Must kui jää. Anne StuartЧитать онлайн книгу.
ei olnud mingeid illusioone selle suhtes, et ta on selles olukorras üksinda. Signor Ricetti noor meesarmuke oli Jensen, briti agent, kes rääkis oma abikaasale, et reisib palju ravimifirma esindajana.
Bastien oli õppinud mitte kedagi usaldama, sealhulgas ka oma kaastöötajaid. Oli alati võimalik, et Thomason oli otsustanud, et Bastien ise on väärtusetuks muutunud. Jensen võib ta kõrvaldada, kui tal on seda teha kästud, kuid temal oli õnnestumiseks parem võimalus kui neiul. Igaühel oli. Kui temast tõesti taheti lahti saada, vajati selleks kedagi nutikamat.
Kedagi pisut meisterlikumat kui armas mademoiselle Underwood.
Naine on seal kas tema või kellegi teise pärast. Võib-olla ainult teabe kogumiseks, võib-olla soovimatu mängija kõrvaldamiseks. Bastienil pruukis vaid midagi Hakimile öelda, ja naine oleks see, kellest vabanetakse. Isegi kui Hakim ise oli neiu palganud, pühitaks ta minema puhtalt ja korralikult.
Bastien ei olnud selle tegemiseks päris valmis, isegi kui see oli kõige turvalisem tee. Teda ei toonud sellesse ärisse turvatunde soov ning mademoiselle Underwood võis osutuda kasulikumaks pigem elusalt kui surnult. Ta kavatses välja uurida, kes oli naise saatnud ja miks, ning mida varem ta seda teada saab, seda parem. Hoolikas planeerimine oli tähtis, kuid kõhklemine hävitav. Bastien kavatses välja uurida, mis vaja, ja siis Hakimile vargsi sõna poetada. Kahju, et selline paljutõotav elu kustutatakse, aga naine oleks pidanud ohust teadlik olema juba siis, kui selle töö vastu võttis. Ja Bastien oli igasuguse sentimentaalsuse juba ammu kaotanud.
Ta soovis vaid, et teaks, miks naine seal viibib.
Chloe oli pisut ärevil. Ta magas sügavalt paar tundi õhukese siidkatte all keras, seejärel oli ta istunud soojas vannis, mille veele oli lisatud Chaneli parfüümi, pannud selga Sylvia riided ning näole Sylvia meigi. Paar minutit oli seitsmest puudu ja ta pidi jalga libistama naeruväärselt kõrgete kontsadega kingad ning liuglema allkorrusele nagu elegantne olend, keda teeskles end olevat.
Ärevustundele oli teinud alguse aluspesu. Chloe kandis tavalist valget puuvillpesu. Talle olid maitse järele pits, satiin ning sügavad, julged värvid, kuid rahakotile mitte ning ta oli kulutanud riietele mõeldud eurod asjadele, mida ka nähakse.
Sylvia veetis palju aega aluspesus, harva üksinda, ja tema korsettide, püksikute, rinnahoidjate ja sukahoidjate kogu oli kõigis vikerkaarevärvides, mõeldud nautimiseks nii nende kandjale kui ka vaatajale. Chloe ei plaaninud hetkel publikut, mitte siin, mitte praegu. Bastien Toussaint võis mõtted mujale viia, kuid Chloe ei olnud huvitatud abielumeestest, seelikuküttidest ega tegelikult mitte kellestki enne, kui ta Pariisi tagasi läheb. See töö pidi olema käkitegu, paar puhkuspäeva maal, tõlkides igavaid äriasju.
Miks ta siis nii neetult närviline on?
Selle taga oli arvatavasti lihtsalt härra Toussaint oma magamistoasilmade ja aeglase, seksika häälega. Või hoopis kõigi külaliste kahtlustav olek – nad tegelesid vist millegi väga võimsaga, et nad nii paranoilised olid. Kuigi Chloe kogemuse järgi oli enamiku inimeste meelest just nende mured eriti tähtsad. Võib-olla oli nende käes mõne uue kangatüübi valem. Järgmise hooaja kingajoonised. Kalorivaese või retsept.
See ei olnud tähtis. Ta kavatses püsida mingis märkamatus nurgas ja tõlkida, kui seda temalt palutakse, lootes, et keegi ei ütle midagi piinlikku keeles, mida ta ei pidanud mõistma. Kuigi asjale tuleks kasuks, kui tal oleksid kaasas enda riided – Sylvia omad ei olnud loodud märkamatuks jäämiseks.
