Kõik need kadunud tüdrukud. Megan MirandaЧитать онлайн книгу.
paljad jalad higiga kattuvad, ja ma polnud seal veel viit minutitki viibinud. Mu põlved nõtkusid, kui pinde ajavale verandale astusin. „Ja tuult pole ka?“
„Juba kuu aega on selline olnud,“ ütles Daniel. „Ma tõin mõned ventilaatorid. Peale konditsioneeri pole suurt midagi hullu. Vaja on lihtsalt värvi, lambipirne, korralikku suurpuhastust, ja muidugi peame otsustama, mida hakata peale kogu selle kraamiga seal sees. Oleks suur kokkuhoid, kui meil õnnestuks maja ilma maaklerita maha müüa,“ lisas ta, heites mulle kõneka pilgu. See oli nüüd minu roll. Daniel tahtis, et ma tegeleksin peale isa paberite ka maja müümisega. Tal oli töö, laps tulekul, tal oli siin oma elu.
Minul oli kaks vaba kuud. Korter, mille olin lisaraha saamiseks välja üürinud. Sõrmus sõrmes ja peigmees, kes töötas nädalas kuuskümmend neli tundi. Ja nüüd ka see nimi – Corinne Prescott –, mis põrkles mu peas ringi nagu kummitus.
Daniel tõmbas võrkukse lahti ja tuttav kääksatus tabas mind kui noatorge. Nagu alati. Tere tulemast tagasi, Nic.
–—
DANIEL AITAS MUL AUTOST PAKID ära tuua, tassis kohvrid teise korruse koridori, ladus mu isiklikud asjad köögilauale. Ta tõmbas käsivarrega üle töötasapinna ja õhku paiskusid tolmuterad, mis jäid justkui aknast sisse tungivatesse päikesekiirtesse rippuma. Ta köhatas, käsivars suu ees. „Vabandust,“ ütles ta. „Ma pole veel sees midagi teha jõudnud. Aga ma hankisin vahendeid.“ Ta osutas köögikapil seisvale pappkastile.
„Selleks ma siin olengi,“ ütlesin mina.
Kuna tahtsin maja korrastades sealsamas sees elada, otsustasin alustada oma toast, et mul oleks kuskil magada. Möödusin kohvrist trepiotsal ja läksin puhastusvahendite kasti puusal hoides oma vanasse tuppa. Põrandalauad koridoris kriiksusid sammuke enne toaust nagu alati. Akendest tulev valgus lõikas kardinatest läbi ja kõik asjad toas nägid selles summutatud kumas välja, nagu oleksid üksnes poolenisti seal. Vajutasin lambilülitit, aga midagi ei juhtunud, nii et jätsin kasti keset põrandat ja tõmbasin kardinad eest, vaadates, kuidas Daniel garaažist tuleb, ventilaator kaenlas.
Kahvatute karikakardega kollane pleed oli endiselt voodijalutsis käkras, nagu poleks ma kunagi ära käinudki. Lohud voodilinas – puus, põlv, põsk – justkui oleks keegi sealt äsja tõusnud. Kuulsin Danielit eesust avamas ja tõmbasin ruttu pleedi üle voodi, siludes muhud ja voldid sirgeks.
Avasin mõlemad aknad – selle, mille kinnitus töötas, ja teise, mille kinnitus läks millalgi põhikooli ajal katki ja mida me ei jõudnudki korda teha. Putukavõrk oli kadunud, aga see polnud just suur kaotus; selle raam oli aastatepikkusest väärkohtlemisest katki ja väändunud. Ma ise olin igal õhtul võrgu alumise serva eest lükanud, kaldkatusele roomanud, hüpanud alla multšile, millele kukkudes võis haiget saada ainult siis, kui kõrgust valesti hindasid. Selline käitumine tundus mulle seitsmeteistkümneselt väga mõistlik, nüüd aga naeruväärne. Tagasi tuppa ma ju ronida ei saanud, nii et hiilisin tagauksest sisse ja ronisin vargsi trepist üles, vältides koridori kriiksuvat põrandalauda. Ilmselt oleksin võinud sama teed pidi ka välja hiilida ning säästa nii ennast hüppamisest kui ka aknavõrku hävingust.
Ümber pöörates nägin nüüd valgust täis saanud toas kõiki neid väikseid asju, mida Daniel juba teinud oli: mõned pildid olid seintelt maha võetud, nende kohal oli kollane värv tumedam; vanad kingakarbid olid riidekapi ülemiselt riiulilt alla võetud ja toa taganurgas korralikult seina najale riita laotud; kootud vaibake, mis oli kuulunud emale tema lapsepõlves, oli voodi alt toa keskele tõmmatud.
Kuulsin põrandalaua kriiksatust – Daniel seisis ukseavas, ventilaator kaenla all. „Aitäh,“ ütlesin ma.
Ta kehitas õlgu. „Pole tänu väärt.“ Ta seadis selle nurka ja pani tööle. Taevalik. „Aitäh, et tulid, Nic.“
„Aitäh, et mu toaga juba peale hakkasid,“ ütlesin mina omakorda, tammudes ühelt jalalt teisele. Ma ei saanud aru, kuidas teiste õdede-vendade omavahelised suhted nii lihtsad said olla. Kuidas nad oskasid silmapilguga tagasi lapsepõlve libiseda, jätta formaalsused seljataha. Danielil ja minul paistis ees seisvat terve päev kikivarvul tühjas majas tippimist ja teineteise surnukstänamist.
