RALPHIE NAISED. Christine RimmerЧитать онлайн книгу.
sinised silmad muutusid kahtlaselt uduseks. “Ja-jah, ma tean…” Ta pilgutas tunded eemale ja pöördus uuesti Phoebe poole. “Ja Pheeb, kes ütleb, et sa pead oma uue partneriga üldse kunagi tegemist tegema? Ralphie tundis paljusid kahtlaseid tüüpe. Navarro on väga tõenäoliselt üks nendest. Ma poleks sugugi üllatunud, kui sellel Ralphie nõmedal advokaadil poleks aimugi, kuidas toda meest leida.”
Phoebe ohkas. “Helistasin advokaadile eile, kui sain postiga oma koopia testamendist. Advokaat ütles, et saatis Navarrole tema koopia nädal aega tagasi FedExiga. See toimetati kohale ja Navarro andis selle eest allkirja.”
“See ei tähenda midagi,” jäi Tiff endale kindlaks. “Usu mind. Hr Rio Navarro on mõni suli või kaabakas, kes ei püsi iial küllalt kaua paigal, et oma posti eest allkirja anda. Ilmselt kirjutas selle eest alla tema juua täis sõbratar ja vajus siis kohe ära. Testament ootab tõenäoliselt täiesti tähelepandamatult suure maksmata arvete kuhja all. Ära loodagi, et sa oma uut partnerit varsti kohtad.”
Rose võttis oma joogist veel ühe suure lonksu. “Jätke see Ralphie hooleks,” pomises ta ühtaegu õrnalt ja vihaselt.
Ralphie Styles oli surnud laostununa, kuid tal oli alati olnud vajadus endast pärandus maha jätta. Seepärast oli ta aastate vältel koostanud üksikasjaliku testamendi, milles ta jagas ära iga oma rämpsutüki. Rose ja Tiffany said mõlemad päranduse. Rose sai kassikujulise seinakella. Tiffany oli nüüd kulunud kuldse plaadiga võtmehoidja uhke omanik. Mõlemal esemel oli ilmselt eriline tähendus. Veidi varem sel päeval, lõuna ajal, oli Rose’i näole ilmunud kurb, eemalviibiv naeratus, kui ta seda kella mainis. Tiffi silmad läigatasid, kui ta võtmehoidjast rääkis. Tiff ütles, et Ralphie kandis seda, kui nad armunud olid.
Phoebele oli Ralphie jätnud kõik vanad Preeriakuninganna reklaamplakatid, mis kaunistasid oliivirohelisi ja tellistest seinu baaris, mida Ralphie ja Phoebe pärast kaheksa aastat tagasi toimunud lahutust koos pidanud olid. Neil kümme aastat vanadel piltidel naeratasid Rose, Tiff ja Phoebe avalalt kaamerale. Siis olid nad kõrgseisus, esinesid kõikjal linnas ning plaadileping oli töös. Ralphie oli nende mänedžer olnud.
Phoebe oli ise need fotod kokku kogunud, raaminud ja seintele riputanud. Vaid Ralphie võis pärandada tüdrukule selle, mis juba talle kuulus.
Ning kummalisel kombel oli see, et mees talle tema pildid jättis, Phoebet liigutanud, muutnud ta tunded hellaks ja silmad häguseks, justkui Tiffil võtmehoidja ja Rose’il kella pärast. Pärandades naisele asjad, mis juba tema omad olid, oleks Ralphie talle justkui mingil moel meelde tuletanud kõike, mis oli olnud – kirglikku, imelist, kauget armastust, mida nad jaganud olid ning kui lõbus neil olnud oli.
Mis puutus Ralphie baari poolde, mis nüüd kuulus salapärasele Rio Navarrole, noh, Phoebe teadis, et ta oleks pidanud selle kirjalikult saama ühel nendest umbes tosinast korrast, mil Ralphie oli talle rääkinud, kuidas see kõik Phoebe omaks saab, kui teda enam pole. See oli juhtunud põhiliselt siis, kui Ralphie raha vajas. Ta oli naiselt laenu palunud ning talle meenutanud, kuidas kõik lõpuks laheneb, et ühel päeval kuulub Ralphie’s Place talle ja ainult talle. Mees oli surnud, võlgnedes Phoebele kakskümmend tuhat dollarit.
Phoebe poleeris järgmist klaasi.
Jah, kõigist inimestest just tema oleks pidanud targem olema ning Ralphie sõnu mitte uskuma.
Phoebe oli üheksateist aastat vana, kui ta Ralphiega ära põgenes. Mees oli nelikümmend seitse: legendaarne Ralphie Styles. Armunud temasse. Lõpuks. See, et mees teda lõpuks naisena nägi, tähendas Phoebele kõike. Ta oli meest kogu oma elu tundnud, olnud temasse armunud sellest saadik, kui oli piisavalt vana, et sõnu välja öelda ja neid tõsiselt mõelda. Mees polnud abiellunud kellegagi, kuni ta tema naiseks võttis. Phoebe arvas, et see muudab ta teistest erinevaks.
Kuid ei muutnud. Ralphie murdis ta südame just nii nagu teistelgi – murdis ta südame ning sai siis mõne aja pärast tema tõeliseks sõbraks.
