T. Виктор ПелевинЧитать онлайн книгу.
pronkskilp ja oda, otsas lai tera ja selle vastas massiivne ümmargune nupp, mille külge oli seotud pikk varre ümber keritud nöör. Oda all rippus tahvel sõnadega:
Vars nägi välja korralik ja uus, kuid metallosad olid vist tõesti ehtne antiikpronks.
Kiiver osutus kitsaks, oli mõeldud iidse väiksema kolba tarvis ja pigistas ebameeldivalt pead. T torkas käe kilbi nahkaasadesse, kahmas sarisa, võttis teise kätte lambi ja läks tagasi tekile. See oli endiselt inimtühi.
T astus mõned sammud, märkas silmanurgast mingit liikumist ja pööras end järsult ümber. Tema ees seisis habemik sõdalane sarvilise kiivri ja halatiga – välimuselt tüüpiline Dareiose armee pärslane. Ühes käes oli sõdalasel lamp, teises kilp ja oda.
See oli tema enda peegeldus ühel aknal.
„Ma paistan täieliku idioodina,” mõtles T.
Ta jõudis ahtrisse, läks tuttavast trepist alla ja avas ettevaatlikult Apolloni kujutisega kaunistatud ukse.
Kõik inimesed trümmis olid surnud.
See oli selge kohe esimesest pilgust. T astus edasi mööda pinkidevahelist läbikäiku, vaadates hoolega ringi.
Surnud nägudel ei olnud valugrimassi, pigem vaatasid lahkunute avatud silmad midagi minevikku jäänut hämmastuse ja pahameelega.
T märkas midagi peenikese pilpa taolist, mis paistis ühe sõudja kaelast. Surnu kohale kummardudes küünitas T lambi lähemale ja nägi pisikest noolt, mis sarnanes hambaorgiga, ja tillukest sulge selle sabas. Samasugune nool paistis teise laiba õlast sealsamas kõrval.
Trümm haises tugevasti petrooleumi järele. Keegi oli jõudnud sellega üle valada laibad, põranda ja pingid – selleks oli kulunud terve mannergutäis, plekknõu ise vedeles läbikäigus.
Edasi minnes märkas T söögitoa teenreid, hõbetikandiga tuunikad üll. Ja seejärel vürstinna Tarakanovat ennast.
Ta istus kitsas sopis pinkide vahel, selg vastu seina; tema näole oli tardunud kummastav poolnaeratus. Nool-hambaork oli tabanud teda põske. Põrandal tema ees läiklesid haugiliua killud.
Tarakanova kõrval lamasid Lucius ja neli teadmata kust tekkinud munka, kõigil mustad kuued seljas – nende laibad paistsid niisuguses ümbruses õige imelikud, just nagu oleksid nad viimase kristlastevastase edikti ohvrid. Ilmselt oli surm tabanud neid kõiki peaaegu ühekorraga. Üks munkadest, kes oli kukkunud sõudjate pingile, hoidis käes kummalise kujuga kalavõrku, selle võrgusilmadesse oli seotud noaterade moodi kvartsikristalle, nii valgeid kui ka läbipaistvaid.
Mõneks hetkeks jäi T lummatult vaatama valgusehelke kristallitahkudel, seejärel trümmi uks avanes ja põrandale langes karbiidlambi kahvatu valgusekiir.
„Krahv T … Taevane aeg, kuidas te välja näete. Aga teate, see rõivastus sobib teile. Teist saaks igati viisakas hopliit.”
Ukse kõrval seisja nägu jäi varju, kuid T tundis hääle ära.
„Ja teie väljanägemine on küll harukordselt jõle, Knopf,” ütles ta.
Tõepoolest, Knopf ei pakkunud just kõige kenamat vaatepilti – tema märga kuube katsid rasvaselt läikivad pori- või mudalaigud.
„Kas see on teie töö?” küsis T laipadele osutades.
„Ei,” vastas Knopf, „seda ei teinud mina, vaid puhkpüssi nooled, mis on määritud teravalehise tsegoonia tõmmisega.”
„Mis see veel on?”
„Üks Amazonase selvas kasvav taim, millel on üsna iseäralikud omadused. Botaanikud nimetavad seda Cegonia religiosa’ks.”
„Ja kes oli laskja?”
„Tahate teada?” kostis Knopf. „Olge lahked.”
Ta pistis käe põue ja võttis sealt midagi, mis esmapilgul meenutas T-le nahkkotti. Ent kui ese sattus lambi valgusvihku, võis näha halle juukseid ja põlglikult krimpsus mustendavaid silmaauke.
