Surmav valge. Роберт ГэлбрейтЧитать онлайн книгу.
jagas oma partnerile ja alltöövõtjatele ülesandeid, tabas ta Robini näol tavatult tühja, äraoleva ilme, mis tegi talle muret. Strike teadis mõningaid traumajärgse stressihäire sümptomeid, Robin aga oli nüüd üle elanud juba kaks kallaletungi, mis oleksid talle peaaegu saatuslikuks saanud. Kohe pärast poole jala kaotamist Afganistanis oli Strike ka ise kogenud tõelisusest eemaldumist, ta avastas ühtelugu, et on kistud tegelikust ümbrusest eemale, neisse paari terava eelaimuse ja metsiku hirmu sekundisse, mille järel lendasid tükkideks soomusauto, milles ta istus, tema keha ja tema karjäär sõjaväes. Sellest oli jäänud talle mälestuseks sügav vastumeelsus selle suhtes, et autot, milles ta istub, juhib keegi teine, ning seniajani kestvad verd ja valu täis unenäod, mis ta mõnikord higist märjana üles ajasid.
Kui ta aga püüdis tööandja rahuliku ja asjaliku tooniga Robini vaimse tervise küsimusi arutada, tegi naine tema jutule lõpu otsustavuse ja pahameelega, mille jäljed, nagu Strike kahtlustas, viisid tema vallandamise juurde. Pärast seda oli Strike tähele pannud, et Robin pakkus end välja keerulisemate, pärast pimeduse tulekut täidetavate ülesannete jaoks, nii et oli olnud paras peavalu, kuidas korraldada tööd nii, et ei jääks muljet, nagu üritaks Strike – nagu ta tegelikult üritas – hoida teda kõige ohutumate, igapäevasemate tööotste jaoks.
Nad käitusid teineteisega viisakalt, lahkelt ja ametlikult, oma eraelust rääkisid nad kõige üldisemas mõttes ja ainult siis, kui hädapärast vaja. Robin ja Matthew olid just kolinud ja Strike oli peale käinud, et Robin võtaks sel puhul terve nädala vabaks. Robin oli olnud tõrges, kuid Strike’i sõna oli peale jäänud. Robin oli võtnud kogu aasta jooksul väga vähe puhkust, tuletas Strike talle meelde toonil, mis ei kannatanud vastuvaidlemist.
Esmaspäeval oli viimane Strike’i küündimatutest lepingulistest, ennast täis endine sõjaväepolitseinik, keda Strike ei olnud sõjaväes tundnud, sõitnud motorolleriga tagant sisse taksole, mida pidi jälitama. Strike tundis tema lahtilaskmisest mõnu. Nii sai ta kedagi, kelle peale oma viha välja valada, sest majaperemees oli valinud just selle nädala, teatamaks talle, et koos peaaegu kõigi teiste kontoripindade omanikega Denmark Streetil oli ta maja arendajale müünud. Niisiis ähvardas nüüd Strike’i oht jääda ilma nii büroost kui ka kodust.
Iseäranis näruste päevade krooniks oli ajutine töötaja, kelle Strike oli palganud Robini äraoleku ajaks lihtsamaid paberitöid tegema ja telefonile vastama, kõige ärritavam naisterahvas, keda Strike oli eales näinud. Denise rääkis lakkamatult ja vinguva ninahäälega, mis kandus Strike’i kabinetti isegi läbi suletud ukse. Viimasel ajal oli Strike otsinud abi kõrvaklappidest, kust kuulas muusikat, ja selle tulemusel pidi Denise vastu ust kolkima ja karjuma, enne kui ta kuulis.
„Mis on?”
„Ma leidsin äsja selle,” ütles Denise, vehkides Strike’i nina all märkmelehega, millele oli midagi kritseldatud. „Siin on kirjas „kliinik”… siin on ees mingi sõna, mis algab V-tähega… kokkulepitud aeg on poole tunni pärast… kas ma oleksin pidanud teile meelde tuletama?”
Strike nägi Robini käekirja. Esimene sõna oli tõesti loetamatu.
„Ei,” ütles ta. „Viska see lihtsalt ära.”
Kerge lootusega, et Robin otsib vaikselt professionaalset abi kõikvõimalikele vaimsetele probleemidele, mis teda vaevavad, pani Strike klapid kõrva tagasi ja asus jälle ettekannet lugema, kuid avastas, et tal on raske keskenduda. Seepärast otsustas ta minna juba varem kohtumisele, mille oli võimaliku uue lepingulise töötajaga kokku leppinud. Peamiselt selleks, et Denise’ist eemale pääseda, kohtus ta mehega oma lemmikpubis.
Pärast Shacklewelli Kõrilõikaja kättesaamist oli Strike pidanud mitu kuud „Tottenhami” pubist eemale hoidma, sest seal varitsesid teda ajakirjanikud, kelle kõrvu oli jõudnud kuuldus, et ta on seal püsikunde. Ka täna vaatas Strike kahtlustavalt ringi, enne kui otsustas, et on ohutu minna edasi leti juurde, tellida tavaline pint Doom Bari ja tõmbuda nurgalauda.
