
on teine rööpmelaius, raudteed tehakse kitsamaks,” teadis keegi kolmas ja see jutt tundus juba tõepärasem. Aga ka kujutluspilt, kuidas raudteed sadade ja tuhandete kilomeetrite viisi ümber peab naelutama, ajas Jaani kulmu kipra.
“Siis ei pääse me siit niipea… See on ju terve raudtee ümberehitamine, kogu pikkuses! Sirged lõigud veel, aga pöörangud, neidki on sadade ja tuhandete viisi…”
“Kuule, mees – ole eluga rahul ja ära virise! Venelaste käest oleme pääsenud, sõtta meid keegi ei sunni, kõhus loksub ka midagi – mis sa veel tahad!” sõitles Artur ja keeras end jälle rahumeeli rohule pikutama.
Rong sõitis õige pikkamisi. Siis hakkasid rattad pöörmetel kolisema ja Jaan tõusis õlgedelt, et kaubavaguni okastraadiga trellitatud aknast välja vaadata.
“Mingisugune linn paistab olema…”
“Ehk siis vast Pihkva. Me venime ju nii aeglaselt, et hobusega oleks rutem saanud! Aga kui on Pihkva, siis järgmine on Petseri. Ja siis pöörame Tartu poole, eks nad seal hakkavad meid jagama!” oli Artur optimistlik. “Saaks ometi ükskord koju! Ega ma teagi, mis seal on, räägiti ju küüditamisest ja…”
See oli esimene kord, kui sõber oma kodu üle muret avaldas. Tavaliselt nad omavahel koduteemadel ei rääkinud, ka Jaan oli vanematekodust vaid endamisi mõtisklenud – sõjaaeg, juhtuda oli ju võinud mis iganes. Emalt oli ta küll enne evakueerimise algust kirja saanud, kergendava kirja, mis teatas, et küüditamine ei olnud nende peret puudutanud. Aga Hildast ei teadnud ta midagi ja üritas tüdrukule lihtsalt mitte mõelda. Nende viimasest kohtumisest oli möödnud ligi kolm kuud ja algselt hinge kraapinud terav igatsus oli ajapikku tuimemaks ja tuhmimaks muutunud.
Kas nii armastus lõpebki…? Et algul on eemalolek suisa piin, seejärel juba talutav, siis igapäevamurede alla mattuv ja lõpuks ununeb sootuks? mõtles Jaan ja raputas pead. Ei, Hilda oli talle liiga lähedaseks saanud, et midagi nende vahel olnust nii kergelt ununeda võiks ja nüüd, peale õnnestunud põgenemist, kasvas jällenägemissoov kärsituseks, mis iga päeva näis aastapikkuseks venitavat.
Jälle paar tundi seismist ning rong hakkas rööbastel edasi loksuma. Mehed väljaspoolt riivistatud uksega kaubavagunis piilusid väikestest akendest, soovides nähtu järgi reisisihti kindlaks teha – olid ju sakslased, kes nad laagrist rongi olid konvoeerinud, küsimustele vaid pearaputamisega vastanud.
“Noh, kui nad meid maha lasta tahaksid, oleks seda juba Venemaal tehtud,” üritas Artur võllanalja visata, kuid sai siis ka ise aru, et see on kohatu ja jäi vait. Rong luges jälle rööpajätke, nüüd juba pisut kiiremini.
“Jaama nimi oli ladina tähtedega! Aga mitte eesti keeles!” teatas Jaan akna juurest.
“Eks siis vist läti…Kas lugeda ei osanud?”
“Ei jäänud meelde! Mingi jaun-jaun… ja pikk sõna veel taga,” seletas Jaan ja küünitas jälle välja vaatama. Nagu kiusuks olid vaguni aknakesed nii kõrgel, et kikivarvule tõusmata sai sealt näha vaid puudelatvu.
“Lätimaa, siis on selge! Labrit, jauna sieva! Mina olen Valgast, läti keelt ma natuke tunnen…” seletas üks õlgedel pikutavatest meestest.
Pikkade peatustega hakitud teekond aga jätkus. Kuskil jaamas tõsteti vagunisse välitermos supiga ja paar leiba.
“Aga kausid ja lusikad! Kus need on?” tõstsid mehed lärmi, kui raske uks jälle mürtsuga kinni löödi. “Wo sind die Suppenschlüsseln und Löffeln?” karjuti supitoojatele laagris tuttavaks saanud sõnu veel aknastki järele, kuid tulutult, nemad olid oma töö teinud, ülejäänud oli sööjate mure.
“Nii-nii…” venitas keegi meestekambast. “Kel on, see sööb!”
Teiste kadedate pilkude all tõmbas ta saapasäärest ehtsa lusika, kruvis termose lahti ja hakkas sööma. Aga kohemaid tekkisid esmapilgul õnnelikul lusikaomanikul probleemid: sügavast termosnõust õnnestus tal kätte saada vaid supileent, kõik paksemad lisandid olid nõu põhjas, kuhu lusikas ei ulatunud ning vagunis tõusis üldine lärm ja naer. Aga siis – oh imet! – ragises jällegi vaguniuks ning sealt torgati sisse mõned alumiiniumkausid ja peotäis lusikaid. Kas see oli meeste hüüete tagajärg või pidigi jagamine niimoodi käima, et enne toodi supp ja siis söögiriistad, jäigi teadmata.
