Lihtsad valikud. Triinu MeresЧитать онлайн книгу.
vaba päeva – ehk siis päeva, mil teha asju ainult iseenda huvides. Kohe, kui meel rahulik, ta alustab.
Uurija viskus ülestegemata voodisse ning mõtles Lukele.
Ja Gert oli mõelnud, et kui üldse keegi mõistab, siis mõistab tema. Luke oli Omara ja Lauri lugu algusest saadik pealt näinud, nüüd nägi ta selle lõppu, ja kokku võttes läkski nii tema kui Gerdi enesetunne öösel päris heaks.
Nüüd mõtles naine jälle Lukele ja tema paksudele pehmetele huultele, lihastele nagu laia kuivjõe voolusäng ja sellele, et temagi tundis ju Laurit omajagu. Uurija sulges silmad ja kujutles Luke huuli enda kallal, oma kaelal ja rindadel, kõhul ja …
Kuidagi nagu iseenesest meenus talle aga, käsi juba jalge vahel, Tropcheri pilk liuguris. Otse ta sülele suunatud sellest hetkest saati, kui mees ta nägu enam ei näinud.
„Ja mida sa sealt leida lootsid, kullake,” ümises Omara läbi hammaste, „mida sa, molkus, leidsid?”
Ta lasi mõttel minna, kuhu see tahtis, ja see läks Lukest väga-väga kaugele.
Hiljem, käsi pestes, mõtles ta sellele, milline ilma juuste ja kulmudeta Lauri välja oli näinud ja judistas end. See pilt küll sooje tundeid ei tekitanud.
Kohv, laud, sõrmejälg, töötõend, võrgukood. Büroovõrk.
Kui ta ajab asju targalt, saab ta Lauri endaga täna ülekuulamistuppa. Kui hästi läheb, jäetakse nad isegi kahekesi – mis oleks veel samm edasi.
Ja õige, ta pidi ka üle kontrollima, kes need inimesed on, kellega ta järgmisel päeval kuninglikku esindusse kohtuma läheb. Mingi printsess, mingi prints.
Tatt, mõtles Gert vastuvõtu meenudes. Printsid ja printsessid, ning tema siin üritab päästa terroristi naist. Kas see oli juba – kas ta oli teisel pool seadust?
Sa saatsid rohelistesse oma inimesed ja teadsid, et kui tagasi tuleb urnitäis tuhka, on see veri sinu peal. Ja kui tagasi ei tule mitte kedagi, aga sa hakkad terrorirünnakutes nägema tuttavat käekirja, on ka see veri sinu peal.
Tema peal isiklikult oli seda verd väga palju. Lauri Tropcher oli kõva mees, tema kallas verd nagu suppi.
Hetkel oli ta ilmselt ikka veel kõva mees, aga kõva mees, kes on ilmselt oma kaks ööpäeva – reaalsed 72 tundi – magamata olnud. Viimase 40 tunniga neist ära mängitatud nii, et valus oleks, aga peale vaadates koledat muljet ei jätaks. Rohtusid silmini täis topitud. Nii et võib-olla hakkas ta nüüdseks oma kõvast vormist veidi välja valguma.
Aga tõsiasi oli ka see, et kui keegi üldse on sellise saatuse ära teeninud, siis just Tropcher, eks ole. Lapsed ja nülgimine …
Uurija Omara lõi käe lapiti lauale. Seal lõi pilt värisema, sitt, pidi ettevaatlikum olema.
Olgu, ta tahab Tropcheri naist aidata. Polnud siin mingit kaksipidi mõtlemist. Rasedat naist koos lapsega ümbertöötlemisest päästa, lögamäda, jaa, igatahes! Ning selle naise aitamine tähendas antud juhul ka Tropcheri enda aitamist. Gert ei olnud Laurile Kamotkat andeks andnud ega annagi. Kunagi ei anna. Aga väike abi ei tähenda veel andestust.
Gert mõtles asja üle. Pigistas sõrmed rusikasse ja lõdvestas siis. Rusikasse ja sirgeks. Tropp, tropp, tropp, raisk …
Otsis seejärel baasist välja paar vana intervjuud meessoost isikutega ja tegi ühe salvestuse.
Kui see valmis sai, vaatas Omara veel korra oma kirjalikku kohtumistaotlust kinnipeetav Tropcheriga. Ei hakanud seda ära saatmagi – mõttetu.
Ta läheb ise kohale ja paneb mängu kogu oma uurija-teaduri positsiooni raskuse ja oma isikliku naiseliku sarmi. Viimase kindlustamiseks kandis ta jaki all avara kaelusega liibuvat pluusi. Peab aitama. Lõpuks ei taotle ta kohtumist vabariiklasest Pepitaga kogu tema tapjalikus ilus, vaid ainult Lauriga, kes oli siiski kohalik, Glasgou tegija.
„Saage palun aru, ma olen teadur. Mul on juhtum, ma uurin seda ja mul peab olema materjali, mille põhjal oma meetodit hiljem õpetada. Ja mulle ei ole Tropcher veel selge. Kas te tõesti ei saa teda mõneks tunniks välja orgunnida?”
