Tulesäde. Сьюзен ВиггсЧитать онлайн книгу.
härra Robert Todd Lincolni, kadunud Suure Vabastaja3 poeg ja linna üks juhtivaid seltskonnatalasid. Jasper Lamott, Korraliku Õigluse Vendade juht, istus enesega rahulolevas upsakuses. Neid vaadates tundis Lucy vastikut väikest kadedusetorget. Kui lihtne on meestel seista ja suuri asju arutada, kindlad teadmises, et maailm on nende käeulatuses.
„Mina usun,” ütles ta, „et naistel on sama palju õigust kui meestel kirikus või valitsuses tööd saada. Tegelikult kavatsen ma toetada proua Victoria Woodhulli kampaaniat Ameerika Ühendriikide presidendiks saamiseks,” lõpetas ta tähtsalt.
Higginsi kulm laskus hukkamõistvalt alla. „See naine on oht kõigile korralikele inimestele.”
Lucy tundis raevusööstu, aga tuline emotsioon segunes veidralt millegi ootamatuga – kiheleva erutusega, mida põhjustas mehe lähedus. „Enamik harimatuid mehi arvab nii.”
„Selle naise ideed vabast armastusest on vastikud,” hüüdis Jasper Lamott üle ruumi kuulajaid nõusolevalt kõmisema pannes.
„Te üksnes arvate nii, sest ei saa temast aru,” teatas Lucy.
„Ma saan aru, et vaba armastus tähendab ebamoraalsust ja lodevust,” ütles Higgins.
„Päris kindlasti mitte.” Lucy rääkis veendunult, üritades teha au selle suurepärase naise ideedele, ehkki teadis, et tema ema paluks nuusksoola, kui kuuleks, et Lucy võõra mehega hulga innukate kuulajate ees lodevuse üle väitleb.
„Kas ta mitte täpselt seda silmas ei peagi?” küsis Randolph Higgins. „Et naisel peaks olema lubatud järgida oma ürgseid instinkte, hüljates isegi oma abikaasa ja perekonna, kui ta seda soovib?”
„Absoluutselt mitte.” Ruumis olijate pead pöördusid ühele ja teisele poole, justkui vaataksid tennisemängu. „Vaba armastuse tõeline tähendus on püüdlus õnne poole. Nii meeste kui naiste puhul.”
„Naise õnn on abielus ja perekonnas,” väitis mees. „Kõik meie traditsioonid kinnitavad seda.”
„Kust, taeva nimel, tuleb see komme teeselda õnnelikku abielu, kui üks osapooltest on tegelikult sügavalt õnnetu? Abielu on südame-, mitte seaduseasi, härra Higgins. Kui abielu on vaimselt läbi saanud, siis peaks see ka tegelikult läbi olema.”
„Te olete peaaegu sama ohtlik kui tema,” ütles mees kaledalt naerdes. „Järgmiseks te ütlete mulle, et kiidate heaks abielulahutuse.”
„Ja teie ütlete mulle, et usute, et neljateistkümneaastane tüdruk, keda sunniti abielluma alkohoolikuga, peaks kogu eluks selle mehe juurde jääma.” See oli täpselt see, mis oli Victoria Woodhullile osaks saanud. Aga selle asemel, et asjaoludel end maha suruda lasta, oli ta alustanud ristiretke, et naised meeste türanniast ja alandamisest vabastada.
„Inimesed peavad enda tehtud valikutega elama õppima,” ütles mees. „Või on see teie tõekspidamine, et naised ei pea oma otsuste eest vastutust võtma?”
„Nagu paljudel naistel, ei lubatud proua Woodhullil otsustada. Ja söör, te ei tea minust ega minu tõekspidamistest mitte midagi.”
„Te olete ärahellitatud, üleprivilegeeritud debütant, kes oma igavuse peletamiseks probleeme tekitab,” teatas mees. „Kui te tõesti naiste täbarast olukorrast hooliksite, oleksite hoopis West Divisionis ja toidaksite vaeseid.”
Mõne mehe poolt kostis kerget plaksutamist.
„Naised oleksid paremini koheldud, kui mehed lihtsalt tunnistaksid nende õigust hääletada.”
„Te peaksite Wyomingi territooriumile ümber asuma. Nemad seal lubavad naistel hääletada.”
„Sel juhul nad mind seal ei vaja,” vastas Lucy. „Nad on juba võitnud.”
„Milline kirg,” ütles mees.
„Kas tunnistate seda või ei, aga kogu universum pöörleb ümber kiretunnete.”
„Mu armas preili Hathaway,” lausus härra Higgins arukalt, „just sellepärast meil ongi olemas institutsioon, mida te kirute – abielu.”
