Tants lohedega II osa. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
ja vaarudes vankrite poole suundus. Ratsanikud lõikasid neil tee. „Oodake oma korda,” hüüdsid nad. „Ei mingit rüselemist. Tagasi. Püsige eemal. Leiba kõigile. Oodake oma korda.”
Dany sai vaid istuda ja jälgida. „Ser,” ütles ta Barristan Selmyle, „kas me tõesti midagi enamat teha ei saa? Meil on moonavarusid.”
„Moonavarusid Teie Hiilguse sõdalastele. Peame tõenäoliselt pikale piiramisele vastu panema. Tormivaresed ja Teised Pojad võivad yunkailasi kimbutada, aga neil pole lootustki nad tagasi lüüa. Kui Teie Hiilgus lubaks mul sõjaväe moodustada…”
„Kui peame lahingut andma, teen seda parema meelega Meereeni müüride tagant. Las yunkailased püüavad minu kindlusemüüre rünnata.” Kuninganna jälgis ümberringi toimuvat. „Kui moona võrdselt jagaksime…”
„…hävitaksid astaporlased neile jagatu päevadega ja siis on meil piiramise ajaks sellevõrra vähem varusid.”
Dany heitis pilgu üle laagri Meereeni mitmevärvilistest kiviplokkidest müüridele. Õhk oli kärbestest ja karjetest tiine. „Jumalad saatsid selle nuhtluse minu alandamiseks. Nii palju surnuid… ma ei luba neil korjuseid süüa.” Ta viipas Aggo lähemale. „Ratsuta väravate juurde ja too minu juurde Hall Tõuk ja viiskümmend tema Rikkumatut.”
„Khaleesi. Veri sinu verest kuuletub.” Aggo kannustas hobust ja galopeeris minema.
Ser Barristan jälgis seda kõike halvasti varjatud mõistmisega. „Te ei tohiks siin kaua viibida, Teie Hiilgus. Astaporlastele jagatakse moona, täpselt nagu käskisite. Rohkemat ei saa me nende armetute heaks teha. Peaksime tagasi linna taanduma.”
„Minge, kui soovite, ser. Ma ei hoia teid kinni. Ma ei hoia teist kedagi kinni.” Dany kargas hobuse seljast maha. „Ma ei saa neid terveks ravida, aga ma saan neile näidata ema hoolt.”
Jhogo tõmbas vilinal hinge. „Khaleesi, ei.” Kelluke tema patsis tilises õrnalt, kui ta hobuse seljast maha tuli. „Te ei tohi lähemale minna. Ärge lubage neil end puudutada! Ärge tehke seda!”
Dany sammus temast mööda. Paar jalga eemal lebas maapinnal üks ätt, soigudes ja jõllitades pilvehalli taevast. Naine põlvitas nina kirtsutades tema kõrvale ja lükkas mehe räpased hallid juuksed lauba katsumiseks kõrvale. „Tema ihu põleb. Vajan tema pesemiseks vett. Kõlbab ka merevesi. Marselen, kas tooksid mulle vett? Vajan ka tuleriida jaoks õli. Kes aitab mul surnuid põletada?”
Selleks ajaks, kui Aggo Halli Tõugu ja viiekümne tema hobuse kannul sörkiva Rikkumatuga naasis, olid kõik suurest häbist Danyle appi asunud. Symon Vöötselg ja tema mehed kiskusid elavaid surnute juurest eemale ja ladusid korjuseid riita, sellal kui Jhogo ja Rakharo ning nende dothrakid aitasid veel jalul püsivaid rannale kümblema ja riideid pesema. Aggo jõllitas neid kui peast segi pööranuid, aga Hall Tõuk põlvitas kuninganna kõrvale ja lausus: „See siin saab aidata.”
Keskpäevaks lõõmas juba tosin lõket. Armutut sinist taevast määrisid võidunud musta suitsu sambad. Kui ta tuleriitade juurest eemale astus, olid Dany ratsariided määrdunud ja tahmased. „Teie Hiilgus,” ütles Hall Tõuk, „see siin ja tema vennad paluvad teilt luba minna soolasesse merre kümblema, kui nende töö siin on lõpetatud, et saaksime endid vastavalt meie vägeva jumalanna seadustele puhastada.”
Kuninganna ei teadnud, et eunuhhidel oli oma jumalanna. „Kes on teie jumalanna? Üks Ghisi jumalustest?”
Hall Tõuk näis olevat segaduses. „Jumalannal on mitu nime. Ta on Odade Emand, Lahingumõrsja, Malevate Ema, aga tema tõeline nimi kuulub vaid nendele vaestele, kes on oma meheau tema altarile põletusohvriks viinud. Me ei tohi temast teistele rääkida. See siin anub teilt andestust.”
„Kuidas soovite. Jah, võite kümmelda, kui see on teie soov. Ma tänan teid abi eest.”
„Need siin elavad, et teid teenida.”
