Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära. Susan LuitsaluЧитать онлайн книгу.
on täiesti enesestmõistetav tellida nii keemilise puhastuse kuller, kes su räpased kaltsud pesumajja viib, kui ka pakike aspiriini apteegist. Olen apteekrilt lausa noomida saanud, kui läksin haigena ise Coldrexi järele: „Nii kõrge palavikuga peaksite voodis puhkama. Võtke palun siit meie kaart ja kui midagi meelest läks, siis palun helistage, meil on kojutoomine.“
Kui mind koos mittekõndiva Marianiga Kopenhaagenisse – jalgrataste ja jala kõndimise linna – tööle kutsutakse, on see talle üldse esimene Euroopa-reis. Ma ütlen talle, et kesklinna on ainult viisteist minutit jalutada, aga Marian vaatab mind nagu ilmutust. „Ei-ei-ei!“ kiljatab ta ning tellib takso. „Ma kordan, ma olen Dubaist, ma isegi ei oska jalutada!“
Mina jõuan viieteistkümne minuti pärast raekoja platsile, aga Mariani pean veel sama kaua ootama, sest esiteks on tipptund ja lisaks on taksojuht otsustanud natuke tünni teha. Juba mõne päeva pärast jalutab ka Marian ning sõidab metrooga nagu normaalsed inimesed, aga kinnitab sinna juurde iga kord: „Ärge vaadake mind nii, nagu ma oleks ümber kasvatatud! Jah, ma jalutasin praegu! See ei tähenda veel, et ma seda Dubais tegema hakkaksin!“
Loomulikult soodustab sellist autostumist ka üliodav bensiin. „This is the land of petrol…“ ütleb mu süürlannast töökaaslane Haya filmitreileri kauboinaise kähedal ja pühalikul häälel.
Kõndimisega harjunud jonnaka eestlasena lähen mina siiski vahel Dubais mõnda kohta jala, näiteks õhtul, kui pole enam nii palav. Täiesti tavaline on see, et tee ääres tippiva inimese peale võtab iga vaba takso hoogu maha ja laseb törtsu signaali, või teised autod signaalitavad niisama. See pole ju ometi võimalik, et sa vabatahtlikult jalutad! Ilmselt oled poolpime, vähemalt väiksemat sorti hädas (kui mitte suures) ning pole lihtsalt veel ühelegi taksole pihta saanud. Kõnnitakse ju ainult kaubanduskeskustes, heal juhul kodu juures nurgapoodi ning promenaadidel (seda viimast harrastavad kah peaasjalikult turistid). Dubai vanas osas on jalgsi ja rattaga liikumine tavaline, kuid mõnes uues klaasrajoonis, kus tükk aega ühtegi teist hingekest ei kohta, hakkab endalegi vahel tunduma, et tegeled millegi erakordselt kohatuga. Siis lisad tempot, et juba ometi kohale jõuda ja see jaburdamine lõpetada.
Lühike taksosõit kontorisse kujuneb humoorikaks demograafiateemaliseks vestluseks. Nimelt kuuleb (vist Pakistani päritolu) taksojuht mind telefonis eestikeelset häälsõnumit salvestamas ning uurib kohe, mis kummalist mula ma ajan.
„Ma pole nii imelikku keelt veel kuulnud,“ kõlab ta hääles siiras hämmeldus.
„See on eesti keel,“ selgitan ma lahkelt. „Võib-olla sellepärast pole kuulnud, et seda räägib maailmas väga vähe inimesi, nii miljoni ringis.“
„Nii vähe?! Miks? Kas see on mingi salakeel?“
„Sest Eesti on väike riik, seal elabki umbes 1,3 miljonit inimest.“
„Riik??? Ühe miljoni inimesega?!“ karjatab taksojuht ning keerab end (autoga liiklemise plaanis minu meelest suhteliselt ohtlikult) 180 kraadi tagaistme poole. „See ei ole siis ju mingi riik! See on küla!“
Üritan asja siluda ja täpsustan, et üks koma kolm siiski, mitte ainult miljon, aga taksojuht juba naerab, kõht kõveras: „Aaaaaah, misasja… Kolmsada tuhat siia-sinna, mis vahet seal on! See on miljon! Ainult miljon, miljon! Nii väike riik! Us-kuuu-ma-tuuu!“
Ning juba ta ripubki telefoni otsas, et ka sõpradele head nalja rääkida: „Tariq, mu sõber, mul istub siin inimene, kes ütleb, et kuskil on selline riik, kus elab ainult miljon inimest! Kas sa suudad seda ette kujutada?“ Visates mulle tagaistmele nagu muuseas, kõnevälise ääremärkusena: „Pakistanis on kakssada miljonit.“
Veidi rahustab taksojuhti see, kui ma selgitan, et rahvastiku tihedus on hoopis teine ja et need miljon inimest ei ela mitte pead-jalad koos paarikümne ruutkilomeetri suuruses miniatuurriigis à la Mustamäe, vaid jaotuvad siiski 45 227 ruutkilomeetri peale.
