Tulesäde. Сьюзен ВиггсЧитать онлайн книгу.
pidanud. Härra Higginsi arvates näis ta vähemalt huvitav olevat. See oli Lucy jaoks esimene kord ja ta ei tahtnud lasta võimalusel käest lipsata.
„Te vaatate mind nagu kärbes meepotti,” sosistas mees. „Milles asi?”
Lucy pööras pea järsult kõrvale ja vaatas ette, omaenese uimastavast fantaasiast vapustatud. „Te kujutate endale asju ette, söör. Te ei tunne mind üldse.”
Loeng algas taas, igav etlus iidsetest asutajatest – meessoost, muidugi – kristlikus religioonis. Lucy tõstis lõua üles ja kinnitas näole lepliku huvi ilme. Ta oli lubanud preili Boylanile, et ei hakka jutlustajaga vaidlema. Tema äärmuslikud vaated viisid teda sageli pahandustesse, kahjustades preili Boylani kooli mainet. Selle asemel mõtles ta hoopis enda kõrval istuvale võõrale. Kui imelised käed sel mehel on – suured ja tugevad, raske töö või äärmiselt õrnade tegevuste jaoks kaunilt vormitud.
Lucy üritas lükata oma kütkestust südame salasoppi, kus ta kõiki oma häbiväärseid saladusi hoidis.
Mehed tähendavad probleeme. Mitte keegi ei teadnud seda paremini kui Lucy Hathaway. Ta oli kõige kohmakam olevus, seltskondlik äbarik. Teda oli laimatud, pilgatud, vääriti mõistetud. Kui ta oli noorem, tõmbasid poisid tantsutundides kõrsi, otsustamaks seda, kellel saab olema halb õnn olla partneriks pikale tumedapäisele tugevale tüdrukule, kelle ainsaks väärtuseks oli tema isa varandus. Debütantide ballidel ja õhtustel vastuvõttudel, millel ta hilisematel aastatel osales, vedasid noormehed kihla selle peale, kui paljudel jalgadel neiu valssi tantsides trambib, kui paljudele inimestele oma järskude küsimustega piinlikkust tekitab ja kui mitu korda tema vaene ema oma lehviku taha peitub, varjamaks oma tütre põhjustatud häbipuna.
Viimases meeleheitlikus ponnistuses oma tütrele maailmas sobiv paik leida, saatsid kolonel ja proua Hathaway ta „viimistlemiseks” kodust eemale. Nagu glasuuri vajav pulmatort saadeti ta lubjakivist bastionisse, mis kandis nimetust Emma Wade Boylani noorte daamide kool, ja loodeti, et ta väljub sellest naiselike voorustega ehitult.
Selles järveäärses koolis käisid naised, kelle varakad papad said endale pööraselt kõrget õppemaksu lubada. Nad lootsid seal saavutada peenekombelisuse säravat lihvi, mis meelitaks ligi abikaasakandidaate. Isegi need, keda oli armistanud ebatäiuslikkus, võisid lõpuks vajaliku välise sära omandada. Lucy arvates oli veider, et noore naise neiuiga võis lõppeda juhistega selle kohta, kuidas kõige paremini istumiseks krinoliini sättida või visiitkaardi murtud nurkade põhjal kõikvõimalikke tähendusvarjundeid mõista2, ent ometi oli ta istunud pikkades loengutes, mis olid just nimelt neil teemadel. Tema vanemate kohkumuseks oli ta nagu pulmatort, mis oli ahjust lauale kandmise ajal pudenenud. Mitte ükski kogus suhkruvõõpa ei suudaks tema vigu kinni katta.
Mil iganes võimalik mattis Lucy oma seltskondlikud puudujäägid raamatu hõrkude, meelelahutuslike lehekülgede vahele. Ta jumaldas raamatuid. Sellest ajast saadik, kui ta oli väike laps, olid raamatud olnud tema suurimateks aareteks ja pidevateks kaaslasteks, pakkudes lohutust ta üksilduses ja pääsemist maailmast, millesse ta ei sobitunud. Ta elas sügavalt loetud lugudes; raamatu lehekülgedest kaasa haaratuna sai temast seikleja, maadeavastaja, sõdalane, imetluse objekt.
Ja iroonilisel moel olid tema paljud ebaõnnestumised preili Boylani koolis võitnud talle mõne teise noore naise poolehoiu. Seal oli ta leidnud sõpru, keda kogu elu kalliks peab. Õpetajad olid Lucy puhul juba ammu alla andnud, andes sellega tema käsutusse ohtralt vaba aega. Samal ajal kui teised õppisid õigesti soolatoose ja kalakahvleid kasutama, oli Lucy avastanud teema, mis tema elule suuna ja tähenduse andis – naiste võrdsed õigused.
Selle jaoks ei olnud tal päris kindlasti meest vaja.