Vanglapoiss oli noor ja innukas: „Uurija-teadur Omara, ma tuleksin teile meeleldi vastu. Meil on ju samuti paarkümmend teadurit. Raske töö.” Ametnik laiutas käsi ning sirutas siis ühe neist Omara käsivart patsutama. Gertrud naeratas mahedalt, ent jättis käe muul moel märkamata. Noormees ootas veidi, ohkas ja tõmbas pihu tagasi: „Probleem on selles, et Tropcher on väga hõivatud vang. Kaks täisverelist printsi koos oma ihukaitsega ja teenritega käivad vaheldumisi tema juurest sisse ja välja. Üks magab, teine tegeleb.” Poisi ümar tõmmu nägu oli kahetsev. „Enne kolme päeva me reaalset ohtu vangi elule tõenäoliseks ei pea, nii et tema väljatoomiseks pole ka põhjust nendega kiskuma minna.”
„Ärge kiskuma minge jah.” Gertrud mõtles Ingridi Lile. Tema sõbralikule nõuandele usalda aristo aumõistet: kui nad arvavad, et on sulle võlgu, saab neilt palju kätte. „Lihtsalt küsige neilt printsidelt luba, palun. Mainige mu nime. Rõhutage, et see olin mina, kes ta kinni võttis. Nad võivad otsustada, et tahavad Tropcherist minu heaks mõneks ajaks loobuda.”
Kolmkümmend kaheksa minutit hiljem, vanglatiiva võimatutes koridorilabürintides kõndides, minilaud reietaskus, mõtles Gert, kui palju ta Boudica aadlikelt praegu lihtsalt ilusa küsimisega veel hüvesid kätte võiks saada. Küllap nii mõndagi.
Ülekuulamisruum oli puhas, põrandasse valatud toolide ja vanamoodsa, ilma ekraanita lauaga. Tema jõudis sinna esimesena ning sai viivu ringi vaadata. Endale tooli välja valida. Taskulaua valmis seada.
Ta ootas. Ei istunud, vaid jalutas ringi ümber sirge jalgadega lauaplaadi.
Kulus kuusteist ja pool minutit ning uks avanes vaikselt.
Tropcher, kes sisse toodi, polnud eriti ärgas ega kärarikas. Tema pilk oli tühi, laud rasked. Habemetüügas ja juukseharjas moodustasid mehe peas ja näol üsna ühetaolise tumeda kihi. Kulmud polnud veel märgatavalt tagasi kasvama hakanud.
„Pange ta sinna tooli!”
Valvuritel polnud põhjust vaielda. Nad sulgesid rihmad ning Tropcher võpatas ja tegi ebamäärast häält. Ümaranäoline teadmata nimega ametnik noogutas uurijale sõbralikult: „Teil ei ole paarilist kaasas, ma näen. Aga ta on turvaliselt kinni ning me oleme siinsamas seina taga, jälgime teid kogu aeg. Kui mingeid muresid on, lihtsalt viibake!”
Omara noogutas vastu. Seni kulges asi sujuvalt, tore.
Uks klõpsatas kinni. Valvurid olid läinud.
Uurija oli kaamera asukoha välja vaadanud. Vang istus seega istmel, kus istujast olid tundmatutele pealtvaatajatele näha selg, kukal, kõrv ja natuke põske. Lauri silmad olid kinni vajunud niipea, kui ta istmik toolile toetati, aga Gertrud raputas mehe ärkvele tagasi. Silmad avanesid, ent pilgu suunamisega oli Tropcheril raskusi.
Uurija võttis taskust joogitopsi ja kõrre, lükkas viimase topsikaanest sisse ja hoidis seda mehe suu ees. Pika viivu jooksul ei saanud ta mingit reaktsiooni. Siis kallutas vang veidi pead. Gert taipas, et Tropcher üritab tema nägu fookusse saada.
„Aa. Sina,” ütles Lauri, väga pominal ja segaselt. Ta huuled tundusid peaaegu terved olevat, aga millegipärast rääkis ta ainult poole suuga. „Mis see on?”
„Mahlakontsentraat veega. Puhastab suud, annab natuke glükoosi ja aitab janu vastu.” Uurija hoidis mahlatopsi ja ootas.
Tropcher kummardas pea ettevaatlikult kõrreni, sai selle huulte vahele ja jõi. Esimese lonksu ajal võpatas ja ta käed hoidsid käetugedest natuke kõvemini, aga kümne sekundiga oli tops tühi.
„Tän’n. Uurija.” Ja tal on meeles minuga viisakalt käituda. Gertrud ei saanud parata, see mõjus.
Ta istus mehe vastu ja pani nende vahele oma taskulaua. Tema parema käe sõrmed kobasid ekraani.
„Niisiis,” ütles ta valjusti ja selgelt. „Võimatut ma sult ei oota. Kõnet pidama ei pea. Räägi nii vaikselt, kui soovid, ma salvestan siiasamasse.”
Tropcher