T. Виктор ПелевинЧитать онлайн книгу.
jätkas vürstinna. „Esmapilgul paistab, et meie ees on tõepoolest lohe – nii kinnitavad meile tunded. Kuid tegelikult on siin mitu erinevat kala, kes eluajal polnud isegi mitte tuttavad ja on nüüd lihtsalt üksteise külge õmmeldud. Torka seda lohet kust tahes, igal pool on haug. Ometi kogu aeg erisugune. Esimene nii-öelda nuttis kirikus, teine pidas pükste pärast duelli. Aga kui nähtamatud kokad õmblesid nad kokku, oli tulemuseks olend, kes eksisteerib ainult petetud kujutluses – ehkki kujutlus näebki seda lohet päris selgesti…”
„Ma sain teie mõttest aru,” ütles T. „Ometi jääb üks küsimus. Kes loob jumalaid, kes loovad meid? Teisisõnu, kas nende üle on olemas kõrgeim jumal, kelle tahtele nad peavad alluma?”
„Vürst arvas, et me loome neid jumalaid nõndasamuti, nagu nemad loovad meid. Venus, Mars ja Mercurius mõtlevad meid järgemööda välja, ja meie mõtleme neid. Tõsi küll, oma elu viimastel aastatel oletas vürst, et tänapäeva inimsaatankonda ei loo enam antiikmaailma õilsad jumalad, vaid tumedate olemuste koor, ja need ajavad taga juba üpris õudseid eesmärke.”
„Oletagem, et ma jään ka sellega nõusse,” ütles T. „Kuid peamine küsimus ei kao ikka kuhugi. Lihtinimesele – ja mina arvan enda just nimelt seesuguseks – ei ole usuasjades oluline mitte doktriin, vaid lootus hinge päästmisele. Iidsed uskumused, olgu need kas või karjakasvatajate leiutatud, annavad selle. Inimene usub, et tal on olemas looja, kes mõistab tema üle kohut ja võtab ta seejärel igavesse ellu. Ja kust me võime teada, võib-olla on see naiivne usk tõepoolest suuteline avitama haua läve taga. Ent missugust lohutust pakub hingele mitmejumalausk, mida järgis teie abikaasa?”
Vürstinna Tarakanova sulges silmad, otsekui meenutades midagi.
„Kadunud vürst rääkis ka sellest,” ütles ta. „Jumalad ei loo meid kui midagi neist endist lahus olevat. Nad lihtsalt mängivad järgemööda meie rolli justkui eri näitlejad, kes tulevad lavale ühes ja samas kostüümis. See, mida tavakohaselt nimetatakse „inimeseks”, ei ole midagi muud kui lavakostüüm. Kuningas Leari kroon, mis selle pähe pannud esinejata jääb lihtsalt plekkvõruks…”
„Nagu näha, ei tee hinge päästmine teile kuigivõrd muret.”
Vürstinna naeratas nukralt.
„Hinge päästmisest, krahv, saab rääkida ainult neil hetkedel, kui meie rolli mängib olemus, kellele see küsimus muret teeb. Misjärel me joome veini, mängime kaarte, kirjutame tobedaid värsse, teeme pattu, ja nii möödubki elu. Inimene on lihtsalt kangialune, millest liigub läbi kirgede ja seisundite ringmäng.”
„Aga kas inimene on suuteline astuma ühendusse jõududega, mis teda sünnitavad?” küsis T. „Suhtlema teda loovate jumalatega?”
„Miks mitte. Kuid ainult sel juhul, kui teda loovad suhtlusaltid jumalad. Kellele meeldib iseendaga rääkida. Teate, nagu väikesed tüdrukud, kes räägivad nukkudega, kellele nende endi kujutlusvõime annab elu… Miks te äkki kahvatasite? Kas teil on õhupuudus?”
Kuid T oli endast juba võitu saanud.
„Nüüd saan ma aru,” ütles ta. „Aga see on ju… See on täiesti lootusetu vaade asjadele.”
„Miks siis nii. Teid hingestav olemus võib olla tulvil lootust.”
„Ent kuidas jääb siis päästmisega?”
„Mida nimelt te kavatsete päästma hakata? Kuningas Leari krooni? See iseenesest ei tunne mitte kui midagi, see on lihtsalt üks rekvisiidi element. Päästmise küsimus lahendatakse mitmejumalausus selle fakti teadvustamisega, et pärast etendust lähevad näitlejad kodudesse laiali ja kroon riputatakse naela otsa…”
„Ometigi on meil kõigil,” ütles T, „olemas pidev ja katkematu iseenese taju. Selle tajumine, et mina olen just nimelt mina. Kas pole nii?”