Ja ei. Phoebe ei saanud öelda, et ta oleks väga üllatunud olnud, saades teada, et tal on uus partner. See, et tema uus partner oli mingi võõras väljastpoolt osariiki, tekitas temas tahtmise lõhkuda paar klaasi nende poleerimise asemel. Alates sellest, kui Ralphie oli end alla ajada lasknud, oli Phoebe enam või vähem oodanud, et peab hakkama äri ajama mehe neljanda naise, Darla Jo’ga.
Ja Darla Jo’st rääkides…
Tagumises nurgalauas, mida Ralphie tihti oma “kontoriks” kutsunud oli, imes Darla Jo puhast toonikut, küürutades üle oma väga raseda kõhu ja südantlõhestavalt nuuksudes. Ta oli saanud oma koopia testamendist kätte eile, nagu ka Phoebe, Rose ja Tiff. Vapustatuna teada saades, et mingi võõras saab endale Ralphie poole baarist, kui tema oli Ralphie naine ja oleks pidanud selle endale saama, oli Darla helistanud Phoebele ja talle kõrva nuuksunud. Phoebe ei suutnud takistada end kutsumast Darlat oma sünnipäevalõunale koos Kuningannadega.
Pärast lõunat olid nad kõik baari tulnud. Oli teisipäev, tavaliselt vaikne päev, ning nad arvasid, et baar on enam-vähem nende päralt. Darla vend Boone, kes oli nüüdseks juba peaaegu viis kuud päevases vahetuses töötanud, oli juba seal, kui nad kohale jõudsid.
Nüüd istus Boone Darla juures, tool naise oma lähedale nihutatud. Tema käsi oli Darla ümber ning liivakarva juustega pea naise oma lähedal.
“Kõik on korras, kullake.” Boone püüdis pisut naise selga hõõrudes teda rahustada. “Darla, ole nüüd, kõik saab korda.” Kuid Darla Jo vaid halises kõvemini. Ta oli lohutamatu.
Kaks naist baarileti taga vaatasid tagumise laua poole ja vangutasid päid.
“Kurb,” ütles Tiff. “Ei. Hullem kui kurb. Lausa masendav.”
Vaikselt, nii et need kaks seal taga ei kuuleks, nentis Rose ilmset. “On raske kaotada abikaasa, kui oled kakskümmend üks ja rase ning ilma märkimisväärsete tööoskusteta.”
“Jah,” ütles Tiff. “Aga see tüdruk on nutnud iga päev juba kolm nädalat. See ei saa lapsele hea olla. Ta peaks veidi kergemalt võtma.”
Siis sõnas Phoebe vaikselt, oma eluaegsete sõprade lähedale kummardudes. “Darla armastas teda ja ei suuda leppida, et ta läinud on. See rebib ta hinge tükkideks.”
Teised kaks vaatasid Phoebe lõputut tarkust peegeldavat ilmet, mis omandatakse selleks ajaks, kui tüdruk saab kolmekümneseks ja tal on olnud küllalt võimalusi pealt näha – ja osaleda selles – mis meeste ja naiste vahel toimub.
Lõpuks ütles Rose vaikselt: “Pheeb, kallis. Ta süda võib olla murtud. Kuid ta on ka täiesti laostunud. Ralphie ei jätnud talle midagi. Ei raha, elukindlustust ega baari. Ütleksin, et vähemalt pool sellest lõputust töinamisest on su-la-ra-ha totaalse puuduse pärast.”
Tiffani röhitses – kuid peenetundeliselt. “Oh. Vabandage mind.” Ta kummardus baariletile ning sosistas nii, et Ralphie nuuksuv lapspruut ei kuuleks: “Noh, ta sai ju topeltlaia maja, eks ole? Mitte et selle eest küll makstud oleks.”
“Vabandage mind.” Rose rääkis vaikselt ja tehtult nipsaka hääletooniga. “See pole topeltlai. See on kokkupandav maja.” Ta laksas käega letile. “Muusikat. Kohe.” End toolilt alla libistades kohendas Rose oma teksajakki – pannes selle võltsteemantidest kaunistused hämaras valguses särama – ning lonkis plaadimasina juurde. Oma lopsakat keha selle servale toetades valis ta mõned lood välja. Esimene oli Creed, “My Sacrifice.”
“Oh, jumal,” virises Tiff. “Kas sa pidid?”
Rose vaid naeratas laialt ja kõndis uhkelt oma tooli juurde tagasi, must salsaseelik õõtsumas. Just siis, kui ta istumas oli, raputas Harley-Davidsoni mootorratta eksimatult tuntav möirgav mürin laia akent baari vastasseinas.
Phoebe vaatas järgmise poleeritava klaasi pealt üles, kui suur ronkmustade, õlgadeni ulatuvate juustega mees säraval kaherattalisel kroomi- ja terasekamakal tänavalt ühele baari ees olevale parkimiskohale veeres. Pärastlõunane päike peegeldus tema mustadelt päikeseprillidelt tagasi. Phoebe pidi pimestava valguse käes silmi kissitama.
Tüdrukud baarileti ääres