Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära. Susan LuitsaluЧитать онлайн книгу.
koosa saanud automüügimehed nagu ühes tõelises Iiri pubis.
Sellist varianti, et jalutaks niisama õhtul linna peal, nuusutaks ümbrust ja tšilliks vahepeal mõnusasti välikohvikus, eriti polnud. Promenaad ja kohvikud eksisteerisid, aga kogu seadistus pigem jäljendas kilomeetrikese võrra midagi, mis on teistes linnades paljude aastate jooksul loomulikult tekkinud. Väljaspool seda ala ei jalutanud eriti keegi. Mis sa sellest kivist ja klaasist ikka vaatad?!
„Mul on veits Disneylandi tunne,“ kurtsin kolleegile, kes oli samuti ainult paariks nädalaks kohale lennutatud. Jõudsime koos järeldusele, et kui kõik vaatamisväärsused on ära vaadatud ja šopata ei taha, siis ei oskagi seal Dubais nagu rohkem midagi peale hakata…
Kuigi kummaline roosa-kuldne õhtuvalgus oli endiselt olemas ja sisetunne ütles, et eesriide taga on peidus midagi rohkemat, istusin lennukisse ikka sellesama Disneylanditundega. Aimamata, et paar aastat läheb veel ja siis saame Dubaiga piisavalt headeks sõpradeks, et ta mind päriselt oma koju kutsuks.
MAAILMA KÕIGE-KÕIGEM
Ehk sellest, kuidas autode linnas liikuda ja kuidas esialgu õõnsana näiv masinlik keskkond peidab endas jaburaid ülim-inimlikke olukordi.
2016. aasta alguses maandusin üle pika aja jälle Dubais. Müstilises klaasist ja terasest oaasis keset kõrbet. Unine ja pahur nagu ikka inimene, kes on viimased kuus tundi maganud katkendlikku und selleks mitte ette nähtud kohas (toolil). Kannatasin terve karmavõla jagu tiksumist üüratult pikas passikontrolli järjekorras, suutsin magama jäämata ära oodata oma kohvri, mis ilmselt viimaste seas lindile pandi, ning hõljusin siis kummitusena takso peale.
Ma ei mäleta, mida ma seal mõtlesin või ei mõelnud, aga kui üsna pea ilmus vaatevälja Burj Khalīfah, tema kohal mustas taevas selili lesimas idamaine noorkuu nagu muinasjuturaamatus kunagi, hakkasin naerma. No mitte kõht kõveras ja valjusti nagu hull, kel tabletid võtmata, aga sedasi natukene. Burj Khalīfah on maailma kõige kõrgem hoone, mis küünitab taeva poole sürrealistliku 830 meetri kõrguse sakilise vardana – nagu hästi kitsas terav kalju – ja näib kuuluvat pigem kosmoseteemalise telesarja tulevikumaailma. Pilvise ilmaga miks mitte ka Gotham Citysse (see on väljamõeldud sünge linn, kus elab Batman).
Päevavalges kiiskab päike Burj Khalīfah’ läikivatelt paneelidelt vastu niimoodi, nagu võiks hoone teravast tipust kohe-kohe oodata otse universumisse sööstvat laserkiirt. Õhtupimeduses tervitab ta sind LEDide sätendades, võib-olla näitab fassaadil ulmeägedaid animatsioone, aga olgem ausad, see ehitis avaldab muljet ja hüpnotiseerib ka siis, kui ta lihtsalt magab. Veider ja positiivselt jabur. Peaaegu kilomeetrine maja. Milleks sellist asja vaja on? Ja samas – miks mitte, ah? Miks mitte ehitada kilomeetrine maja, kui on huvi ja vahendeid? See „miks mitte“ mind naerma ajaski.
Maailma kõige kõrgemaid, kõige suuremaid ja kõige uuemaid asju on Dubais teisigi. Maailma kõige suurem kaubanduskeskus, siselõbustuspark, tehisrand ja tehissaar, maailma kõige pikem liug sisemäesuusakeskuses (olgugi et suusakeskus ise polegi kõige suurem), maailma ainuke palmikujuline poolsaar, maailma kõige suurem vaateratas, loomulikult maailma kõige uhkemad hotellid jne. Kõik selleks, et turiste ligi meelitada. Nimelt pole Dubais tegelikult nafta üleküllust, mis laseks niisama datlitel pikutada, ja raha tuleb ise juurde teenida.
Kui üks mu tuttav oli just kurtnud, et tema kallis hotellituba Pariisis oli umbes sama suur kui riidekapp ja seal mööbli vahel ringi liikumiseks pidi end vihikuleheks tõmbama, siis Dubai grandioossusele kohaselt tervitas mind jaburalt suur kahetoaline, kahe vannitoa ja suure köögiga palee, mida Pariisis oleks nähtavasti luksuskorteriks nimetatud. Keerasin end kerra ilmselt samuti maailmarekordeid löövasse voodisse. Proovisin öökapilt telefoni haarata, aga ei ulatunud.
„Dubais ei ole miski väike,“ ütlesin endale rahustuseks ja jäin magama.
