Kõik need kadunud tüdrukud. Megan MirandaЧитать онлайн книгу.
ei pärinud, kuidas sul läinud on või millega sa siis ka tegelenud oled, ega küsinud, kas mina olen tema järele igatsenud, ühtaegu naljatades ja tõsiselt. Ta ei maininud kaste ega kohvreid ega mu juukseid, mis olid pikemad kui eelmisel aastal ja koolutajale allutatud. Aga ma nägin, kuidas ta pilk seda kõike haaras. Mina vaatasin omalt poolt vastu.
Nägu õige pisut ümaram, pruunid juuksed õige pisut sagrisemad, sinised silmad õige pisut säravamad. Nooremana olid tal silmade ümber tumedad ringid, mis ei kadunud kunagi, isegi kui ta terve päeva järjest magas. Need oleks justkui tema sarmi veel suurendanud, aga nüüd, kui neid enam polnud, nägi ta ikka sama hea välja. Nooruslikumgi. Rõõmsam.
„Dan ei öelnud mulle, et sa täna jõuad,“ ütles ta, nüüd juba toas.
Meie kummagagi eraldi sai Daniel hästi läbi, aga ta ei tahtnud meid koos näha. Kui ma kuusteist olin, hoiatas ta mind, et kui ma Tyleri-suguse tüübiga aega veedan, tekib mul teatav maine – ma ei ole siiani kindel, kas torge käis minu või Tyleri pihta –, ja tundus, et ta pole endiselt üle saanud tõsiasjast, et tal polnud õigus.
„Mulle ei öelnud ta jälle, et sina täna tuled,“ ütlesin ma, käed rinnal risti.
„Tema kaitseks peab ütlema, et ma oleks pidanud muruniiduki ära tooma lõunapausi ajal, viis tundi tagasi.“ Ta kehitas õlgu. „Aga praegu pidin ma niikuinii siitkandist läbi tulema. Kaks kärbest, eks ole.“
Kiikasin üle õla, et autos istuvale tüdrukule pilk heita, aga ühtlasi otsisin ka võimalust vaadata ükskõik mida muud peale Tyleri. Kui mul ja Danielil kulus mitu päeva, et end teineteise seltskonnas pisut mugavamalt tunda, siis Tyleriga ei kulunud meil hetkegi. Polnud vahet, kui kaua me näinud polnud või mida viimati üksteisele ütlesime. Ta seisab mu toas ja järsku on kahe aasta tagune kevadvaheaeg. Ta astub sammu minu poole ja on suvi pärast ülikooli lõppu. Ta lausub mu nime ja ma olen seitseteist.
„Kohting?“ küsisin ma, olles näinud blondi hobusesaba ja kõhna käsivart autoaknast välja ulatumas.
Ta naeratas laialt. „Midagi sellist.“
Vaatasin uuesti üle õla. „Peaksid vist ruttu tagasi minema,“ütlesin. „Daniel üritab teda ilmselt sinust eemale peletada.“ Danieli ülakeha kadus sügavamale autokabiini ja ma võpatasin signaali hääle peale. „Muide,“ ütlesin ma, „seda ei teinud su tüdruk.“
Kui ma uuesti ümber pöörasin, oli Tyler veel lähemal. „Kui ma teda ei tunneks,“ ütles ta, „hakkaksin arvama, et ta ei taha mind oma väikese õe lähedusse.“
Hoidusin selle vana nalja peale naeratamast, sest see oli ohtlik hetk. Mis sellest, et tal oli tüdruk autos ja ta oli parajasti kohtingule minemas. Sest iga kord, kui ma koju tulin, juhtus seesama. Mis sellest, et mina läksin jälle ja tema jäi siia. Et me ei rääkinud kunagi ei minevikust ega tulevikust. Et ta loobus minu pärast millestki, mina aga ei teinud märkama.
„Ma olen kihlatud,“ ütlesin ma. Laususin need sõnad kiiruga, sõnu välja surudes.
„Jaa, seda ütles ta mulle küll.“ Ta heitis pilgu mu käele, mu sõrmuseta sõrmele.
Hõõrusin pöidlaga sõrmenahka. „See on öökapi peal,“ ütlesin ma. „Ma ei tahtnud seda mustaks teha.“ See kõlas naeruväärselt ja eputavalt ja üldse nagu kõik asjad, mis Tylerile ühe tüdruku ja tema sõrmuse juures tõenäoliselt ei meeldiks.
See ajas teda naerma. „Noh, vaatame siis järele.“ Nagu väljakutse.
„Tyler …“
„Nic …“
Kummutasin kausi peopesale ja viskasin talle sõrmuse, nagu polekski see rohkem väärt kui mina ja tema kokku. Ta ajas hetkeks silmad pärani, keerutades sõrmust käes.
