Surmav valge. Роберт ГэлбрейтЧитать онлайн книгу.
et ta otsib asjatundlikku assistenti.
HENRIK IBSEN, „ROSMERSHOLM”
Üleüldine iha kuulsuse järele on nii suur, et need, kes selle juhuslikult või tahtmatult saavutavad, võivad asjata teiste kaastunnet ootama jääda.
Paljude nädalate jooksul pärast Shacklewelli Kõrilõikaja kinnivõtmist kartis Strike, et tema detektiivitöö suurim triumf võib olla andnud tema karjäärile surmahoobi. Näpuotsatäis avalikkuse huvi, mis oli tema agentuurile pärast seda osaks saanud, paistis nüüd uppuja kahe vee alla vajumisena, enne kui ta asub lõplikult teele sügaviku poole. Töö, mille pärast Strike oli nii palju ohverdanud ja nii palju vaeva näinud, põhines ju suurelt osalt tema suutlikkusel tundmatuna Londoni tänavatel liikuda, kuid sarimõrvari tabamisega oli ta üldsuse kujutluspilti kinnistunud – sensatsiooniline veidrus, naljakas kõrvalteema telemälumängudes, uudishimu objekt, kes oli seda lummavam, et keeldus seda uudishimu rahuldamast.
Olles pigistanud välja viimse kui piisa rahva huvist Strike’i leidlikkuse vastu Kõrilõikaja püüdmisel, kaevasid ajalehed välja Strike’i perekonna loo. Nemad nimetasid seda „värvikaks”, kuigi Strike’i enda jaoks oli see segav kasvaja, koorem, mida ta oli kogu elu endaga kaasas kandnud ja mida ta parema meelega ei torkinud: rokitähest isa, surnud groupie’st ema, sõjaväekarjäär, mis lõppes poole kaotamisega paremast jalast. Laialt naeratavad ja tšekiraamatutega lehvitavad ajakirjanikud sööstsid ainsa sugulase kallale, kellega koos Strike oli üles kasvanud – tema poolõe Lucy kallale. Sõjaväetuttavad heitsid mõtlematuid märkusi, mis hakkasid tunduma kadedad ja halvustavad, kui neilt oli kooritud ainult Strike’ile mõistetav tahumatu huumor. Isa, kellega Strike oli ainult kaks korda kohtunud ja kelle perekonnanime ta ei kasutanud, tegi pressiesindaja kaudu avalduse, kus vihjati olematule sõbralikule suhtele, mida hoitakse uudishimulike pilkude eest hoolega varjus. Kõrilõikaja kinnipüüdmise järelvärinad raputasid Strike’i elu terve aasta ja ta polnud praegugi kindel, kas need on ikka lõppenud.
Muidugi olid Londoni tuntuimaks eradetektiiviks saamisel ka oma head küljed. Pärast kohtuistungit tuli uusi kliente Strike’i juurde parvena, nii et tema ja Robin ei jõudnud puhtfüüsiliselt kõigi töödega ise tegeleda. Kuna Strike’il oli niikuinii mõistlik mõnda aega madalat profiili hoida, püsis tema mitu kuud peamiselt büroos ja lõviosa tööst tegid juurde võetud töötajad – peamiselt endised politseinikud ja sõjaväelased, paljud eraturvafirmade maailmast –, Strike aga võttis enda peale öised otsad ja paberitöö. Pärast aastat, mil oli tegeldud nii paljude ülesannetega, kui laienenud büroo suutis vastu võtta, oli Strike’il õnnestunud lõpuks ometi Robini palka tõsta, õiendada ära viimased ülesjäänud võlad ja osta kolmteist aastat vana kolmanda seeria BMW.
Strike’i sõbrad ja Lucy eeldasid auto ja lisatöötajate järgi, et Strike on viimaks saavutanud jõukuse ja sellega kaasneva kindlustunde. Tegelikult aga ei jäänud Strike’ile pärast Londoni kesklinna pöörase garaažitasu maksmist ja palkade äraklaarimist enda jaoks peaaegu midagi üle, nii et ta pidi endiselt elama kahes toas büroo kohal ja tegema süüa ühe keeduplaadiga minipliidil.
Vabakutseliste töövõtjate administreerimine ning saadaolevate meeste ja naiste lünklik kvaliteet põhjustasid pidevat peavalu. Strike oli leidnud ainult ühe mehe, kelle ta oli pool-alaliselt tööle jätnud – Andy Hutchinsi, kõhna, sünge olekuga endise politseiniku, kes oli oma uuest ülemusest kümme aastat vanem ja keda oli soojalt soovitanud Strike’i sõber politseist, inspektor Eric Wardle. Hutchins oli läinud varakult pensionile, kui tema vasak jalg jäi ootamatult peaaegu halvatuks, ning seejärel diagnoositi tal multiskleroos. Kui Hutchins end lepinguliseks töötajaks pakkus, hoiatas ta Strike’i, et ei tarvitse alati vormis olla – ta seletas, et see haigus on ettearvamatu, kuid tal polnud juba kolm aastat hooge olnud. Ta järgis erilist väherasvast dieeti, mis Strike’ile tundus kohutava karistusena – keelatud olid punane liha, juust, šokolaad ja kõik friteeritud toidud. Metoodilise ja kannatliku Andy puhul võis olla kindel, et ta teeb töö ära, ilma et tal peaks pidevalt silma peal hoidma, ja seda ei saanud öelda ühegi teise kohta Strike’i palgal, kui Robin välja arvata. Strike’ile tundus endiselt uskumatu, et Robin oli tulnud tema ellu ajutise sekretärina, kuid saanud tema partneriks büroo juhtimisel ja suurepäraseks kolleegiks.