„Me eksime liiga kaugele voorustest, mida meie kiriku loojad meil säilitada ja alal hoida käskisid,” kõmistas reverend Moody Lucy mõtetesse tungides. Naine surus alla jutlustaja sõnade tekitatud pahameelesööstu ja vajutas hambad keelde. Ta ei tohi oma arvamust avaldada, ta oli seda lubanud. „Meie ülesandeks on traditsiooni tunnustada...”
Lucyl oli üks saladus. Sügaval tema südame kõige pimedamas, üksildasemas nurgas igatses ta teada saada, milline võiks olla see tunne, kui üks mees teda niimoodi vaataks, nagu mehed vaatasid tema sõbrannat Deborah Sinclairi, kes oli kuldne ja särav nagu ingel. Ta tahtis teada saada, mis tunne võib olla naerda ja flirtida muretu hooletusega nagu see Deborah’ toaneitsil Kathleen O’Learyl alumisel korrusel kaupmeeste ja lakeidega tavaks oli. Ta tahtis teada, mis tunne võib olla see, kui oled iga oma ihurakuga kindel, et sinu ainsaks elueesmärgiks on imetlusväärne abielu, nagu Phoebe Palmer selles kindel oli.
Ta tahtis teada, mis tunne võib olla toetada pea mehe tugeva õla vastu, tunda neid suuri, võimekaid käsi tema...
Enda peale ärritunud, üritas ta keskenduda meelinüristavale jutlusele.
„Mõelge püha Silviuse õpetuste peale,” ütles jutlustaja, „kes õpetas, et naine on saatana värav, kurjuse rada, mao hammustus, ühesõnaga ohtlik olevus. Ja ometi, mu sõbrad, on välja pakutud, et mõnes koguduses lubatakse naistel ametisse asuda. Kujutlege vaid, ohtlik olevus on ametis kirikus...”
„Oh, taeva päralt.” Lucy hüppas püsti, justkui oleks tema tool korraga põlema süttinud.
Moody peatus. „Kas on midagi arutleda, preili Hathaway?”
Suutmata kauem oma arvamusi alla suruda, pani Lucy end lahinguks valmis. Ta oli preili Boylanile lubanud, et ei tekita probleeme, aga see mees oli liiga kaugele läinud. Lucy haaras enda ees oleva tühja tooli seljatoest kinni. „Tegelikult võiksime me arutleda selle üle, miks meie uskumusi dikteerivad sellised mehed nagu püha Silvius, kes pidas alla neljateistkümneaastasi armukesi ja eostas lapsi samaaegselt kolme erineva naisega.”
Šokeeritud õhuahmimised ja mõned naerukihinad pühkisid läbi kuulajaskonna. Lucy oli harjunud sellega, et teda naeruvääristati ja ütles endale sageli, et kõikidest visionääridest saadakse valesti aru. Kuid see ei võtnud siiski selles olevat torget.
„Kust te seda teate?” nõudis üks mees esimesest reast.
Ebapopulaarsete vaadete avaldamise kunstis vilunud, vastas Lucy: „Ma lugesin seda raamatust.”
„Vean kihla, et te mõtlesite selle äsja välja,” süüdistas Higgins, vaikse häälega pobisedes.
Naine pööras end järsult näoga tema poole, turnüür vastu ta ees olevat toolirida kopsimas. Keegi itsitas, aga Lucy eiras pilkavat heli. „Kas te olete selle vastu, et naistel ka endil mõtteid on, härra Higgins?”
Pool mehe suust kaardus pahelises häbematus naeratuses ülespoole. Ta nautis seda, olgu neetud ta smaragdrohelised silmad. „Kuni need mõtted pöörlevad ümber kodukolde ja perekonna, ma aplodeerin neile. Naine peaks tundma uhkust oma naiselikkuse üle, aga mitte teesklema, et on mingil moel võrdne mehega.”
„Õige, õige,” hüüdsid mitmed hääled heakskiitvalt.
„See on iganenud argument,” nähvas Lucy. „Abikaasa ja lapsed ei pea tingimata naise ellu kuuluma, ükskõik kui sobiv selline korraldus ka mehe jaoks on.”
„Ma arvan, et võin aimata teie arvamust meestest,” ütles Higgins, naisele julgelt silma pilgutades. „Aga kas teile siis lapsed ei meeldi, preili Hathaway?”
Tõtt-öelda ei meeldinud jah. Lucy isegi ei tundnud ühtegi last. Ta oli imikuid alati nõudlikeks ja mõistetamatuteks ning vanemaid lapsi rumalateks ja mõttetuteks pidanud.
„Aga teile?” küsis naine vastu ega vaevunud vastust ootama jääma. „Kas te hakkaksite kunagi mõnd meest selle standardi põhjal hindama? Loomulikult mitte. Miks seda siis naise puhul teha?”
Higgins lõi endast maskuliinse muretuse ja enesekindluse pildi, kui püsti tõusis ja reverend Moodyle kummardas. „Kas viime selle arutelu mõnda sobivamasse paika üle?” küsis ta. „Võib-olla poksiringi?”
Moody astus naerdes poodiumilt tagasi. „Vastupidi, me oleme lummatud. Ma vabastan põranda avatud arutelule.”