„Pagan võtaks, Nic. Vinge värk. Kes see õnnelik siis on?“
„Ta nimi on Everett.“
Tyler hakkas jälle naerma, ja ma hammustasin huulde, et mitte naeratada. Olin ise sama mõelnud, kui me kohtusime – naabri toakaaslane bakalaureuseõppe ajast, kes läks edasi Ivy League’i, partner issi advokaadibüroos. Olin mõelnud: loomulikult on ta nimi Everett. Loomulikult. Aga Everett oli mind üllatanud. Ja üllatusi jätkus.
„Ta nimi on Everett ja ta ostis sulle sellise sõrmuse,“ jätkas Tyler. „Loomulikult. Millal siis pulmad tulevad?“
„Me pole veel aega kokku leppinud,“ ütlesin ma. „Lihtsalt … millalgi.“
Ta noogutas ja viskas sõrmuse mulle tagasi samamoodi, nagu mina olin talle visanud. Nagu viskaks kulli ja kirja või heidaks mündi purskkaevu. Kull või kiri. Soovi midagi. Penn su mõtete eest.
„Kauaks sa jääd?“ küsis ta, kui sõrmuse tagasi kaussi poetasin.
„Ei tea täpselt. Nii kauaks, kui vaja. Mul on suvi vaba.“
„Siis vast näeme veel.“
Ta oli juba pooleldi uksest väljas. „Kas ma tunnen teda?“ küsisin ma akna poole viibates.
Ta kehitas õlgu. „Annaleise Carter.“
Sellepärast ta siinkandis oligi. Carterite krunt oli meie oma taga ja Annaleise oli Carteri lastest vanim, aga meist noorem. „Kui vana ta ongi, kolmteist?“
Tyler naeris, nagu näeks mind täielikult läbi. „Tšau, Nic.“
Annaleise Carteril olid toona suured hirvesilmad, nii et ta nägi alati välja süütu ja üllatunud. Nägin neid silmi nüüdki – nägin teda autoaknast välja nõjatumas, pilk mulle kinnitatud, silmad aeglaselt pilkumas, nagu näeks ta viirastust. Tõstsin käe – Hei! – ja siis ka teise – mina pole süüdi.
Tyler ronis juhiistmele ja lehvitas veel kord minu akna poole, enne kui minema sõitis.
Kui vana Annaleise siis nüüd oli, kakskümmend kolm? Minu jaoks jääb ta alati kolmeteistkümneseks. Ja Tyler on alati üheksateist, Corinne kaheksateist. Nad on tardunud hetke, kui kõik muutus. Kui Corinne kadus. Ja mina ära läksin.
–—
KÜMME AASTAT TAGASI, umbes-täpselt samal ajal kui praegu – juuni teisel poolel – oli linnas olnud rändlõbustuspark. Ma ei olnud sellest ajast saadik lõbustuspargi siin viibimise ajal Cooley Ridge’i sattunud. Ja ometi, hoolimata kogu ajast ja vahemaast, oli see ikka veel mu kõige teravam mälestus – see, mis esimesena pähe tuli, enne kui jõudsin selle alla suruda, iga kord, kui Everett minult kodu kohta uuris.
Ma ripun üle vaateratta gondli serva, metalltoru soonib kõhtu, hüüan Tyleri nime. Tyler on all maa peal, liiga kaugel, et ta nägu selgelt näha, tardunud, käed taskus, inimesed sagivad tema ümber. Ta vaatab meid. Vaatab mind. Corinne sosistab mulle kõrva: „Lase käia.“ Bailey naerab surutult ja närviliselt, gondel kõigub Cooley Ridge’i kohal edasitagasi. „Tikk-takk, Nic.“
Ma ronin üle serva, kuigi meil kõigil on seelikud seljas; minu liikumine lükkab gondli veel hoogsamalt kõikuma, mu küünarnukid on selja taga gondli ülemise lati ümber konksus, jalad hoiavad tasakaalu gondli serval, mis sees seistes jääb vöö kõrgusele. Corinne hoiab mind küünarnukkidest, ta hingeõhk riivab mu kõrva. Tyler jälgib, kuidas vaateratas pöördub ja me tagasi alla liigume. Koos maaga tuhiseb üles ka tuul, mu kõhust käib jõnks läbi, süda puperdab. Vaateratas kriiksatab seisma ja ma astun maha hetk liiga vara.
Metallplatvorm põrutab mu põlvi, kui kaldteed mööda alla jooksen, oimetu ja adrenaliinist tulvil, hüüdes töötajale, kes mulle midagi järele karjub: „Jajaa, tean, ma lähengi ära!“ Kihutan Tyleri poole, kes naeratab nõrgalt, tema silmad ütlevad kõik, mida ta sel hetkel seal väljapääsu juures seistes ihkas. Mahitaja. Nii ütles tema kohta Daniel, üritades minult süüd ära veeretada.
Jookse, ütles Tyler hääletult. Mul oli hing kinni, ma ei naernud päriselt, aga peaaegu, ja jooksin tema poole. Ta huuled kaardusid tuttavaks muigeks ja ma teadsin, et parkimisplatsilt välja me ei jõua. Veab, kui autonigi jõuame.
Aga