Janu. Jo NesboЧитать онлайн книгу.
Geir tühjendas oma pokaali. „Nagu öeldud, liikvel on palju põrunud rahvast. Aga ära karda, võid end üsna kindlalt tunda. Statistiliselt on meestel tõenäosus mõrvatud saada neli korda suurem kui naistel.”
„Tänan veini eest, Geir.”
„Kui üks meist kolmest …”
Mehmet kiirustas mujale vaatama, kui Geir tema poole osutas.
„… peaks täha õhtul mõrvatama, siis on tõenäosus, et see üks oled sina, üks kaheksale. Või, oota, jagada tuleb ju …”
Elise tõusis. „Loodetavasti sa mõtled selle välja. Ela hästi.”
Kui ta läinud oli, vahtis Geir veidi aega pokaali ja noogutas „Fix You” meloodia taktis pead, justkui veenmaks Mehmeti ja teisi võimalikke tunnistajaid selles, et ta oli juhtunu endalt juba maha pühkinud ja naine oli kõigest kolmeminutiline poplugu, mis peagi unustatakse. Siis tõusis ta pokaali puudutamata ja lahkus. Mehmet vaatas ringi. Kauboisaapad ja tüüp, kes aeglaselt oma pooleliitrist piinas, olid ka läinud. Ta oli üksi. Ja hapnik oli tagasi. Ta vahetas mobiili abil muusikakeskuses playlist’i. Pani mängima enda oma. Bad Company. Kui liikmed pärinesid Freest, Mott The Hoople’ist ja King Crimsonist, oli raske mööda panna. Ja Paul Rodgersi vokaaliga oli võimatu mööda panna. Mehmet keeras heli valjemaks, kuni klaasid leti taga üksteise vastu klirisesid.
Elise kõndis mööda Thorvald Meyeri tänavat lihtsate neljakorruseliste kortermajade vahel, mis kord selles vaese linna vaeses linnaosas töölisklassile peavarjuks olid, ent kus ruutmeeter maksis nüüd sama palju kui Londonis või Stockholmis. September Oslos. Pimedus oli lõpuks tagasi ja selja taha olid jäänud need pikad ärritavalt valged suveööd koos suve hüsteeriliste, lõbusate, rumalate eluavaldustega. Septembris sai Oslo tagasi oma tõelise mina: melanhoolse, vaoshoitud, tõhusa. Soliidne fassaad, kust ei puudunud ka pimedad nurgad ja saladused. Nagu Elise ise, väideti. Ta lisas kiirust, õhus oli tunda vihma, pihu, Jumala aevastuse dušši, nagu üks tema kohtingupartneritest seda oli kutsunud, püüdes luuleline olla. Ta peaks Tinderiga lõpu tegema. Homme. Nüüd aitab. Aitab kiimas meestest, kelle pilgud panevad ta end hoorana tundma, kui ta nendega baaris kohtub. Aitab hulludest psühhopaatidest ja jälitajatest, kes haagivad end külge nagu puugid ja imevad temast välja aega, energiat ja turvatunnet. Aitab haledatest luuseritest, kes panevad ta tundma, et ta on üks neist.
Öeldakse, et netikohtingud on uus moodus inimestega kohtumiseks, et seda ei pea enam häbenema, et kõik teevad seda. Aga see ei ole tõsi. Inimesed kohtuvad tööl, raamatukogus, sõprade kaudu, spordiklubis, kohvikus, lennukis, bussis, rongis. Kohtuvad nii, nagu kohtuma peab, vabalt, ilma surveta, ja tulevikus jääb neile romantiline illusioon süütusest, puhtusest ja saatuse tahtest. Ta tahtis seda illusiooni. Ta kustutab oma konto. Ta oli seda endale ennegi öelnud, aga nüüd see juhtub, täna õhtul.
Ta läks üle Sofienberggata ja võttis välja võtme, et avada köögiviljakaupluse kõrval olev uks. Lükkas ukse lahti ja astus kangialusesse pimedusse. Ning jäi järsku seisma.
Neid oli kaks.
Kulus paar sekundit, et silmad pimedusega piisavalt harjuksid, et näha, mida nad käes hoidsid. Mõlemad mehed olid püksid lahti nööpinud ja nende suguliikmed olid väljas.
Elise taganes. Ta ei pööranud ümber, palvetas ainult, et keegi ka tema taga ei seisaks.
„Kuradisorry.” Selle ühtesulanud vandesõna ja vabanduse tõi kuuldavale noor hääl. Kaheksateistkümne-kahekümnene, pakkus Elise. Purjus.
„Häh,” ütles teine naeruselt. „Sa kusid mu kingade peale!”
„Ma ehmatasin!”
Elise tõmbas mantli tihedamini ümber ja möödus poistest, kes olid end jälle seina poole pööranud. „See ei ole pissuaar,” ütles ta.
„Sorry, asjaga oli kiire. Rohkem seda ei juhtu.”
Geir kiirustas mööda Schleppegrelli tänavat. Juurdles. Ei olnud tõsi, et kaks meest ja üks naine tähendasid naise jaoks täpselt üks kaheksa vastu tõenäosust mõrvatud saada, tehe on keerulisem. Kõik on alati keerulisem.