„Sellegi üle arutles vürst kaunis sageli,” vastas vürstinna. „Tajumus, millest te räägite, on kõikidel inimestel ühesugune ja tegelikult on see üksnes kehalisuse kaja, mis on ühine kõikidele elusolenditele. Kui näitleja paneb krooni pähe, soonib metallvõru tema pead. Kuningas Leari võivad järjepanu mängida eri näitlejad, kõik nad kannavad peas külma raudvõru ning tunne on kõigil üks ja seesama. Siiski ei tasu sellest järeldada, et see raudvõru on müsteeriumi peaosaline…”
T vaatas liuda ilma peata lohega ja tundis äkki, et teda valdab äravõitmatu unisus. Ta pea jõnksatas ja ta ütles vaikselt:
„Paistab, et teie kadunud abikaasale olid teada kõik maailma saladused. Ega ta ei ole juhtumisi rääkinud teiega Optina Pustõnist?”
Vürstinna otsaesine läks kortsu.
„Optina Pustõn? Vististi oli see kuidagi seotud mustlastega. Kas vankritest moodustatud kaitseehitis või siis paik, kust olid tulnud nende esivanemad, ma täpsemalt ei mäleta. Siin jõe ääres on üsna ligidal mustlaslaager, võime väheks ajaks randuda ja teateid pärida… Kuid mulle tundub, et te olete suigatamas?”
„Andke andeks, vürstinna. Pean tunnistama, et olen väga väsinud. Kohe ma…”
„Ärge tehke endale tüli. Puhake otse siinsamas. Mul on üks väike asi ajada, kuid ma tulen peatselt teie juurde tagasi. Kui teil peaks teenreid vaja minema, siis Lucius jääb ootama tekile ukse taha.”
Vürstinna tõusis kanapeelt.
„Ärge tõuske püsti, ma palun teid,” ütles ta T-le lähemale astudes. „Kuni te pole unne vajunud, tahan ma teile teha väikese kingituse.”
Ta tõstis käed ja T tundis metalli külma puudutust. Pilku langetades nägi ta oma rinnal kuldketiga medaljoni – tillukest kuldraamatut, mis oli poolest saadik valgest jaspisest õie sees varjul.
„Mis see on?” küsis ta.
„Elu Raamat. Sain selle amuleti kadunult vürstilt. See toob teile õnne ja kaitseb hädade eest. Lubage mulle, et te ei võta seda kaelast, kuni teie elu ähvardab oht.”
„Ma püüan,” vastas T diplomaatlikult.
Vürstinna naeratas ja läks ukse poole.
IV
T jäi otsekohe magama. Ta nägi lühikest ja rahutut und – ta rääkis vürstinna Tarakanovaga ning vestlus oli äsja lõppenule väga sarnane, kuid lõpetuseks tegi vürstinna karmi näo, kattis pea musta linikuga ja muutus seinale maalitud mustaks ingliks.
Ärganud T nägi, et liud, millel serveeriti kaladest tehtud lohet, oli kadunud: mütoloogilise metafoori söömist olid ilmselt lõpetamas sõudjad ja teenrid.
„Mis jäledus on säärane kokkupandud kala,” mõtles ta. „Ja ometi on vürstinna sõnades peaaegu võimatu mingit auku leida. Ainukeseks küsimuseks jääb sellisel moel korraldatud maailma mõte. Tuleks huvi tunda, mida on sel teemal kõnelnud kadunud vürst…”
Kuid tühjas söögitoas polnud kellegi käest midagi küsida – vürstinna polnud veel tagasi tulnud.
Pimedus oli juba saabumas. Tuba täitis sinkjas hämarus ja antiikkujud seinte ääres paistsid hoopis teistsugused – hämarus oli muutnud nende valevuse pehmeks ja peaaegu kehaliseks, otsekui tuues tagasi aja, mil nende viga saanud näod ja torsod olid veel elus. Kuid kivisilmade pilk jäi külmaks ja ükskõikseks – ning selle pilgu all näis inimeste maailm naljaka ja sekeldava hookuspookusena.
Äkitselt tundis T ärevust. Midagi oli valesti.
Ta tõusis, astus tekile viiva ukse juurde ja tegi selle lahti. Ukse taga polnud kedagi.
T sai aru, mis oli teda valvsaks teinud – ühtlast veesolinat polnud enam kuulda. Ta astus parda ligi ja vaatas alla. Liikumatud aerud olid igasse kanti õieli. Laeva ei juhtinud mitte keegi – see triivis allavoolu, pöördudes aegapidi ninaga kalda poole.
Teki kaugemas otsas vilksatas kiire vari.
„Kes siin on?” hõikas T. „Vastake!”
Vastust ei tulnud.
T läks tagasi