Veri lumel. Veel verd. Jo NesboЧитать онлайн книгу.
vaatas mulle otsa. Puhus minu poole sigarisuitsu. Ma istusin, käed süles. Silitasin olematu soni äärt.
„Enne kuut,” ütles ta. „Siis lähen ma töölt ära.”
Ma noogutasin.
Kui ma lumetuisuga läbi linna kodu poole kõmpisin, oli kell neli ja pimedus oli linna pärast mõnetunnist hämarust taas alla neelanud. Tuul lõõtsus ikka veel, vilistades kummituslikult mustendavates kangialustes. Aga nagu öeldud, ei usu ma kummitusi. Lumi pragises mu saapataldade all nagu kuivanud raamatulehed, mina aga mõtlesin. Tavaliselt ma väldin seda, ma ei näe, et see mind kuhugi edasi viiks ja kogemused on näidanud, et midagi head toob see endaga harva kaasa. Aga olin jälle esimese aritmeetikatehte juures tagasi. Ärakoristamine peaks lihtne töö olema. Ilmselt palju lihtsam kui mu varasemad tööotsad. Ja naise surma vastu ei olnud mul ka midagi: minu meelest peavad nii mehed kui ka naised oma vigade eest maksma. Mulle tekitas rohkem muret see, mis paratamatult järgnes. Siis olen ma too mees, kes Daniel Hoffmanni naise ära koristas. Mees, kes kõike teab ja kelle kätes on Daniel Hoffmanni saatus, kui politsei asja uurima hakkab. Siis on minu kätes mehe saatus, kelles pole põrmugi allaheitlikkust. Ja kellele Hoffmann võlgneb tavalisest honorarist viis korda suurema summa. Miks pakkus ta mulle nii suurt summat töö eest, mille keerukus oli alla keskmise?
Mul oli selline tunne, nagu istuksin ma pokkerilauas koos nelja hambuni relvastatud ja viletsa kaotajaga, kel on kahtlustav iseloom. Ja mul on käes neli ässa. Vahel on head uudised nii uskumatult head, et on pigem halvad.
Olgu, nutikas pokkerimängija paneks sellisel juhul kaardid lauale, möönaks kaotust ja loodaks järgmisel korral parema – ja paslikuma – õnne peale. Minul oli see probleem, et taganeda oli juba hilja. Ma teadsin, et Hoffmann korraldab oma naise mõrva, ükskõik kas minu või kellegi teise abiga.
Ma avastasin, kuhu jalad mu toonud olid. Põrnitsesin valgustatud aknast sisse.
Tema juuksed olid krunni keeratud täpselt nagu mu emal. Ta noogutas ja naeratas ostjatele, kes temaga rääkisid. Küllap neist enamik teadis, et ta on kurttumm. Nad ütlesid „häid jõule”, „head aega”. Viisakusi, mida tavalised inimesed üksteisele ütlevad.
Viiekordne honorar. Igavesed jõulupühad.
3. PEATÜKK
Järgmisel päeval üürisin toa pansionaadis, mis asus Bygdøy allél Hoffmanni korteri vastas. Kavatsesin paar päeva jälgida, millega naine tegeleb, kui tema mees on tööl: kas ta läheb kuskile või tuleb talle keegi külla. Mitte et ma oleksin tahtnud teada, kes ta armuke on, kavatsesin ainult leida kõige soodsama ja vähem riskantse hetke tegutsemiseks – kui ta on üksi kodus ja keegi teda ei sega.
Tuli välja, et minu toast avaneb suurepärane vaade mitte ainult Corina Hoffmanni tulemistele ja minemistele, vaid sain jälgida ka seda, mida ta kodus tegi. Nad ei pidanud nimelt kardinatest suurt lugu. Kes hoolikski neist linnas, kus päike, mida varjata, ei paista ja kõik on huvitatud pigem järgmise ukse ja ahju juurde jõudmisest kui kellegi akna taga passimisest.
Esimeste tundide jooksul ei olnud korteris kedagi näha. Ainult valguses kümblev elutuba. Hoffmann ei hoidnud elektrit kokku. Mööbel ei olnud inglis-, vaid prantsuspärane, eriti too veider diivan keset tuba, millel oli seljatugi vaid ühes otsas. Ju see oli see, mis on prantslaste chaise longue, see tähendab „pikk tool”, kui prantsuse keele õpetaja ei luisanud. Asümmeetrilised kiirakääralised nikerdused, roositud riidest kate. Ema kunstiajaloo raamatu järgi rokokoo, aga no ma ei tea, selle võis vabalt kokku klopsida mõni külatisler ja roositud kangaga üle tõmmata. Igal juhul polnud see mööblitükk noore inimese valik, pakun, et Hoffmanni endise naise oma. Pine ütles, et Hoffmann viskas naise välja kohe, kui too sai viiekümneaastaseks. Sest ta sai viiekümneaastaseks. Ja kuna nende poeg kolis välja, polnud naisel majapidamises enam mingit rolli. Kõik selle oli Hoffmann – Pine sõnul – naisele näkku öelnud ja too oli sellega leppinud. Oli leppinud mehe sõnadega, mereäärse korteriga ja tšekiga pooleteisele miljonile.
