Must kui jää. Anne StuartЧитать онлайн книгу.
olid armastatud keeleülesanded ning paar tükki hoiaksid teda arvatavasti mitu päeva tegevuses. Ta pidi vaid tähele panema, et ei võtaks itaalia- ega saksakeelseid ajalehti.
Tol hetkel soovis ta vaid midagi mugavamat selga panna ja nautida mõnusat, pikka uinakut. “Kus mu kohver on?” küsis ta.
“See pakiti lahti ja saadeti hoiuruumi,” sõnas Marie sujuvalt. “Monsieur Hakim vist ütles teile seda, aga õhtusöögiks riietutakse pidulikumalt. Hõbedasest pitsist kleit sobiks vist hästi.”
Kui Sylvia oli oma hõbedasest pitskleidist loobunud, pidi see tööots tema jaoks tõesti tähtis olema. Seda kleiti lasi ta silmist vaid hädaolukordades.
See oli ka pisut liiga liibuv Chloe istmiku ja rindade ümber, kuid ta ei kavatsenud saatusega mängida, püüdes ära arvata, mida selliseks puhuks sobiks veel selga panna. Marie teaks seda, ning kui ta oli piisavalt lahke seda teavet jagama, kasutaks Chloe seda meelsasti ära.
“Aitäh, Marie.” Hetkeks tundis ta äkitselt paanikat, mõeldes, kas peaks teenijannale jootraha andma. Enne kui ta jõudis selles kahtlema hakata, oli Marie teel toast välja, ootamata kohmetult ameeriklannalt selgelt mitte midagi. Ta pöördus viimasel hetkel tagasi. “Mis kell teid äratama peab? Kell viis? Viis kolmkümmend? Teil peaks olema piisavalt aega, et end korda seada.”
Marie arvas vist, et see ülesanne on tõeliselt raske. “Pool seitse, siis mul on piisavalt aega,” sõnas Chloe rõõmsalt.
Marie’l oli pikk nina ning ta langetas pilgu koos sellega, peegeldades täiuslikult nii halvakspanu kui ka muret. “Kui te abi vajate, pruugib teil vaid küsida,” sõnas ta hetke pärast. “Mul on teie juustetüübiga kogemusi.” Tema jutu järgi olid need nagu sõnnikuga kaetud põhk.
“Suur tänu, Marie. Küll ma hakkama saan.”
Marie kergitas vaid kulme ning Chloe kartused kerkisid taas pinnale.
3
Keegi oli teinud väga ränga vea, saates selle noore naise lõvikoopasse, mõtles Bastien. Chloe ei olnud kaugeltki selline osav agent, keda oli säärases pinevas olukorras vaja. Mees oli sekunditega aru saanud, et Chloe mõistab kõiki toas räägitud keeli ning arvatavasti veel rohkemgi, ning ta ei olnud osav seda varjama. Kui Bastienil oli selle taipamiseks kulunud mõni hetk, siis ei lähe ka mõnel teisel selleks enam eriti kaua.
Küsimus on, kes oli naise saatnud ja miks? Kõige ohtlikum võimalus oli see, et naine oli tulnud tema isikut välja nuhkima. Nii palju kui Bastien teadis, ei kahtlustanud teda keegi, kuid kunagi ei võinud asju iseenesestmõistetavalt võtta. Mees mängis pühendunud seelikuküti osa – küpse noore naisterahva seltskonda saatmine oli täiuslik sööt, nagu noore hirve džunglisse pistmine, et näljast pantrit püüda. Kui ta Chloet taga ajama hakkab, siis enda rollile vastavalt.
Naine oli ohtlikult oskamatu. Tema elutarkuse fassaad oli õhkõrn – üks pilk tema pruunidesse silmadesse ja Bastien oli nendest kõik välja lugenud. Närvilisuse, isegi häbelikkuse ning tahtmatu seksuaalse sädeme. Chloe oli ülepeakaela sees.
Samas jälle võis naine olla palju osavam, kui paistis. See kõhklev, pisut pelglik pealispind võis olla osa näitemängust, et teda jälgedelt kõrvale juhtida.
Kas Chloe oli tulnud tema pärast või kellegi teise? Kas Komitee kontrollis tema tegutsemist? See oli alati võimalik – ta ei olnud vaevunud peitma tõsiasja, et oli uskumatult väsinud ega hoolinud millestki. Elul ja surmal ei tundunud tema jaoks suurt vahet olevat, aga kui juba Komitee heaks tööle hakata, ei lasknud nad sinust kunagi lahti. Ta saab surma ning arvatavasti pigem varem kui hiljem. Mademoiselle Underwood oma ujeda pilgu ja pehme suuga võis olla just see, kes selle põhjustab.
Oli vaid üks küsimus. Kas ta laseb naisel seda teha?
Arvatavasti mitte. Bastien oli kurnatud, läbi põlenud, seesmiselt tühi, aga ta ei kavatsenud vaikselt lahkuda. Veel mitte.
