Naine, kes ihkas õiglust. Michael HjorthЧитать онлайн книгу.
oli kõik, mida Sebastian teadis linnast, kus ta parasjagu viibis. See ja asjaolu, et umbes viis kilomeetrit linnast väljas oli suures neljakorruselises hallikasbeežis hoones kahetärnihotell, mis isegi ei püüdnud väljast- ega seestpoolt ahvatlev välja näha. Tuba oli arvatavasti mõne ruutmeetri võrra liiga suur, et seda pugerikuks nimetada. Neli seina olid värvitud nikotiinikollaseks, see andis neile ainult määrdunud ilme, ainsaks kaunistuseks oli Carl Larssoni maali lohakalt raamitud reproduktsioon. Kitsa voodi ühes otsas taburet, mis pidi täitma ka öökapi aset. Voodi jalutsis nurgariiulil väike kobakas teler. Teleri ega toa kahe lambi juhtmeid polnud püütudki ära peita; vannituba, kus Sebastian sai ennast teatava vaevaga ringi keerata, ilma et oleks mõnda seina riivanud. Muidugi, praegusel ajal on raske raamatupoodi pidada, aga et lood nii nadid on ... Ent tuleb lihtsalt vastu pidada ja olukorraga leppida, nagu raamatupoe juhataja oli öelnud, kui paberraamatuga seotud raskused Sebastiani külaskäigu ajal jutuks tulid.
Vastu pidada ja olukorraga leppida.
Sebastian ise oli olukorda aktsepteerinud.
Võib-olla sellega isegi kohanenud, aga, kurat võtaks, see ei pea talle meeldima.
Ta polnud enam osa mõrvajuurdluse osakonnast. Torkel oli viimaks ära tüdinenud. Või õigemini öeldes oli Vanja temast ära tüdinenud ja Torkel oli olnud sunnitud valima. Ta valis Vanja. See polnud kuigi imelik, Sebastian oleks Torkeli nahas sedasama teinud. Imelik oli see, et ta oli saanud poolteist aastat seal olla. Ta polnud mitte just väga pingutanud, et kuu kaastöötajaks saada, kui nii öelda.
Vanja. Tema tütar.
Ta ei olnud Vanjat juunikuust saadik näinud.
Ta mäletas, mis tunne tal oli olnud, kui ta Vanja Waterfronti alla garaaži jättis ja pommiga minema sõitis: et see on tal viimane kord Vanjat näha.
Et Vanja kaob tema elust.
Igaveseks.
Tundus, et nii lähebki. Ta oli tükk aega lootnud, et Vanja teda vaatama tuleb ja uurib, kuidas ta ennast tunneb, aga Vanja ei näidanud nägugi. Oli selge, et Vanja ei taha temaga mingit kontakti.
Tema enda süü. Loomulikult.
Nagu tavaliselt.
Tal oli olnud Vanjaga nii palju võimalusi ja ta polnud ainsatki kasutanud.
Ta teadis hästi, et teeb pidevalt valesid valikuid, et hävitab iseennast. Ent iga kord, kui ta tunneb midagi, mis sarnaneb õnne või isegi rahuloluga, tulevad süümepiinad.
Ta oli lahti lasknud.
Oma teise tütre käest.
Hoidnud pisikesest käest kinni, kuid lasknud veel ta minema pühkida.
Ta ei ole seda ära teeninud.
Ta teadis, et see on vale. Aga teada, et miski on vale, ja midagi selle vastu ette võtta – need on kaks iseasja. Seega ta jätkas.
Ta ei olnud nende viimase juhtumi järeltööst üldse osa võtnud. Tõsieluseebimõrvar, David Lagergren, mees, kes tappis selleks, et kujundada avalikku arvamust ühiskonnas maad võtva rumaluse ja infantiilsuse vastu, kuid lõpetas terroristina. Kohtuistung toimus septembris ja nagu oodata võiski, mõisteti Lagergren eluks ajaks vangi ning Sebastian oletas, et läheb aega, enne kui too tingimisi vabastatakse.
Ainus hea asi, mis Lagergreni juhtumiga kaasnes, oli see, et raportites kirjutati, et Sebastianil oli uurimises oluline osa ning et kurjategija tabamisel ja vahistamisel oli temal keskne roll. Kahjuks ei tulnud ka muljet avaldav pöörane kihutamine, mis lõppes plahvatusega Riddarfärdenis. Muidu uudistevaesel suvel oli tal tulnud mõne korra telestuudiotes diivanil istuda ja uudistesaadetes esineda. Augustis oli tema vana kirjastus ühendust võtnud. Sebastiani Edward Hindest rääkivad raamatud olid teatavat huvi äratanud, ja nüüd uuris kirjastus, kas tal ehk pole plaanis mõnda uut kirjutada. Võib-olla Lagergrenist. Sebastian oli sõbralikult, kuid kindlalt keeldunud. Ta ei tahtnud sellele kaasa aidata, et too mees veel mingit tähelepanu saaks, miski muu pakkus talle rohkem huvi.