Võib-olla peaks ta lihtsalt peavalu teesklema, tagasi voodisse ronima ja homme kõigega tegelema. Nii palju kui tema teadis, ei olnud ta terve ööpäeva nende käsutuses ning tänane õhtu pidi olema vaid seltskondlik üritus. Nad ei vaja teda ja temal ei ole vaja olla inimeste juures, kes joovad piisavalt palju, olemaks veelgi ebadiskreetsemad kui olid pärastlõunal.
Samas jälle ei oleks arvatavasti halb mõte välja uurida, miks nad nii paranoilised on. Kui vastus talle ei meeldi, võib ta lihtsalt teatada, et peab koju minema. Monsieur Hakim oli raiunud, et tegelikult ei ole teda vaja, ja Chloe arvas, et nad saavad ka ühise keele kasutamiseta hakkama. Lõppude lõpuks oli tema meelerahu tähtsam kui helde päevatasu.
Kuid seitsesada eurot võis pisut ebameeldivust leevendada ning Chloe ei olnud mingi eriline argpüks. Ta läheb allkorrusele, naeratab võluvalt, joob õige pisut veini – mitte nii palju, et ta diskreetsuse kaotaks – ja hoiab Bastien Toussaint’ist eemale. Mees muutis teda ärevaks, nii oma tumedate seletamatute silmade ja oletatava huviga tema vastu. Mingil põhjusel ei suutnud Chloe seda päriselt uskuda. Ta ei olnud inetu naine, aga ta ei olnud kindlasti selle mehe tüüp – selleks olid supermodellid ja miljonäride tütred.
Asjale ei tulnud kasuks see, et mees ootas teda, kui ta ukse avas.
Bastien heitis pilgu oma õhukesele kellale. “Kaunis naine, kes ilmub välja täpselt,” lausus ta prantsuse keeles. “Kui meeldiv.”
Chloe kõhkles, teadmata, mida öelda. Ühest küljest oli kerge iroonia mehe hääles selgesti kosta ning Chloe teadis, et kuigi ta on piisavalt kena, oli kauniks nimetamine pisut liig, isegi kui tal olid Sylvia riided abiks. Kuid mehega vaidlemine oleks jätnud tagasihoidliku mulje ning pealegi ei tahtnud naine ebavajalikult kaua temaga koos pimedas koridoris viibida.
Bastien nõjatus tema toa ukse vastas oleva akna vastu ning mehe selja taga laiusid hoolitsetud aiad, mis olid selle õhtutunni kohta üllatavalt hästi valgustatud. Ta oli naist oodates sigaretti suitsetanud, kuid eemaldus nüüd aknast ja tuli tema poole.
Chloe mõtles, et on juba harjunud sellega, kui graatsilised mõned prantsuse mehed võisid olla. Hetkeks viis Bastieni keha tema tähelepanu mujale, kuid siis andis ta endale mõttes kõrvakiilu. “Kas te ootasite mind?” küsis ta rõõmsalt, sulgedes enda taga ukse, kuigi tegelikult ihkas ta vaid tagasi oma tuppa sukelduda ja ukse lukustada.
“Muidugi. Ma elan sama koridori peal, vasakul pool. Meie oleme selles hoonetiivas ainukesed ja ma tean, kui segadusse siin võib sattuda. Tahtsin tagada, et te ei komistaks kuhugi, kus te ei tohiks olla.”
Jälle see kerge vihje, et midagi on viltu. Võib-olla oli hoopis Chloe paranoiline, mitte Hakimi külalised.
“Mul on üsna hea suunataju.” Sulaselge vale – ta pööras isegi üksikasjaliku kaardi abil valele poole, kuid ega mees seda teadnud.
“Te olete piisavalt kaua Prantsusmaal elanud, teadmaks, et prantsuse meestele meeldib mõelda, et nad on võluvad ja galantsed. See on minusse kodeeritud – te leiate mind teid piiramas, kui seda kõige vähem ootate, pakkumas end teile kohvi või sigaretti tooma.”
“Ma ei suitseta.” See vestlus muutis Chloe aina rahutumaks. Asja tegi keerulisemaks see, et mehe poole vaatamine, tema tumedate läbipaistmatute silmade ja graatsilise keha nägemine ei jätnud teda ükskõikseks. Miks ta pidi tundma tõmmet kellegi nii… vale vastu? “Ja kuidas te teate, et ma olen kaua aega Prantsusmaal elanud?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.