Pealtnäha oli tema ülesanne lihtne. Auguste Remarque oli eelmisel kuul surma saanud autopommiplahvatuses, mis oli salajase antiterrorismiorganisatsiooni töö, mida väga vähesed teadsid Komitee nime all. Kuid tegelikult ei olnud Komiteel sellega midagi pistmist. Auguste Remarque oli ärimees, keda motiveeris vaid kasum, ning Komitee juhid mõistsid seda ja tegutsesid sellele vastavalt. Nad pidid vaid silma peal hoidma Remarque’il ja relvakaubitsejatel, hoidma end kursis sellega, kes mida ja kuhu saatis, ning langetama tarku otsuseid selle suhtes, millal sekkuda. Võimsate automaatrelvade saatmine teatud Aafrika arenguriikidesse võis kaasa tuua tsiviilisikute surma ning suurriikide jaoks olid need vaesed riigid vähetähtsad. Vähemalt nii oli tema ülemus, auväärt Harry Thomason öelnud.
Bastien teadis loomulikult, miks. Nendes riikides ei olnud naftat ning seega olid nad Komiteele ja selle võimsatele eratoetajatele vähetähtsad.
Bastieni töö oli hoida silma peal relvakaubitsejatel, mängides ühte neist. Kuid Remarque’i mõrv oli kõike seda muutnud. Hakim, Remarque’i parem käsi, oli selle kokkusaamise korraldanud ning nad kavatsesid territooriumid omavahel uuesti ära jagada ja uue juhi valida. Mitte et need oleksid olnud inimesed, kes suutsid teistega hästi koostööd teha, kuid relvakartelli juht hoolitses ka tüütute äriasjade eest, lastes teistel keskenduda loodud relvadest ohtlikemate hankimisele ja laialisaatmisele.
Hakim oli hoolitsenud pisiasjade eest, kuid muutunud pisut liiga ambitsioonikaks. Ta tahtis asuda Remarque’i kohale ning sealhulgas võtta endale ka tema ahvatlevad territooriumid. Selles peitusidki probleemid. Aastakümneid kestnud kaubitsemise, mõrvade ja pistiseandmise ajal oli kadunud Auguste Remarque kontrollinud enamikku saadetistest Lähis-Idas, mis oli lõputu turg.
Sellised piirkonnad nagu Tšiili, Kosovo, Põhja-Iirimaa ning Jaapani sektid, võisid hääbuda ning nende relvasoov kaduda, kuid Lähis-Idal ei saanud sellest kunagi küllalt. Ja kuna Ameerika oli kismasse sekkunud üha uuesti ja uuesti, püüdes jõuga kontrolli haarata, olid asjad vaid hullemaks muutunud.
Relvakartelli liikmed tahtsid sellest ahvatlevast kasumist õiglast osa. Ja Hakim ei olnud asendamatu.
Bastienil ei olnud kiiret sellega, et näha, kuidas kõik lõpeb – ta võis päev või paar mängu jälgida ja oodata. Kartelli liikmed olid saanud ükshaaval teada, et Hakim oli Remarque’i mõrva taga, ning nad ei olnud sellega rahul. Keegi peab kõrvaldama mehe paari järgmise päeva jooksul ja kui nendel see ei õnnestu, jääb see Bastieni teha.
Juttu Hakimi reetlikkuse kohta oli olnud üsna lihtne vaikselt levitada. Põhimängijate erinevad reaktsioonid olid kohe väga huvitavad olnud, kuna tegelikult ei olnud Hakim Remarque’i surma taga, isegi kui ta oli täiesti valmis sellest kasu lõikama. Palgamõrva oli tellinud keegi salajasest relvakartellist. Keegi, kes oli seal ka praegu või pidi peatselt saabuma. See inimene oli arvatavasti rõõmus, et osutati kellegi teise poole, kuid seni ei olnud Komitee veel välja uurinud, kes oli seda tegelikult teinud. Lihtne loogika väitis, et see on parun von Rutter. Heatujulise pealispinna all peitus jõhker, kannatamatu mees ning ta oli oma tahtmist saanud pigem hirmutamistaktika kui peene tegutsemisega. Rääkimata tema võrdsest partnerist, tema noorest abikaasast Monique’ist.
Üks Bastieni kaasagent oli oma panuse pannud härra Otomile, vaoshoitud vanale Yakuza bossile, ja ka Ricetti oma maffiasidemetega oli võimalus. Ning ka madame Lambert’i ei saanud kunagi alahinnata.
Nad kõik olid selleks võimelised ja kõigil oli selleks põhjus ning kui neist keegi mõrva tellis, ei pea Komitee seda tähtsaks.
Kuid Bastien pani panuse nende väikese grupi viimasele saabujale. Christos Christopoulous oli pealtnäha vaid tähtsusetu tegelane. Kreeka sidemed olid alati tühised olnud, kuid Bastienile maksti umbusklikuks olemise eest. Ja Bastien Toussaint’ina elatud üheteistkümne kuu jooksul oli ta saanud teada, et Christos oli neist kõigist kõige ohtlikum. Tema oli see, kes kõige tõenäolisemalt tellis Remarque’i tapmise autopommiga koos naise, tütre ja kolme väikese lapselapsega.
Thomason oli teda uskunud ja talle ülesande andnud. Hakim pidi surema – ükskõik kes ka vastutav ei olnud, Remarque’i mõrva ei saanud teha tema abita.
Ja kui Christos valitakse kartelli juhiks, peab ka tema surema.