RALPHIE NAISED. Christine RimmerЧитать онлайн книгу.
taas näoga baarileti poole ja tõstsid klaasid üles. Rose ütles toosti. “Ralphiele. Ta oli ainulaadne ja see on tõde.”
“Ralphiele,” kordas Tiff tema järel, silmad taas märjalt helkimas. Nad jõid koos, kui Darla aina kõvemini nuuksus ning akna taga mustade juustega, luitunud teksades, mustas T-särgis ja mustas nahkvestis kompu Harley pealt maha tuli. Ta lõi tugijala oma suure musta saapaga alla. Ning siis ta hetke lihtsalt seisis seal, musklis käed külgedel rippumas, vahtides akent, justkui näeks ta läbi selle Phoebet sees baarileti taga seismas ja talle vastu vahtimas. Muidugi ta ei näinud. Sees oli pimedam kui väljas ja aken oli toonitud. Kuid siiski jooksis mööda Phoebe selga alla võdin, justkui jääveenõre ning tema kõhu all tekkis kuumavärin.
“Phoebe kallis, järgmine ring,” ütles Tiffany.
Phoebe asus veel kahte Margaritat valmistama, vaadates üles, kui suur mees sisse lonkis.
Rose’il oli õigus olnud. Oh, taevake…
Kõnealune võõras hõivas tooli baari otsas ja võttis oma mustad päikeseprillid eest. Neid tuhatoosi kõrvale visates saatis ta pilgu Phoebe suunas.
“Tulen kohe.” Phoebe noogutas talle ja mees noogutas vastu. Phoebe teenindas Kuningannasid ja liikus siis mehe juurde, seistes tema vastas.
“Klaas Cuervot.” Mehel oli sügav, justkui sametine hääl. Veidi kareda kõlaga. “Õllega.” Ta lõi kahekümnese lauale ja kui ta seda tegi, vaatas Phoebe ta käsi. Suuri käsi.
Naine vaatas üles ja nende pilgud kohtusid. Oh, taevake. Sama mustad silmad kui juuksedki. Ja suu, mis pani Phoebe mõtlema sügavatest, märgadest suudlustest…
Phoebe peas hakkas häirekell lööma.
Ära üldse mõtlegi selle peale, tüdruk.
Phoebe oli kolmekümne aasta jooksul piisavalt vigu teinud, kuid talle meeldis mõelda, et on nendest õppinud. Peale Ralphiet oli tema elus teisigi mehi olnud, igaüks neist suur, metsik ja ohtlik.
Ei mingil juhul. Enam mitte.
Ta katkestas silmside ja keskendus mehe teenindamisele hooga tequila’t kallates, soola koos värske laimiviiluga tema ette lükates, õlleklaasi kraani alla pannes ja õllele just parasjagu vahtu peale lastes.
“Naudi,” ütles Phoebe mehele üht kiiret pilku heites, laskmata sel pikalt viibida.
“Tänan.”
Baarileti ääres kaebles Tiffany: “Aitab sellest Creedi-jamast.”
“Su soov on mulle seadus, kallis,” ütles Rose.
Justkui märguande peale laul lõppes ning Rose tõstis käe üles, justkui oleks see tema teene. Phoebe tuli tagasi oma töökohale sõprade lähedal ning Kuningannad naersid koos kui plaadimasin surises ning kõlama hakkas palju mahedam Dave Matthewsi lugu.
Ralphie lauas aitas Boone jätkuvalt nuuksuvat Darla Jo’d jalgele. Naine toetus Boone’i peale ning viimane tugevdas haaret. Kõikudes koos, justkui paar surmavast plahvatusest eemale taaruvaid pommiohvreid, hakkasid nad liikuma baari tagaosas asuva ukse poole, mis läbi laoruumi baari taga olevale töötajate parkimisplatsile viis.
“Kas võin vaadata, et ta korralikult koju saab?” küsis Boone, toetades Darlat kui too komistas.
“Lase käia,” ütles Phoebe. “Võta päev vabaks. Saan siin hakkama, kuni Bernard tuleb.”
“Palju õnne, Pheeb,” ütles Darla Jo raskelt Boone’ile toetudes vaikse, murtud häälega. Naise meepruunid juuksed rippusid sirgelt tema nukunäo ümber.
Phoebe südant läbis torge nähes kui valus Darlal oli. “Tänan, kullake. Võta rahulikult, eks?”
“Ole tubli, Darla Jo,” ütles Rose.
Ning Tiffany lisas: “Hiljem näeme, kallis.”
Nad vaatasid kõik pühalikul ilmel, kuidas Boone raseda lese tiibukse juurde ja läbi selle juhtis.
“Ralphie, Ralphie,” mõtiskles Rose valjult oma pilku taeva poole pöörates, kui uks Darla Jo ja Boone’i taga kinni langes. “Ralphie, mida sa ometi mõtlesid?”