Hommikul ärgates ja aknast välja vaadates tundus, et universum üritab mulle midagi meelde tuletada. Kui muidu on see linn muutunud liivakõrbest majadekõrbeks, siis minu akna taga laius igatahes päris kõrb. Siin-seal paistsid täppidena mõned mulle seletamatud hoonekökatsid. Nagu oleks aasta 1996. „Tere tulemast tagasi,“ ütles see vaade. „Kas sa ikka mäletad mind?“
Vedasin kiirelt riided selga ja sibasin fuajeesse. Ülejäänud kolmes suunas oli vaade muidugi täiesti tavaline – silmapiiril Dubai Marina klaasist hiiglased, veidi lähemal keerulised kiirteesõlmed ning kohe siinsamas kraanad kergitamas aina uusi kontorihooneid, elumaju, hotelle. Dubai ei saa kunagi valmis ning on iga kell rohkem pooleli kui Tallinn. Ma ei kujuta ettegi, millise ärevushäire saaks siin Ülemiste vanake.
Ilma maagilise realismi võtmeta – tegelikult oli mu tööandja paigutanud mind mugavuse huvides kontorile kõige lähemasse hotelli. Kuna oleme produktsioonifirma, asub meie kontor ka üsna noores linnajaos, mis kannab nime International Media Production Zone ja ka Production City. Rahvusvaheline meediaproduktsiooni tsoon. Seal asuvad trükikojad (muu hulgas üks suur, kus trükitakse ainult koraane), stuudiod, tehnikalaod ja kontorid, ning pärast neid tulebki kõrb. Vähemalt selle raamatu kirjutamise ajal veel küll, aga arvestades, millise kiirusega Dubai kerkib, võib seal raamatu ilmumise ajaks olla juba näiteks juuksurite linnak või jumal teab mis asi. Paljud uued linnajaod jagavadki Dubai teemadeks: Sports City, Motor City, Internet City jne…
Tellisin endale takso hoolimata sellest, et kontorisse olnuks otsejoones jalutada ainult 15 minutit. Dubais nimelt ei kõnnita. Esiteks, mida sa ikka jalutad 35kraadises päikeses ja raske läpakakotiga? Viis minutit ning tööriided on pingutusest piinlikult higilapilised ja meik voolab krae vahele. Teiseks on tingimused jalakäijatele üsna kesised, paljudes kohtades ei olegi autotee kõrval kõnniteed, kuigi teede enda kvaliteet avaldab muljet – asfalt näeb välja peegelsile nagu eile pandud, konkreetsed piirded, betoonseinad, neli-viis või isegi kaheksa sõidurida kummaski suunas. Edasijõudnutele mõeldud keerukad kiirteed on aga kohati nagu ristsõnavihikutes need joonepusad, kus pead näpuga järge ajades selgeks saama, millised punktid on omavahel ühendatud. Ja isegi kui ära ühendad, kuidas sa seal kolme tasandi vahel jalgsi hüpleksid? Ei hüplegi. Sõidad autoga.
Kui otse jalutades saaks kümne minutiga, siis teed mööda minnes läheb 20 minutit. Või rohkem. Näiteks elab mu sõbranna suure tee ääres nii, et tema majast üle tee asub kaubanduskeskus. Jala saaks sinna viie minutiga, aga mingit ülekäigukohta ei ole. Isegi illegaalset varianti üle kümne raja joosta ei pakuta – sellist enesetapjalikku käitumist ennetab kõrge traataed. Ja kahe sõidusuuna vahel seisab veel omakorda raudvarbadest aed. Ainus viis poodi saada on istuda autosse või taksosse, sõita mööda teed ühes suunas nii viis minutit, läbida mõned ringid ja ristmikud, siis passida ummikus tagasipööret oodates ning sõita tagasisuunas jälle viis minutit. Kokku kahekümne (või suure ummiku korral kolmekümne) minuti pärast oledki poes!
Vahel lõpeb kõnnitee mõnes parklas ja seda kohta, kuhu sa enda meelest suundusid, näed üle kahe betoonaia. Jalutamisega harjunud (ja takistustest tüdinud) eestlasena olen mõne korra ka tuima näoga üle aia hüpanud – samal ajal, kui mu sõbrad ettevaatlikult autoteele tippima suundunult ringiga kohale jõuavad.
Autokultuur on Dubais sedavõrd juurdunud, et tihti ei pea mingi teenuse või toote tarbimiseks sõidukist välja ronimagi. Bensiinijaamades tangitakse su auto ning raha laod läbi akna teenindajale peo peale. Mõne kaupluse ees seisavad eraldi teenindajad, kellele saad otse autost tellimuse esitada.
„Palun üks pakk seda kollast Liptonit!“ hüüab mu indialasest töökaaslane Marian ühele sellisele võõrtöölisele, pomisedes talle veel järele: „Yalla-yalla, mul on kiire!“ Yalla tähendab araabia keeles „läksime“ või „hakkame minema“ ning seda kasutatakse ka tähenduses „tee kiiremini“. Loomulikult hakkab see sõna väga hästi külge ka expat’ile. Võib näiteks öelda restoranist lahkumise märguandeks sõbrale „yalla“ või „yalla-yalla“, kui takso on ees, aga teine endiselt peegli ees kohmitseb. Noh, nagu eestlased ütlevad: „Davai, lähme“, kui on vaja kiiremini edasi liikuda.
„Kas