Lucyt valdas veider tunne, kui ta mehega vaidles. Ta arvas, et tunneb end mehe väljakutsetest solvatuna, aga selle asemel oli ta hoopis põnevil. Kui ta mehele otsa vaatas, haaras teda värisev soojus. Ta tabas end alatasa ka mehe suud jõllitamas ja meenutamas seda, milline oli olnud see tunne, kui too talle kõrva sosistas. See tunne oli oma loomult üsna... seksuaalne.
„Abieluinstitutsioon on aegade algusest saadik inimkonna nurgakivi olnud,” ütles Higgins. „Läheb vaja enamat kui üks õnnetu peast põrunud naisterahvas, et maailma vastupidises veenda.”
„Ainuke peast põrunu siin olete...”
„Palun vabandust.” Nagu roosi õielehtede torm sisenes salongi Phoebe Palmer, näol viisaka aupaklikkuse mask. Kombekooli isehakanud komblusvalvur suutis Lucy alati tagasi tõmmata, kui too häbistatuse serval vaarus. „Preili Lucyt vajatakse ja asi on väga pakiline. Tule, kullake, lähme nüüd.” Õrna välimusega naise kohta oli Phoebel raudne haare, kui ta Lucyl käsivarrest kinni võttis. Lucyl ei olnud muud valikut kui talle järgneda, kui ei tahtnud stseeni korraldada.
„Selle institutsiooni jaoks, mida te kaitsete, härra Higgins, on olemas nimi,” ütles Lucy, lahkumislasku üle õla tulistades. „Õnneks kuulutati orjandus kaheksa aastat tagasi „Vabastamise proklamatsiooniga” ebaseaduslikuks.”
Phoebe sikutas veel viimast korda teda käest ning tõmbas Lucy läbi ukseava välja. „No tõesti,” ütles ta, tõreledes sõbrannaga veel enne, kui nad ruumist välja said, „ma ei saa sind hetkekski üksi jätta. Ma arvasin, et kristlik loeng on piisavalt turvaline valik, aga näen, et eksisin.”
„Sa oleksid pidanud kuulma, mida nad ütlesid,” vastas Lucy. „Nad ütlesid, et me oleme saatana värav.”
„Kes meie?”
„Naised, vaat kes. Sina oleksid ka sõna võtnud.”
Phoebe suu jõnksatas, pannes vastu naeratusele. „Ah, Lucy. Sa laod alati kõik otse välja ja satud probleemidesse. Ja mina üritan sind pidevalt seltskondlikku enesetappu sooritamast takistada.”
„Ma arvan, et seda ma juba tegin, möödunud augustis, kui oma korseti tollel valimisõiguse nõudmise miitingul ära põletasin.” Lucy vabastas oma käsivarre Phoebe haardest. „Probleemist rääkides, kuidas Kathleen hakkama saab?”
„Sellepärast ma sulle järele tulingi.” Phoebe osutas klaasuste poole, mida ääristasid tuttidega ehitud sametkardinad. „Ta flirdib nagu pöörane Dylan Kennedyga.”
Lucy vaatas osutatud suunas ja märkas Kathleen O’Learyt smaragdrohelises õhtukleidis, lõõmavpunaste juustega pea härra Dylan Kennedy tumeda ülikonna taustal säramas. Neid vaadates tundis ta teravat rahuldustunnet. Kathleen oli palju enamat kui toaneitsi. Ta oli nende sõber. Ja sel õhtul oli ta nende eriline projekt.
Nende vemp oli tegelikult seltskondlik eksperiment. Lucy väitis, et on võimalik võtta iirlannast teenija, ta uhkesti riidesse panna ja mitte keegi ei arvaks iial ära tema tagasihoidlikku tausta. Phoebe, parandamatu snoob, vandus, et kõrgklassi inimesed näevad maskeeringu kohe läbi.
Klaasustest raamitud, kallutas Kathleen pead ja naeratas härra Kennedyle, ühele Chicago kõige ihaldusväärsemale poissmehele. Öötaevas nende taustal näis linnatuledest hõõguvat ja tukslevat. Vaadates tundis Lucy nukruse sikutust. Nad olid mõlemad nii kütkestavad ja romantilised, nii helendavad neid ümbritsevast sädelevast energiast. Ta ei osanud ette kujutada, mis tunne see võiks olla, kui mees teda niimoodi imetleks.
„Noh,” ütles ta järsult Phoebele. „Üks asi on selge. Ma olen kihlveo võitnud. Sa pead annetama sada dollarit naiste valimisõiguse liikumisele.”
„Kathleenil on endiselt aega midagi ebakohast öelda.” Phoebe vaatas Lucyt iroonilise naeratusega. „Kuid täna õhtul näib see sinu eriala olevat.”
Lucy