Kas nad olid aga endiselt ka sõbrad, see oli iseküsimus.
*
Kaks päeva pärast Robini ja Matthew’ pulmi, kui reporterid Strike’i tema korterist välja peletasid ja tal oli võimatu televiisorit käimagi panna, ilma et ta oleks sealt oma nime kuulnud, otsis ta sõprade ja õe kutsetest hoolimata pelgupaika odavast hotellist Monumenti metroojaama lähedal. Sealt oli ta leidnud üksinduse ja omaetteoleku, mida ihkas, seal sai ta tundide kaupa segamatult magada ja seal kummutas ta kõrist alla ka üheksa purki õlut ning iga tühja purgiga, mille ta aina väheneva täpsusega toa teises otsas seisvasse prügikasti viskas, tekkis tal aina kangem soov Robiniga rääkida.
Nad ei olnud suhelnud pärast kallistust trepil, mille juurde Strike’i mõtted sellele järgnevatel päevadel korduvalt tagasi pöördusid. Ta oli kindel, et Robinil on põrgulikult raske, ta konutab Mashamis, vanematekodus, ja murrab pead, kas nõuda lahutust või laulatuse kehtetuks tunnistamist, korraldab enda ja Matthew’ korteri müüki ja maadleb samal ajal nii pealetükkiva pressi kui sugulastega. Mida täpselt Strike ütleb, kui ta kätte saab, seda ta ei teadnud. Ta teadis ainult, et tahab Robini häält kuulda. Just sel hetkel, joomasena oma varustusekotti läbi otsides, avastas Strike, et oli unepuuduses ja kiirustades korterist lahkudes jätnud mobiili laadija kotti panemata, mobiili aku on aga tühi. Laskmata end sellest heidutada, valis ta numbriinfo numbri ja pärast paljusid palveid selgemalt korrata õnnestus tal saada ühendust Robini vanemate majaga.
Vastu võttis Robini isa.
„Ter’, pal’n k’s masaksinRobiniga r’kida?”
„Robiniga? Kahjuks on ta pulmareisil.”
Ühe joogisegase hetke ei mõistnud Strike päriselt, mida oli kuulnud.
„Halloo?” ütles Michael Ellacott, ja seejärel pahaselt: „Kindlasti jälle mõni ajakirjanik. Minu tütar on välismaal, ärge helistage meile koju.”
Strike pani toru hargile, siis aga jätkas joomist, kuni ära vajus.
Tema viha ja pettumus püsisid mitu päeva ning neid ei leevendanud vähimalgi määral mõistmine, et paljude meelest pole tal mingit õigust oma töötaja eraelus sorkida. Robin polnud selline naine, nagu Strike oli arvanud, kui ta võis minna vaguralt lennukile koos mehega, keda Strike nimetas mõttes „selleks tolvaniks”. Sellest hoolimata rõhus teda midagi masendusetaolist, kui ta istus hotellis juba uhiuue laadija ning ka uute õllede seltsis ja ootas, et tema nimi uudistest kaoks.
Püüdes mõtteid teadlikult Robinilt mujale viia, oli ta sellele isevalitud isolatsioonile lõpu teinud ning võtnud vastu kutse, mida oleks muidu vältinud – õhtusöök inspektor Eric Wardle’iga, Wardle’i naise Apriliga ja nende sõbra Cocoga. Strike mõistis väga hästi, et ta veetakse lõksu. Coco oli püüdnud juba varem Wardle’i kaudu välja uurida, kas Strike on vallaline.
Coco oli väike, nõtke ja väga kaunis tomatipunaste juustega tüdruk, ametilt tätoveeringukunstnik ja osalise ajaga burleskitantsija. Strike oleks pidanud ohumärke nägema. Tüdruk itsitas ja oli pisut hüsteeriline juba enne, kui nad jooma hakkasid. Strike viis ta hotellitoa voodisse sama tuima sihikindlusega, millega oli joonud ära üheksa purki õlut.
Coco maharaputamine oli nõudnud järgnenud nädalatel omajagu vaeva. Strike ei teinud seda hea meelega, kuid üheks eeliseks ajakirjanduse eest põgenedes on see, et üheöösuhetel on palju raskem sind üles leida.
Nüüd, aasta hiljem, ei olnud Strike’il vähimatki aimu, miks Robin oli arvanud heaks Matthew’ga kokku jääda. Ilmselt olid Robini tunded abikaasa vastu nii tugevad, et ta oli pime ega näinud, milline mees tegelikult on. Strike ise oli nüüd uues suhtes. See oli kestnud kümme kuud – kõige pikem suhe pärast lahkuminekut Charlotte’ist, ainsast naisest, kellega abiellumist Strike oli kaalunud.
Jahedus