„Aaa… okei-okei-okei,“ jääb ta kolmeks sekundiks vait, kuid leiab kohe uue probleemi: „Aga… kui teil on nii palju ruumi, miks teid siis ikkagi nii vähe on? Ma ei saa aru!“
No vot, hea küsimus, sest ka eestlased ise üritavad sellele pidevalt lahendust leida, laulavad, et maa tuleb täita lastega, ja mõtlevad välja igasuguseid kolmanda järeltulija toetusi.
„Ma ei tea. Tänapäeval ei ole aega kuue lapse jaoks, sest naised ju käivad ka tööl, aga kui ei käiks, siis poleks jällegi kuue lapse jaoks raha,“ püüan anda võimalikult lihtsat seletust, kuid ilmselgelt läheks vaja tervet ajaloo- ja kultuuritundi.
„Aaa… ah soo! See on selline riik! Et siis… nagu Euroopa, jah?“
„Euroopa just, jah. Eesti ongi Euroopa Liidu liige.“
„Tsiviliseeritud, jah?“
„Jah, just, tsiviliseeritud.“
Jumal teab, mida tema mõtles… Tõenäoliselt tekitas miljon inimest temas tõesti seose küla ja muldonnidega. Kuid saades teada, et meil on siiski asfalt, kontorid ja inimesed, kes tahavad taksoga tööle minna, hakkab taksojuht kohe karjäärivõimaluste osas pinda sondeerima. Lõpuks palub ta vaadata mõnda fotot, kuidas see Eesti ikkagi täpselt välja näeb.
Telefonist muinasjutuliselt lumise Kadrioru pargi pilti nähes hakkab ta aga uuesti suure häälega naerma ja ütleb, et sihukest asja ei saa päriselt olla, see värk näeb välja nagu postkaart ja on täiesti kindlalt fotošopp. Kinnitan talle, et täitsa ise pildistasin selle paar nädalat tagasi, kuid tema vaid pööritab kergelt silmi, turtsatab ja ütleb: „Jaa-jahh, eks ma kunagi tulen sinna puhkama, inshallah2.“ Toonil, mis annab mõista, et tema meelest olen talle terve sõidu aja lihtsalt kärbseid pähe ajanud, selle Eesti ikkagi välja mõelnud ja nüüd näitan veel mingeid Google’ist tõmmatud postkaardipilte. Selle asemel, et viisakalt hüvasti jätta, vahib tüüp demonstratiivselt aknast välja ning annab turris olekuga igati mõista, et ta ei kavatse minusuguse hulluga rohkem tegemist teha.
Olgugi et geograafias ei ulatu härra teadmised kuigi kaugele, sõidab ta Eestis luksusauto klassi kuuluva uhiuue musta Lexusega ning paberraha me ei vaheta. Kummaline olukord… Juht arvab, et mina tulen muldonnide maalt, sest meid on seal liiga vähe, et riigi mõõtu välja anda. Minule tundub jälle naljakas, et tema pole ka veenmise peale nõus uskuma, et kuskil elab talvisel imedemaal miljon inimest. Ja kuigi me kumbki oleme teineteise meelest kiviaegsed tegelased, kutsusin mina ta kohale nutitelefoni äpi abil ja tema tegi mulle selle eest küberavarustes arve.
IDAMAINE TÖÖMUINASJUTT
Dubai emiraat on rahvusvaheline ärikeskus ja tõeline rahvaste paabel, ligi kahesaja rahvuse kodu. Kuna oma riigi kodanikud moodustavad Ühendemiraatide rahvastikust umbes 10 protsenti, on sisserändajate osakaal siin üks maailma suurimaid.
Kohaliku mõiste tähendab Dubais (ja teisteski emiraatides) midagi muud kui mujal maailmas. Kui suuremal osal planeedist on kohalik keegi, kes selles kohas püsivalt elab, siis emiraatides mõeldakse „kohaliku“ all alati emirati’t, Araabia Ühendemiraatide kodanikku (inglise keeles hääldatult emiraati).
Emirati’ks aga ei saa isegi siis, kui sooritad araabia keele eksami, elad riigis miljon aastat ja teed lipuvärvides liibukates lugematul hulgal tagurpidi kukerpalle. Isegi abiellumine ei aita. Ajaloos on juhtunud mõned erandid, aga see oleks juba omaette pikk jutt. Valdavalt on kodanik ainult see, kelle ema ja isa on emirati’d, kelle ema ja isa on emirati’d, kelle ema ja isa olid… Umbes üheksast miljonist elanikust on neid päriskohalikke vaid umbes 1,4 miljonit. Ülejäänud seitse ja pool miljonit inimest on Araabia Ühendemiraatide vaatepunktist sisserändajad, kes peavad teatud aja tagant oma viisat uuendama. Olgu nad kas või selles riigis sündinud.
Nii et kõik lihtsurelikud – ehk siis mittekodanikud – saavad jutu sees juurde täpsustuse, kui kaua nad on Dubais elanud ja kust nad pärit on. Arvestades, et Dubaisse on kokku tulnud inimesi kogu planeedilt, käib oma sõprade kellelegi esimest korda mainimine umbes nii: „Mu sõber Björn, üks