Ta oli möödunud Romsdalsgatast, kui miski teda ringi keerama sundis. Viiskümmend meetrit temast tagapool kõndis üks mees. Ta polnud kindel, aga kas see polnud mitte sama tüüp, kes oli teisel pool tänavat seisnud ja vaateakent uurinud, kui Geir Jealousy Barist välja tuli? Geir lisas kiirust, ida poole, Dælenenga ja šokolaaditehase suunas. Sealkandis polnud tänavatel ühtki inimest, ainult buss, mis ilmselt sõiduplaanist ees oli ja peatuses ootas. Geir vaatas selja taha. Mees oli endiselt seal, endiselt sama kaugel. Geir kartis tumeda nahaga inimesi, oli alati kartnud, aga ta ei näinud meest korralikult. Nad olid valge keskklassi piirkonnast väljumas ja suundusid sinnapoole, kus sotsiaalmaju ja sisserändajaid oli tihedamalt. Geir nägi omaenda maja sissekäiku saja meetri kaugusel. Aga kui ta ringi keeras, nägi ta, et mees oli jooksma hakanud, ning mõte Mogadishus saadud traumadega somaallasest enda kannul sundis tedagi jooksu pistma. Geir polnud aastaid jooksnud ja iga kord, kui kannad asfalti tabasid, rappus nii ajukoor kui pilt silme ees. Ta jõudis kohale, sai võtme esimesel katsel lukuauku, viskus sisse ja lõi raske puitvärava enda taga kinni. Toetas end vastu niisket puitu ja tundis, kuidas hingetõmbed kopsu rebisid ja piimhape reites põletas. Ta keeras ringi ja vahtis läbi ukse ülaosas oleva klaasi välja. Ta ei näinud tänaval kedagi. Ehk ei olnudki see somaallane. Geir naeris. Kui pagana araks võib lüüa lihtsalt sellepärast, et oli natuke mõrvadest räägitud. Ja mida Elise selle jälitaja kohta ütleski?
Geir oli ikka veel hingetu, kui ta korteri ukse lukust lahti tegi. Võttis külmkapist õlle, nägi, et tänava poole olev köögiaken on lahti, ja pani selle kinni. Läks oma töötuppa ja pani lambi põlema.
Ta vajutas enda ees oleva arvuti nuppu ja suur kahekümnetolline ekraan lõi helendama.
Trükkis otsinguribale „Pornhub” ja „french”. Sirvis pilte, kuni leidis naise, kellel oli Elisega vähemalt sama juuksevärv ja soeng. Korteril olid õhukesed seinad, nii et ta torkas kõrvaklapid arvuti taha, enne kui pildil topeltklõpsu tegi, püksid lahti nööpis ja need rebadele tõmbas. Naine meenutas Eliset nii vähe, et Geir sulges hoopis silmad ja keskendus tema oigamisele, proovides samal ajal ette kujutada Elise väikest, pisut ranget suud, tema põlglikku pilku, korralikku, aga seda seksikamat pluusi. Ta ei oleks teda iial saanud. Ei iial. Mitte muul viisil kui see.
Geir peatus. Avas silmad. Lasi riista lahti, kui turjakarvad külmast tõmbest tema taga turri läksid. Tõmbest, mis tuli uksest, mille ta teadis, et oli korralikult kinni pannud. Ta tõstis käe, et kõrvaklapid peast võtta, teades samas, et on juba liiga hilja.
Elise pani ukseketi ette, võttis esikus kingad jalast ja libistas nagu ikka käe üle peegli kõrvale kinnitatud enda ja täditütar Ingvildi foto. See oli rituaal, mille tähendust ta päriselt ei teadnud. Ta teadis ainult, et see peitis endas selgelt sügavat inimlikku vajadust, samamoodi nagu lood sellest, mis meist pärast surma saab. Ta läks elutuppa ja heitis diivanile oma väikeses, aga õdusas ja endale kuuluvas kahetoalises korteris. Ta vaatas telefoni. Sõnum töölt, varahommikune koosolek oli edasi lükatud. Ta polnud sel õhtul kohatud tüübile öelnud, et töötab advokaadina vägistamisjuhtumitega. Ja et mehe statistika selle kohta, et tapmine ohustab mehi rohkem, rääkis vaid pool tõde. Seksuaalselt motiveeritud tapmiste puhul on neli korda suurem tõenäosus, et ohver on naine. See oli üks põhjus, miks ta oli korterit ostes esimese asjana luku ära vahetanud ja ukseketi paigaldada lasknud. Viimane oli ebanorralik seadeldis, mille peale- ja mahasaamises ta ikka veel kohmakas oli.
Ta avas Tinderi. Ta oli saanud match’i kolmelt mehelt, kelle ta varem paremale oli libistanud. Ah, see oli asja meeldiv külg. Mitte nendega kohtumine, vaid teadmine, et nad on seal kusagil ja tahavad teda. Aga kas lubada endale viimane tekstiflirt, viimane virtuaalne kolmekas oma kahe viimase võõraga, enne kui ta konto ja äpi lõplikult kustutab?
Ei. Ta kustutab kohe.
Ta avas menüü, tegi valiku ja jõudis lõpuks küsimuseni, kas ta tõesti tahab oma konto kustutada.
Elise vaatas oma nimetissõrme.