Osalt sellepärast, et ta oli püüdnud loobuda krõpsude söömisest, mis olid tema toidusedeli nurgakiviks, osalt aga töökoormuse tõttu oli Strike nüüd kõhnem kui aasta eest. Kaalukaotus oli amputeeritud jalale langevat koormust vähendanud ja nii ei olnud ei istet võtmiseks vajalik pingutus ega sellele järgnev kergendus nii märkimisväärsed. Strike võttis sõõmu õlut, sirutas jala harjumusest välja ning tundis suhteliselt vabast liikumisest mõnu, siis aga avas pappkausta, mille oli kaasa võtnud.
Märkmed kaustas oli teinud seesama lollpea, kes motorolleriga taksole tagant sisse sõitis, ja need olid vaevu kõlbulikud. Strike ei saanud sellest kliendist ilmajäämist endale lubada, kuid tema ja Hutchins pidid niigi pingutama, et töökoormusega toime tulla. Strike’il oli hädasti vaja uut töötajat, kuid samas polnud ta päris kindel, kas eesolev tööintervjuu on ikka arukas. Ta polnud Robiniga nõu pidanud, enne kui tegi julge otsuse otsida üles mees, keda ta polnud viis aastat näinud, nii et isegi sel hetkel, kui pubi uks avanes ja laskis sisse Sam Barclay, kes oli tulnud minutipealt õigel ajal, mõistatas Strike, kas temaga kohtumine pole mitte tohutu viga.
Glasgowlases, kellel olid lühikeseks pügatud juuksed, V-kujulise kaelusega õhukese džempri all T-särk, kitsad teksad ja üleliia valged tossud, võis peaaegu kindlalt ära tunda endise sõjaväelase. Kui Strike tõusis ja tervituseks käe sirutas, naeratas Barclay, kes oli ta nähtavasti sama kergesti ära tundnud, laialt ja ütles:
„Juba jood, mise?”
„Tahad ka?” küsis Strike.
Kuni nad Barclay õlleklaasi ootasid, vaatas ta endist jalaväelast peeglist baarileti taga. Barclay oli ainult pisut üle kolmekümne, aga tema juuksed tõmbusid enneaegu halliks. Muidu oli ta täpselt samasugune, nagu Strike mäletas. Oma paksude kulmude, suurte ümmarguste siniste silmade ja tugeva lõuaga paistis ta pisut linnu moodi, justkui heasüdamlik öökull. Barclay oli Strike’ile meeldinud juba siis, kui Strike üritas teda tribunali alla saata.
„Suitsetad veel ka?” küsis Strike, kui oli õlle Barclayle ulatanud ja istet võtnud.
„Ainult e-pläru,” vastas Barclay. „Me saime lapse.”
„Õnnitlused,” ühmas Strike. „Oled siis tervisetsüklis?”
„Jeh, sinnapoole.”
„Müüd ka midagi.”
„Ma pole müün’dki,” vastas Barclay ägedalt, „ja sa tiad seda kuradi ’ästi. S’on ain’t lõõgastumiseks.”
„Kust sa siis nüüd ostad?”
„Netist,” ütles Barclay ja võttis lonksu õlut. „Lihtne. Esimene kord, kui proovi tegin, mõt’sin, et mida kuradit, s’ei saa ju õnneks minna. A’ siis ma mõt’sin: „Oh, olgu piale, s’on ju seiklus.” See saadetakse tavaliseks suitsupakiks maskeeritult ja puha. Valik on lai. Internet on üks tore asi.”
Ta hakkas naerma ja küsis: „Milles see asi siis on? Ma’i oodan’d, et sinust kuulen.”
Strike kõhkles.
„Ma mõtlesin sulle tööd pakkuda.”
Läks hetk aega – Barclay vahtis talle otsa, siis aga heitis pea kuklasse ja möirgas naerda.
„Perse küll,” mühatas ta. „Miks sa seda siis kohe ei öel’d?”
„Mis sa arvad?”
„Ega ma iga õhtu ei kimu,” ütles Barclay ausalt. „Päriselt ka mitte. Naisele s’ei meeldi.”
Strike hoidis käsi kausta peal ja mõtles.
Ta oli töötanud Saksamaal ühe narkojuhtumi kallal, kui Barclayga kokku sattus. Briti armees ostetakse ja müüakse narkootikume samamoodi nagu igal pool mujal ühiskonnas, kuid eriuurimisosakond oli kutsutud uurima äri, mis tundus tublisti professionaalsem kui enamik. Barclayle oli osutatud kui peamisele tegijale ning kilose paki parima Maroko hašiši avastamine tema asjade seast oli igatahes andnud alust tema küsitlemiseks.
Barclay kinnitas vankumatult,