Tiffany noogutas tõsiselt ning tema kuulsaid põselohke polnud kusagil näha. “Sul on täiesti õigus, Rose. Ta poleks pidanud vaest väiksekest üldse rasedaks tegema. Ise pea kuuskümmend aastat vana, kuid polnud mõistust oma suurele asjale vihmamantlit peale panna.”
“Mõistust? Ralphiel?” Rose kuristas pilkavalt. “Vot need on kaks sõna, mis pole ühes lauses kasutamiseks mõeldud.” Kõik noogutasid selle peale, isegi Phoebe. Siis Rose’i nägu mahenes. “Siiski, mõelge sellele. Sellest beebist saab ainuke laps, kes tollel pöörasel mehel üldse kunagi olnud on.”
Tiffany parandas teda. “Nii palju kui meie teame.”
Tiffi jutus oli mõte. Ralphiel võis veel kusagil lapsi olla. Ralphie oli naisi armastanud. Ja naised olid teda armastanud. See ei lugenud, et ta oli liiga kõhn ja liiga vana ning tema nina oli näo kohta liiga suur. Kui ta tüdrukut oma poolpilukil silmadega vaatas, armus tüdruk kiirelt ja sügavalt ega hoolinud põrmugi sellest, et lõpp võis olla karm.
Kui Phoebe ja Ralphie abiellusid, olid nii Tiff kui Rose mehesse armunud. Kuigi Phoebe teadis, et sõbrad ei reedaks teda kunagi, oli ta pahaks pannud, et nad ei suutnud hoiduda tema meest tahtmast. Salaja oli ta kartnud, et saabub päev, mil Ralphie temasse enam armunud pole, nii nagu oli juhtunud paljude naistega enne teda. Ta oli peljanud, et mõeldamatu võiks juhtuda: et ta leiaks mehe magamas Rose’i või Tiffiga.
Juhtuski nii, et Ralphie ei armastanud teda enam. Ning läks voodisse kellegi teisega. Kuigi mitte Rose’i või Tiffiga. Jumal tänatud. Oma valus ja raevus, et mees talle niimoodi tegi, oli Phoebe temast lahutanud ning võtnud valurahaks poole baarist. Ta lahkus bändist ning Rose’il ja Tiffil polnud südant temata jätkata.
Mõnda aega oli Phoebe Ralphie Stylesi vihanud sama kirglikult, kui teda armastanud oli. Kuid vihkamine ei jäänud kestma. Ta ei suutnud mehe peale igavesti tige olla. Ralphie oleks andnud oma särgi seljast, kui seda vaja oleks olnud. Vaid hiljem oleksid avastanud, et ta oli selle särgi kelleltki teiselt laenanud.
Teda lihtsalt pidi armastama, isegi kui enam temasse armunud polnud. Pealegi, kui paar aastat möödunud oli, sai Phoebe temast romantilises mõttes täiesti üle ning muutus immuunseks kirgede möllu vastu, mille mees põhjustada võis.
Rose ja Tiff polnud siiski mehe vastu immuunsed. Nad mõlemad olid temaga abiellunud – kõigepealt Rose, hiljem Tiff; lühikesed abielud, mis lõppesid samal moel nagu tema abielu Phoebega: murtud südame ja lahutusega. Lõpuks olid nii Rose kui ka Tiff Ralphiele andestanud. Ning mõne aja jooksul leidsid nad end teda sõbraks kutsuvat.
Baaris püüdis mootorrattur Phoebe pilgu ning tõstis oma tühja klaasi üles. Naine läks tema juurde ja valas talle uue joogi, kurk äkitselt peas keerlevatest mälestustest kuidagi kare. Sel korral mehe ette õlut pannes heitis Phoebe talle pikema pilgu. Mees vaatas vastu. Naist läbis taas värin – värin, mis kuumalt allapoole rappus, siis voolavaks muutus ning tema alakõhus soojaks järveks laienes.
Ei, mõtles naine.
Kuid sügaval sisemuses sosistas keegi lõputu reana jah – jah, mille suhtes, tuletas Phoebe endale meelde, ta midagi ette ei võta.
Oli lihtsalt kehv päev, muud midagi. Päev, mis sundis teda poleerima iga klaasi baaris ning kujutlema, kuidas oleks tähistada kolmekümneseks saamist, tehes midagi ohtlikku mehega, kellega ta äsja kohtunud oli – mehega, kes siiani talle täpselt neli sõna öelnud oli: Klaas Cuervot. Õllega. Tänan.
Pole mingit kahtlust. Hingestatud silmad. Palju lihaseid. Ronkmustad juuksed ja paar klaasi tequila’t. See oli sügava ja tähendusrikka sõpruse algus.
Kui Phoebe Kuningannade juurde tagasi pöördus, olid nood Ralphie salapärase lahkumise teema juurde edasi liikunud.
“Ma palun vabandust,” ütles Rose. “Aga mul on tunne, et meil on tegemist kuriteoga.” Kes