Kui Daenerys tulitavate jäsemetega ja murest murtuna oma püramiidi naasis, leidis ta Missandei vanu ürikuid lugemas, samas kui Irri ja Jhiqui Rakharo üle vaidlesid. „Oled tema jaoks liiga kondine,” väitis Jhiqui. „Näed välja nagu poisike. Rakharo ei heida poisikestega ühte. Kõik teavad seda.” Irri turtsus vastu: „Kõik teavad, et sa oled lehm. Rakharo ei heida lehmadega ühte.”
„Rakharo on veri minu verest. Tema elu kuulub mulle, mitte teile,” ütles Dany neile mõlemale. Rakharo oli Meereenist ära olles pea pool jalga pikemaks sirgunud ning naasnud pungitavate lihaste ja nelja kellukesega juustes. Nüüd kõrgus ta üle Aggo ja Jhogo, nagu tema toaneitsid olid täheldanud. „Jääge nüüd vakka. Tahan kümmelda.” Ta polnud end iial räpasemana tundnud. „Jhiqui, aita mul need riided seljast võtta, siis vii need minema ja põleta ära. Irri, ütle Qezzale, et ta otsiks mulle selga midagi õhukest. Tänane päev oli väga palav.”
Terrassil puhus jahe tuul. End basseini libistades ohkas Dany mõnust. Käsu peale kooris Missandei riided seljast ja ronis tema järel vette. „See siin kuulis öösel astaporlasi müüre kriipimas,” lausus väike kirjutaja Dany selga küürides.
Irri ja Jhiqui vahetasid pilke. „Keegi ei kriipinud,” kostis Jhiqui. „Kriipimist… kuidas nad kriipida saavad?”
„Kätega,” vastas Missandei. „Kiviplokid on vanad ja muredad. Nad püüavad end linna sisse kraapida.”
„Neil kulub selleks aastaid,” lausus Irri. „Müürid on väga paksud. Kõik teavad seda.”
„Kõik teavad seda,” nõustus Jhiqui.
„Ka mina näen neid unenägudes.” Dany võttis Missandei käe pihku. „Laager on linnast hea pool miili eemal, mu kullake. Keegi ei kriipinud müüre.”
„Teie Hiilgus teab paremini,” ütles Missandei. „Kas pesen ka teie juuksed? Varsti on aeg. Reznak mo Reznak ja Roheline Armuline tulevad arutama…”
„…ettevalmistusi pulmadeks.” Dany ajas vee lartsatades selja sirgu.
„Olin selle peaaegu unustanud.” Ehk soovisin seda unustada. „Ja pärast nende lahkumist pean einestama Hizdahriga.” Ta ohkas. „Irri, too mulle roheline tokar, see siidist ja Myri pitsnarmastega palistatud.”
„Seda parandatakse, khaleesi. Pits oli rebenenud. Sinine tokar on pestud.”
„Too siis sinine. Nad jäävad ühtmoodi rahule.”
Ta ei eksinud palju. Preestrinna ja hooviülem nägid teda meelsasti tokar’i kandmas, kordki nägi ta välja nagu üks õige Meereeni emand, aga tegelikult tahtsid nad ta alasti koorida. Daenerys kuulas nad oma kõrvu uskumata ära. Kui nad olid lõpetanud, ütles ta: „Ma ei soovi kedagi solvata, aga ma ei astu Hizdahri ema ja õdede ette alasti.”
„Aga,” kostis Reznak mo Reznak silmi pilgutades, „te peate, Teie Kõrgus. Enne abielu sõlmimist on mehe koja naistel tavaks uurida mõrsja üska ja, eee… tema suguosi. Et teha kindlaks, et need on kenasti vormunud ja, eee…”
„…viljakad,” lõpetas Galazza Galare. „Iidne rituaal, Teie Kirkus. Uuringu tunnistamiseks ja õigete palvete lausumiseks on kohal ka kolm Armulist.”
„Jah,” lausus Reznak, „ja pärast seda pakutakse teile üht erilist kooki. Naiste kooki, mida küpsetatakse ainult kihluste puhul. Meestel pole lubatud seda maitsta. Mulle on räägitud, et see on imemaitsev. Suisa maagiline.”
Kui minu üsk on närbunud ja suguosad neetud, siis kas sel puhul pakutakse ka mingit erilist kooki? „Hizdahr zo Loraq võib minu suguosi uurida pärast meie naitumist.” Khaal Drogo ei leidnud minus ühtki viga, miks peaks tema? „Tema ema ja õed võivad üksteist uurida ja seda kooki omavahel jagada. Mina seda ei söö. Samuti ei pese ma ülla Hizdahri üllaid jalgu.”
„Teie Hiilgus, te ei mõista,” vaidles Reznak vastu. „Jalgade pesemine on püha komme. See märgib seda, et teist saab oma abikaasa teenija. Ka abielurõivad kannavad endas tähendust. Mõrsja kannab tillukeste pärlitega palistatud valgest siidist tokar’i peal tumepunaseid loore.”
Küülikute