Ajaviiteks võtsin välja paberid, mille kallal ma aeg-ajalt nokitsen. See on lihtsalt üks kritseldus. Ei, see pole ka päris õige, pigem nagu kiri. Kiri ükskõik kellele. Või ei, ma tean küll, kellele. Ma ei ole suurem asi kirjutaja, teen palju kirjavigu ja palju tuleb ära visata. Võib nii öelda, et iga allesjäänud sõna peale on kulunud kõvasti paberit ja tinti. Ka sel päeval edenes kirjutamine nii visalt, et panin mõne aja pärast paberid käest, süütasin sigareti ja jäin hoopis unistama.
Nagu öeldud, polnud ma kunagi ühtegi Hoffmanni pereliiget kohanud, nüüd aga vaatasin vastasmaja akendest sisse ja püüdsin neid ette kujutada. Mulle meeldib akendest sisse vaadata. See on mulle alati meeldinud. Niisiis tegin nagu tavaliselt, kujutasin endale ette nende pereelu. Üheksa-aastane poiss on koolist koju tulnud, istub elutoas ja loeb igasugu imelikke raamatuid, mis ta on raamatukogust laenutanud. Ema ümiseb vaikselt laulda ja valmistab köögis õhtusööki. Kuidas ema ja poeg hetkeks tarduvad, kui uks käib. Ja kuidas nad seejärel – kui mees hüüab ukselt selgelt ja rõõmsalt: „Ma olen kodus!” – kergendatult hingavad, esikusse jooksevad ja teda kallistavad.
Kui ma nii oma meeldivates mõtetes istusin, astus Corina Hoffmann magamistoast elutuppa, ja kõik muutus.
Valgus.
Temperatuur.
Aritmeetika.
Sel õhtul ma toidupoe juurde ei läinud.
Ma ei oodanud, kuni Maria poe kinni paneb, nagu ma vahel tegin, ega läinud tema kannul ohutus kauguses metroopeatusse, ei jäänud tema selja taha vaguni vahekäigu rüsinasse, kus ta seista eelistas, kuigi oli vabu istekohti. Sel õhtul ei seisnud ma tema selja taga nagu mõni hull ega sosistanud talle sõnu, mida vaid mina kuulsin.
Sel õhtul istusin ma ühes pimedas korteris ja vahtisin kui nõiutult naist vastasmajas. Corina Hoffmanni. Ma võisin öelda, mida tahtsin, nii valjusti, kui tahtsin, mitte keegi mind ei kuulnud. Ja mul polnud tarvis näha teda selja tagant, näha tema juuksekrunni, et kujutada ette kaunitari, keda seal ei olnud.
Köietantsija. See oli mu esimene mõte, kui ma nägin, kuidas Corina Hoffmann tuppa astus. Tal oli seljas valge froteehommikumantel ja ta liikus nagu kass. Ma ei pea silmas küliskäiku, mis on iseloomulik mõnele imetajale, näiteks kassidele ja kaamelitele. Nad panevad üheaegselt maha kaks samapoolset ja seejärel kaks teispoolset jalga. Olen kuulnud räägitavat. Ma mõtlen hoopis seda, kuidas kassid – kui ma olen õigesti aru saanud – astuvad pöiale ning taga- ja esikäppadega samale joonele. Corina just nii kõndiski. Asetas oma paljad jalad pöid ees põrandale ja kõndis nagu nööri mööda. Nagu köietantsija.
Corina Hoffmanni juures oli kõik kaunis. Kõrgete põsesarnadega nägu. Brigitte Bardot’ huuled, sirged blondid sassis juuksed. Pikad sihvakad käsivarred, mis paistsid hommikumantli laiadest varrukatest välja, büst, mis pehmelt õõtsus, kui ta kõndis ja hingas. Ning käte, näo, rinna ja säärte lumivalge nahk – pagan küll, ta nahk oli kui päikesest sillerdav lumine kõrgplatoo, mis võis iga mehe paari tunniga lumepimedaks teha. Ühesõnaga meeldis mulle Corina Hoffmanni juures kõik. Kõik peale perekonnanime.
Tundus, et tal on igav. Ta jõi kohvi. Rääkis telefoniga. Luges natuke ajakirja, kuid ajalehti ei puutunud. Ta läks vannituppa ja tuli tagasi, endiselt hommikumantliga. Pani mängima plaadi ja tantsis selle järgi erilise innuta. Paistis, et svingi. Sõi natuke. Vaatas kella. Peagi kuus. Ta pani kleidi selga, sättis juuksed korda ja vahetas plaati. Ma tegin akna lahti ja kuulatasin, aga liiklus oli liiga tihe. Selle asemel võtsin ma binokli ja püüdsin keskenduda plaadiümbrisele, mille naine oli pannud elutoa lauale. Tundus, et esiküljel on helilooja pilt. Antonio Lucio Vivaldi? Tont teab. See on aga kindel, et naine, kelle juurde Daniel Hoffmann kell veerand seitse koju tuli, oli hoopis teine kui too, kelle seltsis mina päeva olin veetnud.
Nad käisid teineteisest mööda. Teineteist puudutamata. Teineteisega rääkimata. Nagu kaks elektroni, mida sama negatiivne laeng teineteisest eemale tõukab. Lõpuks sulgesid nad enda järel aga sama magamistoa ukse.
Ma läksin voodisse, kuid ei saanud und.
Mis paneb meid taipama,