„Mis?“ ütles ta, keerates puhuril võimsust juurde, nii et selle madalast üminast sai püsiv valge müra, mis summutas väljast tulevad helid.
„Mu toaga.“ Viipasin seinte suunas. „Aitäh, et pildid maha võtsid.“
„Mina ei võtnud,“ ütles ta ventilaatori ees seisatades ja hetkeks silmi sulgedes. „Ilmselt siis isa.“
Võib-olla. Ma ei mäletanud. Ma olin siin aasta tagasi, õhtul pärast isa äraviimist, aga üksikasjad… üksikasjad olid mälust kadunud. Kas kingakarbid olid juba siis põrandal? Kas pildid olid maha võetud? Tundus, et ma oleksin pidanud seda mäletama. Kogu see õhtu oli udune.
Daniel ei teadnud, et olin tol õhtul siia tagasi tulnud, selle asemel et otse koju sõita, nagu talle öelnud olin – tööasjad, ma pean minema. Olin tagasi tulnud, uidanud toast tuppa, nutmata, vapustatud, nagu laadamelus ära eksinud laps, kes otsib rahvasummast tuttavat nägu. Lamasin tühjas majas kerra tõmbunult voodi peal, kui kuulsin maja ees mootorimürinat ja uksekella, millele ma ei reageerinud. Võrkukse kääksatust, võtit lukuaugus, saapaid trepil. Kuni Tyler nõjatuski vastu mu magamistoa seina. Hakkasin peaaegu su järele igatsema, oli ta öelnud. On sul kõik hästi?
„Millal sa viimati siin käisid?“ küsisin Danielilt.
Ta kratsis kukalt ja astus ventilaatorile lähemale. „Ei teagi. Astun vahel sisse, kui siit mööda sõidan või kui pean isale midagi viima. Miks sa küsid?“
„Niisama,“ ütlesin ma. Aga see polnud niisama. Nüüd kujutlesin ma toas kellegi teise varju. Sorimas mu kastides. Liigutamas mu vaipa. Vaatamas. Otsimas. Mul oli tunne, et mu asjad polnud omal kohal. Ehk tõi päikesevalgus esile tolmukorra sisse jäänud ebaühtlased jäljed. Või ehk oli asi lihtsalt minu perspektiivis. Olin kasvanud, maja aga väiksemaks jäänud. Oma korteris magasin ma laias voodis, mis täitis umbes poole kogu ruumist, Everettil aga oli veelgi laiem magamisase. Siinne tavasuuruses voodi nägi nende kõrval välja nagu lapse oma.
Mõtlesin, kas tunneksin voodisse heites seal kellegi teise jäetud lohke. Võib-olla üksnes iseenda viirastuse omi. Sikutasin linad voodist välja ja pühkisin Danielist mööda. Ta vaatas mulle järele ja korts ta kulmude vahel süvenes.
Kui olin pesu masinasse pannud ja tagasi üles jõudnud, tundus tuba juba pisut omasemana. Nagu Danielil ja minul, läks ka toal ja mul natuke aega, et teineteisega uuesti harjuda. Võtsin sõrmuse sõrmest ja panin selle täkkega keraamilisse kaussi öökapil, enne kui asusin vannitoa ja kummutisahtlite kallale. Pärastpoole istusin ventilaatori ette põrandale ja nõjatusin seljakil küünarnukkidele.
Kaks tundi siin ja juba lükkasin kohustusi edasi. Pidin isa juurde minema. Pidin dokumendid kaasa võtma ja kuulama, kuidas ta ennast aina kordab. Pidin küsima, mida ta selle kirjaga mõtles, ja lootma, et ta mäletab. Pidin teesklema, et mind ei haava see, kui tal mu nimi meelde ei tule.
Ükskõik, kui mitu korda seda juba juhtunud oli. Ikka tegi see mu nii lõputult kurvaks.
–—
KORJASIN EESTKOSTEDOKUMENDID KOKKU, et need isa arsti juurde kaasa võtta – et protsessiga algust teha. Et teha minust ja Danielist – seda elu irooniat küll – omaenese isa ja tema vara eestkostjad. Valmistudes lahkuma, kuulsin väljast nõrku summutatud helisid – uste sulgumist, mootori undamist. Oletasin, et Daniel on kutsunud kellegi aeda korrastama. Aga siis lõikas läbi ventilaatorimüra võrkukse kääksatus.
„Nic?“ See tuttav hääl mahutas kaksteist aastat ajalugu ühteainsasse mälestusse, ühteainsasse silpi.
Kummardusin akna poole. Tyleri auto seisis töötava mootoriga teeservas. Kõrvalistmel mingi tüdruk. Nägin Danieli päikesest põlenud selga, kui ta avatud autoaknale toetus ja tüdrukuga juttu ajas.
Kurat.
Keerasin ringi täpselt sel hetkel, kui Tyler mu magamistoa avatud uksele ilmus.
„Mõtlesin,