Näiteks Ralph Svensson.
Mees, kes tappis Hinde käsul neli naist.
Naised, kellega Sebastianil oli olnud mingi, enamasti väga põgus, seksuaalsuhe.
Peale selle oli ta tapnud Sebastiani vana sõbra ja kolleegi Trolle Hermanssoni.
Kirjastusele oli see mõte meeldima hakanud. Loomulik järg varasematele raamatutele ja pealegi teeks seos tema endaga raamatu palju isiklikumaks ja paljastavamaks. Sebastianil polnud plaaniski seda palju isiklikumaks ja paljastavamaks teha, kuid ta võttis avansi vastu ja hakkas tööle. Veetis terved päevad oma korteri palju aastaid kasutamata seisnud kabinetis. Kaua aega oli ta seal kasutanud ainult külalistuba, kööki ja vannituba. Ülejäänu meenutas talle liiga palju möödunut.
Õnnelikumaid aegu.
Toda õnnelikumat aega.
Ainukest, mida ta suutis meenutada.
Aega koos Lily ja nende tütrega. Nad ei olnud seal kuigi palju elanud: kui nad abiellusid, kolisid nad Kölni, kuid nad olid siin koos olnud. Sabinel oli olnud oma tuba. Vanjagi oli seal mõne öö maganud.
Siis, kui ta teda ei vihanud.
Enne kui tema kõik ära rikkus.
Raamatu pealkirjaks saab „Õpipoiss”. Alapealkirjaks „Edward Hinde pärandus”. Siiani oli ta tegelenud ainult otsingutega ja valmistunud esimeseks intervjuuks Ralphiga, mis toimub järgmisel nädalal.
Tal oli tegemist.
Sebastian heitis pilgu voodil olevale arvutile, kuid jättis selle mõtte sinnapaika. Täpselt nii, nagu ta oleks pidanud tegema siis, kui kirjastusest helistati ja tuldi välja väikese loengu- ja ringreisiplaaniga. Kuus maakohta kahe nädala jooksul. See langeks kokku tõigaga, et vanad raamatud ilmuvad piiratud väljaandes pehmekaanelistena.
Ta oli sellega päri olnud.
Sellepärast ta Salas masendavas hotellitoas istuski.
Tema võõrustajaks oli olnud linna ainuke raamatupood. Suur hea valikuga pood, ainult kiviviske kaugusel Stora Torgetist. Personal paistis tema tuleku üle siirast rõõmu tundvat. Publikuks nelikümmend inimest, võib-olla nelikümmend viis. Enamik neist muidugi naised nagu igal kultuuriüritusel, ükspuha kus need ka ei toimuks.
Ega Sebastian kurtnudki.
Tavaliselt oli tal naiste juures edu, kui ta tahtis. Enamasti ta tahtis. Peaaegu alati.
Külgelöömine, võrgutamine ja järgnev seks oli üks vähestest asjadest, mis suutis teda ikka veel köita.
Korraks tühjust täita. Valu leevendada.
Raamatupoes olid nad olnud tähelepanelikud ja näitasid üles huvi nagu tavaliselt. Eriti üks napilt viiekümnene naine, kes istus ajutisele lavale kõige lähemal. Kui publikul paluti küsimusi esitada, oli naine esimene, ja pärast tuli ta mõlemasse raamatusse autogrammi küsima. Sebastian pani tähele, et need on pärit vanast väljaandest, soetatud enne seda, kui Sebastiani seotus tõsieluseebimõrvariga ta korraks staariradarile kergitas.
„Sa võid kirjutada „Magdale”,” oli naine lausunud ja kinkinud talle naeratuse, mida vähemalt Sebastian pisut imetlevana tõlgendas. Fänn, siis läheb asi kergemini.
„Kas see oled sina?” oli Sebastian küsinud ja vastu naeratanud.
„Jah, ja sa võid vabalt ka midagi isiklikku kirjutada, kui tahad,” jätkas naine talle otsa vaadates.
Sebastian oli esimesele leheküljele lühemat sorti novelli kirjutanud, ja teistele väikeses järjekorras seisjatele autogramme andes naisega edasi rääkinud. Pärast olid nad koos raamatupoest lahkunud ja naine oli küsinud, kus ta elab. Sebastian ütles ja naine avaldas kahetsust. Salas olevat paremaid hotelle.
Sebastian tõesti lootis seda.
Sala pärast.
Tema