Komarr. Lois McMaster BujoldЧитать онлайн книгу.
ja selle tagajärgede kohta. Miles otsustas, et alustab päeva külma dušiga.
Täna jäid mugavad laevariided ära. Kui Miles oli teinud valiku kolme uue ametliku tsiviilülikonna seast, mille ta oli Barrayarilt kaasa võtnud – nende toonideks olid hall, hall ning hall –, kammis ta oma märjad juuksed korralikult ära ja lonkis proua Vorsoissoni kööki, kust uhkas hääli ja kohviaroomi. Sealt leidis ta Nikolai, kes vohmis Barrayari stiilis kruubiputru piimaga, administraator Vorsoissoni, kes oli täies riides ja nähtavasti kohe-kohe lahkumas, ning professor Vorthyse, kes oli alles pidžaamas ja sorteeris uut datadiskide valikut, kulm kortsus. Tema küünarnuki juures seisis klaas roosa puuviljamahlaga, mida polnud isegi maitstud. Professor tõstis pea ja ütles: „Aa, tere hommikust, Miles. Tore, et sa üleval oled,” millele lisandus Vorsoissoni viisakas: „Tere hommikust, lord Vorkosigan. Loodetavasti magasite hästi?”
„Väga hästi, aitäh. Mis teoksil, professor?”
„Keiserliku Julgeolekuteenistuse kohalikust esindusest jõudis kohale sinu komlink.” Vorthys osutas seadmele oma taldriku kõrval. „Ma panin tähele, et minule komlinki ei saadetud.”
Miles krimpsutas nägu. „Teie isa ei saanud Komarri vallutamisel nii kuulsaks, professor.”
„Tõsi,” nõustus Vorthys. „See vana härrasmees sattus kummalisse põlvkonda, mis jäi kahe sõja vahele, tseetagandalastega võitlemiseks oli ta liiga noor, vaestele komarrlastele kallale tungimiseks aga juba liiga vana. Meile, lastele, anti mõista, et see sõjaväelise võimaluse puudumine põhjustas talle suurt südamevalu ja kahetsust.”
Miles kinnitas komlingi rihmaga vasakule randmele. Komlink kujutas endast kompromissi tema ja Serifosa Julgeolekuteenistuse vahel, mis vastutas tema tervise eest planeedil. Julgeolek pidas õigemaks pigem üle pingutada ja ümbritseda ta ebamugava ihukaitsjate kambaga. Miles oli üritanud enda kui Keiserliku Audiitori võimu proovile panna ja käskinud neil ta rahule jätta; tema suureks heameeleks läkski see õnneks. Kuid komlink andis talle otseühenduse Julgeolekuga ja jälgis tema asukohta, nii et Miles üritas alla suruda tunnet, nagu oleks ta katseloom, kes on vabadusse lastud. „Ja mis need on?” Ta nookas datadiskide poole.
Vorthys laotas diskid laiali nagu mängukaardid. „Kuller tõi hommikul ka salvestised eileõhtuse uute tükkide saagi kohta. Ja midagi ka ekstra sulle, kuna sa olid nii lahke ja pakkusid end uurimise meditsiinilist poolt jälgima. Uue esialgse lahkamise tulemused.”
„Kas piloot, see naine, leiti lõpuks üles?” Miles vabastas Vorthyse datadiskidest.
Vorthys krimpsutas nägu. „Tema osad.”
Proua Vorsoisson oli tulnud rõdult täpselt õigeks ajaks, et viimast jutuajamist kuulda. „Heldene aeg…” Nagu eilegi, olid tal seljas tuhmides pinnasekarva toonides Komarri stiilis tänavariided: jalas avarad püksid, seljas pluus ja pikk vest, mis ähmastasid kogu võimaliku figuuri. Punases oleks ta olnud särav või hingemattev helesinises, kuna tema silmad olid ju nii sinised… Milesi suureks kergenduseks olid ka täna tema juuksed mõistlikult kuklasse kinni pandud. Milesil oleks olnud kõhe näha, et lisaks nendele neetud hoogudele hakkab tal hiljutiste vigastuste tõttu tekkima ka mingi ettenägemisvõime.
Miles noogutas perenaisele tervituseks ja pööras tähelepanu hoolikalt jälle Vorthysele. „Ma magasin vist sügavalt. Ma ei kuulnudki, kui kuller käis. Kas te vaatasite need juba üle?”
„Heitsin ainult pilgu peale.”
„Millised osad piloodist leiti?” küsis Nikolai huviga.
„Sina ära seda uuri, noormees,” lausus tema vanaonu kindlalt.
„Aitäh,” ütles proua Vorsoisson vaikselt.
„Aga sellega on ka viimane surnukeha leitud. Väga hea,” ütles Miles. „Sugulastele on nii masendav, kui mõni päriselt kadunuks jääb. Kui mina…” Ta vakatas, jättes lõpetamata: Kui ma olin salaoperatsioonide laevastiku komandör, tegime kõik, et meie hukkunute lähedased nad tagasi saaksid. Nüüd oli see peatükk tema elust lõpetatud.