Kuskil öises sõlmjaamas istutati mehed kõik teise rongi, mis seisis paralleelteel.
“Ümbersitzung! Übersitzung, schneller!” karjusid saatjad pimedusest ning rohkem käsikaudu juhatati kogu vangide vägi üle rööbaste, kus auru pahviva veduri järel seisis teine rongikoosseis.
“Nüüd oleks paras jalga lasta,” müksas Artur Jaani. Nad olid juba päeval aru saanud, et neid viiakse Eestimaast aina kaugemale.
“Sa ei teagi, kus me oleme! Kuhu me läheksime – siin omapead liikuda ei ole võimalik! Ega see pole enam Venemaa!” andis teine vastu ja rööbastele komistades jätkasid nad koos teistega teekonda teise rongi poole. See ei koosnenud enam ainult kaubavagunitest, vaid rivis olid ka mingid lahtiste trepiplatvormidega reisivagunid, kuhu mehed üksteise võidu peale trügisid. Nendes vagunites olid isegi pingid ja keskpaigas kõige suurema luksusena näiv ruum – selline, milleta isegi keisrid läbi ei saa. Kaubavagunis olid mehed oma hädavajalikke toiminguid sooritanud läbi nurgas vagunipõrandasse raiutud ava.
“Fenstern nicht öffnen! Nicht ausgehen! Lebensgefahr!” kõlasid jällegi lühidad ja teravad saksakeelsed käsklused.
“Need on Saksa vagunid. Vanad, vist maailmasõja-aegsed…” uuris Jaan, aga Arturit vagunite päritolu ei huvitanud, ta seadis end istmele ja sirutas jalad välja.
“Mõnus! Sa mõtle vaid, et inimene võib pingil istumise hoopis ära unustada! Kas sa mäletad, millal me viimati niimoodi istusime, et selga sai toetada?”
Sellele ei osanud ka Jaan vastata. Paar nädalat hobuvooris, neli päeva mööda metsi ekslemist, nädal-poolteist okastraadi taga laagris ja kaks päeva kaubavagunis, rehkendas ta endamisi kokku. Selle aja jooksul nad polnud pinke näinudki, toolidest rääkimata.
Oli tunda, et uus rong sõitis kiiremini kui eelmine ja varahommikul, kui päike alles madalalt paistis, veeresid nad kuskile suuremasse linna sisse. Vaksali ees rong ei peatunud, aeglustas vaid käiku ja juhiti siis kuskile kõrvalisse kohta, kaubateedele. Ometi märgati vaguniakendest mööda vilksatamas seinale maalitud nime: Königsberg.
“Ohhoo, poisid – me oleme Saksamaal!” hüüdis keegi.
“Königsberg… Ida-Preisimaa! Koju on siit hea jupp maad,” krimpsutas Artur nägu ja Jaani tuju ei olnud hoopiski kiita, Hildast oli teda veelgi kaugemale viidud. Midagi head sellest sundekskursioonist kindlasti loota ei olnud.
Königsbergis oli filtratsioonilaager. Mitu ülekuulamist, seekord isegi eesti keelt oskava tõlgi vahendusel ja kolm kuud ootamist.
“Pole viga, jõuluks saate koju!” öeldi peaaegu puhtas eesti keeles ja niimoodi ka juhtus. Kaheksateistkümnendal detsembril tuhat üheksasada nelikümmend üks astusid Artur ja Jaan Tallinnas Balti jaamas rongilt maha, taskus kummalgi paber, et nende tausta on uuritud ja nad on tunnistatud Suur-Saksamaale lojaalseteks kodanikeks.
Tallinna Elektrijaam oli paar aastat enne sõja puhkemist tähistanud oma kahekümne viiendat aastapäeva. Kui pealetungivad Saksa väed hakkasid pealinnale lähenema, üritati elektrijaamaga teha sedasama, mis kõikide muudegi elutähtsate objektidega – õhku lasta, põlema panna, hävitada, et mitte anda võimalust vaenlasele neid enda hüveks ära kasutada. Kuigi mõned aastad enne sõda oli linna toodud kõrgepingeliin ka Ellamaalt, olid nii sealne jõujaam kui liin ise liiga nõrgad, et pealinna vooluga varustada ja elektrijaama hävitamine oleks olnud linnale suur kaotus.
Elektrijaam oli ihaldatud töökoht, sest see oli alati tähendanud kindlat ja püsivat tööd. Sõjaajal tähendas see veelgi enam – oma ala spetsialistidena ei kuulunud sealsed töötajad mobilisatsiooni alla. Elektrijaama õhkulaskmine oleks kõik selle hoobilt lõpetanud, lisaks linna pikaks ajaks vooluta jätnud ning kogu linnaelu halvanud. Seda ette teades organiseerisid