See oli kuivatatud inimpea pika juuksesalgu otsas – isegi mitte pea, sest kolp oli välja võetud, vaid lihtsalt kuivatatud nägu. Sellest ulatus välja suulise pikk vars. Knopf tõstis selle suule ja puhus.
Kõlas madal vibreeriv heli, mis oli justkui öölooma häälitsus. T kuulis paljaste jalgade tatsumist ja treppi mööda veeresid alla trümmi viis tillukest olendit, seljas karnevalifrakid ja värvilised vestid, torukübarad peas, kuid see kõik oli märg ja porine, samasuguste mudaplekkidega nagu Knopfi rõivad. Nad kogunesid Knopfi ümber ja jäid vaikselt paigale.
„Te olete koguni lapsed oma jõledustesse kaasa haaranud?” küsis T põlastavalt.
„Need ei ole lapsed, vaid Amazonase indiaanlased, halastamatud ja kogenud tapjad. Nad ei kasva kahest arssinast pikemaks. Kõige noorem neist on umbkaudu neljakümneaastane.”
„Milleks siis see totter maskeraad?”
„Ainuke moodus teekonnal mitte tähelepanu äratada on vedada meie väikesi sõpru tsirkusekääbusteks maskeerituna. See on muidugi tülikas, kuid nende toodav kasu korvab kõik raskused. Nad tegutsevad täiesti käratult, kuid tapajõu poolest on täiesti võrreldavad kuulipildujakomandoga…”
Kuni Knopf rääkis, pani T lambi pingile ja poetas märkamatult nööripuntra odavarrelt põrandale.
„On raske ette kujutada midagi vaimuvaesemat kui kaitsetute inimeste tapmine mürgi abil,” ütles ta.
Knopf keerutas kavalalt sõrme õhus.
„Asi ei ole sugugi nii lihtne. Ega neid ei tapnud mürk. Neid tappis uskmatus.”
„Mida te sellega silmas peate?”
„Kas te teate, miks teravalehine tsegoonia kannab veel ka religiosa nime? Sest ta ei sisalda mitte lihtsalt mürki, vaid erilist, tugevasti valikulise toimega alkaloidi. See ei mõju inimesele, kes on kahtlusteta ja sügavasti usklik.”
„Keda ta usub? Jumalat?”
„Jumalikku Ettehooldust, Kõrgeimat Jõudu, Tõde, Buddhat, Allahit – pole oluline, mis nime te sellele annate. Peamine on see, et usk oleks siiras. Kunagi kasutasid indiaanlastest nõiad niisugust mürki oma maagilistes riitustes, aga konkista ajal saadi selle omadustest teada, sest see ei mõjunud mõnedele katoliku misjonäridele, kuigi surmas tavalised röövlitest konkistadoorid…”
T pööras pilgu laipadega kaetud põrandale. Lähima sõudja rinnal helkis vammuse all tuhmilt vaskrist.
„Nõnda siis,” jätkas ilmselgelt ennast imetlev Knopf, „enne hukkamist tehti kõigile neile õnnetuile, kaasa arvatud perenaine, ettepanek palvetada. Nagu näete, ei leidunud mitte üheski usku kas või sinepiiva jagu.”
T vaatas viivuks vürstinna Tarakanova surnukeha.
„Miks pidid need teie Amazonase närukaelad tapma selle vaese naise, kes polnud oma elus kärbselegi liiga teinud?”
„Kujutlege vaid Peterburi ajalehtede pealkirju,” ütles Knopf. „„Tulekahju poolhullu mõisaproua jahtlaeval…” Või siis – „Kirikuvande alla pandud krahv pühitseb leekides oma kihlust paganliku vürstinnaga…” Ekstravagantne surm ei tekita kelleski kahtlusi. Mitte ükski koroner ei märka tillukesi haavu põlenud laipadel.”
T nihutas aeglaselt jalga ja astus lahtihargnenud nööri otsale, surudes selle vastu põrandat.
„Ja teie antiikkiiver,” jätkas Knopf, „kinnitab vaid veel kord ammu liikvele läinud kuuldusi teie mõistuse segiminekust, krahv.”
Nende sõnade saatel koputas ta endale sõrmeotstega vastu pead.
„Pole paha, Knopf,” ütles T. „Kuid teie arutlustes on üks nõrk koht.”
„Milline siis?”
„Te pöörasite tähelepanu mu kiivrile. Kuid ei pööranud odale.”
T heitis sarisa vabasse kätte ja näitas seda Knopfile. Too venitas suu naerule.
„Teie