Proua Vorsoisson, imeline naisterahvas, ulatas talle musta kohvi. Siis uuris ta külalistelt, mida nad hommikusöögiks sooviksid – Miles manööverdas Vorthyse esimesena vastama ja pakkus, et sööb koos temaga kruubiputru. Kui perenaine toitu jagades ja Nikolai järelt koristades sekeldama hakkas, ütles administraator Vorsoisson: „Minu osakonna ettekanne teile saab valmis pärastlõunal, Audiitor Vorthys. Jekaterin mõtles, kas te tahaksite ehk Nikolai kooli saata. Ja pärast ettekannet on meil võib-olla aega mõne käimasoleva projekti kohal lennukiga tiir teha.”
„Plaan tundub suurepärane.” Professor Vorthys naeratas Nikolaile. Hoolimata kogu sagimisest, kui nad Barrayarilt kiiruga lahkusid, ei olnud professoril – võib-olla aga hoopis profetrissil – ununenud kingitus õetütre lapsele. Mina oleksin ka pidanud talle midagi tooma, otsustas Miles hilinenult. See on kõige kindlam viis emale meele järele olla. „Aa, Miles…?”
Miles koputas sõrmega vastu datadiskide virna oma kausi kõrval. „Ma kahtlustan, et minul on hommikuks siin piisavalt tegevust. Proua Vorsoisson, ma märkasin teie töötoas komkonsooli… kas ma võin seda kasutada?”
„Loomulikult, lord Vorkosigan.”
Pomisenud viisakalt midagi sellest, et osakonnas tuleb asjad nende jaoks valmis seada, Vorsoisson lahkus ning varsti pärast seda läksid ka teised einestajad laiali, igaüks oma sihtkohta. Miles, uued datadiskid käes, läks tagasi proua Vorsoissoni töö- ja külalistetuppa.
Enne proua Vorsoissoni komkonsooli taha istumist peatus Miles hetkeks ja jäi vaatama õhukindlalt suletud aknast parki, läbipaistvat kuplit, mis kaardus pargi kohal ja laskis sisse tasuta päikeseenergiat. Komarri haiglaselt kahvatut päikest, mis oli tõusnud idast kortermaja tagant, ei olnud otseselt näha, kuid hommikuse valguse joon roomas üle pargi kaugema serva. Päikesele järgnev vigastada saanud päikesepeegel ei olnud veel silmapiiri kohale tõusnud, et varje kahekordistada.
Kas päikesepeegli lõhkumine tähendab seitset tuhandet aastat õnnetust?
Miles ohkas, tumendas polariseeritava akna – seda polnud küll õieti vajagi –, seadis end komkonsooli taga istuma ja hakkas datadiske komkonsooli sisse söötma. Ööga oli kätte saadud paarkümmend uut korralikus mõõdus rusutükki, Miles vaatas vidisid, kus tükid pöörlesid kosmoses, kui päästelaevad neile lähenesid. Teoreetiliselt võiks arvuti abil, kui õnnestuks leida kõik tükid, saada täpsed salvestised nende kõigi pöörlemistest ja trajektooridest ning need siis tagurpidi käima panna, koostada pildi katastroofi hetkest ja selle kaudu diagnoosida selle põhjuse. Päriselus ei käinud kahjuks kunagi kõik nii lihtsalt, kuid igast killukesest oli siiski abi. Julgeolekuteenistuse Komarri haru otsis endiselt orbitaaljaamadest turiste, kes võisid olla… mis tahes see kokkupõrge siis ka oli, selle ajal juhuslikult seda kosmosesektorit salvestanud. Nüüd oli see juba tulutu, kartis Miles – tavaliselt andsid sellised inimesed, kes olid elevil ja tahtsid aidata, endast kohe märku.
Vorthys ja tõenäolise põhjuse otsijad olid nüüd arvamusel, et maagiveomoodul laeva taga oli olnud peegli tabamise hetkel juba rohkem kui ühes tükis, üldsusele polnud seda oletust aga veel avaldatud. Kas mootorite plahvatamine, mis hävitas asitõendid, oli siis olnud katastroofi põhjus või tagajärg? Ja mis hetkel tekkisid vaevatud metalli- ja plastikutükkidele mõned huvitavamad moonutused?
Miles vaatas juba kahekümnendat korda sel nädalal arvutist üle kaubalaeva teekonna enne kokkupõrget ja uuris kõrvalekaldeid selles. Laeval oli olnud ainult piloot, kes oli rutiinsel – tegelikult lausa surmigaval – aeglasel sõidul tagasi asteroidivöö juurest, kus kaevandati maavarasid, orbiidil asuvasse maagipuhastustehasesse. Õnnetuse ajal ei oleks mootorid tohtinud töötada – kiirendamine oli juba lõppenud ja pidurdamiseni oli veel aega. Puksiir oli olnud graafikust umbes viis tundi ees, kuid ainult sellepärast, et oli varem välja sõitnud, mitte sellepärast, et piloot oleks tavalisest kõvemini gaasi vajutanud. Laev oli ligikaudu kuue protsendi võrra kursilt kõrvale kaldunud, see oli normi piirides ja kursikorrigeerimist polnud veel vaja, kuigi piloot võis olla end lõbustanud, püüdes graafikuväliste lühikiirendustega suuremat täpsust saavutada. Kuigi kurssi oleks