Mehe ikkest priiks. Jennifer CrusieЧитать онлайн книгу.
nii.” Tina niheles ebamugavust tundes. “See võib vist olla minu pärast.”
Lucy kangestus. “Mida sa tegid?”
“Noh, sa ju tead, kui endast väljas sa olid, kui mulle tookord helistasid ja rääkisid, et sattusid Bradleyle ja sellele blondiinile peale?”
“Mida sa tegid?”
“Ma lasin panna uued lukud ja...”
Lucy noogutas. “Mida sa veel tegid?”
“Ja kui ta tuli ukse taha sinuga rääkima...”
“Ta tuli ukse taha minuga rääkima?”
“Sa olid ülakorrusel oma magamistoas ja nutsid.” Tina vaikis hetkeks. “Ma olin... vihane.”
“Oh ei.”
“Tean, tean. Vihasena ei tea ma ise ka, mida teen.” Tina süütas järgmise sigareti, tõmbas sisse ja puhus välja suitsujoa, enne kui jätkas, nüüd kiiremini, et asjaga ühele poole saada. “Igatahes ütlesin talle, et kui ta üritab sinuga veel kunagi rääkida, lasen eradetektiividel välja kaevata viimse kui räpase asja, millega ta on eales hakkama saanud ning kannan isiklikult hoolt, et see jõuaks Inquireri esiküljele ning et ma leian üles tema viimse kui vararaasu ja lasen selle ära võtta.”
Lucy põrnitses õde tummalt.
“Võib-olla mainisin ka kehalisi vigastusi. Ma olin täitsa endast väljas. Sa ei nuta ju muidu kunagi.”
“Nii et sellepärast ta ei helistanudki? Oled sina alles tegelane, Tina.”
“Mul on kahju,” tunnistas Tina. “Aga ma lihtsalt ei suutnud taluda mõtet, et ta võiks veenda sind seda neetud abielu jätkama. Ma ei suutnud taluda mõtet, et näen sind ka edaspidi õnnetuna.”
“Ma ei oleks tema juurde tagasi läinud. Kuid ma oleksin tahtnud temaga rääkida.” Lucy hingas sügavalt sisse. “Ma armastan sind, Tina, ja hindan kõike, mida sa oled minu heaks teinud, kuid sa pead lõpetama minu ellu sekkumise. See on minu elu.”
“Tean, tean, kullake.” Tina mängis sigaretiga. “Aga sa vajad abi. Lasin sinul restorani valida ja vaata, millega see lõppes.” Tina silmitses halvakspanuga plastseinu ja täksitud lauaplaate. “See on tõeline urgas.”
“Mul oli siiatulemiseks põhjus,” ütles Lucy. “Bradley kirjutas mulle. Ta ütles, et kui ma oleksin nõus temaga siin lõunat sööma, siis võiks ta mulle kõik selgitada.” Lucy silmitses odavat söögikohta. “Aga see ei tundu üldse selline paik, kus Bradley käiks.”
“Kas sa tahad teda tagasi?” küsis Tina. “Ma toon ta tagasi, kui sa seda tahad.”
“Ei.” Lucy pigistas huuled kokku ja torkis jälle salatit. “Ma ei taha seda.”
“Mida sa siis tahad? Ütle ainult. Ma korraldan kõik.”
Lucy pani kahvli käest. “Sa ei saa seda teha. Või igatahes sa ei tee seda. Ma tahan ise oma elu elada. Ma tahan ise oma vigu teha. Tahan, et sa oleksid mu õde, mitte hooldaja. Sa ei pea minu eest hoolitsema.”
“Ma tean, et ei pea.” Tina kortsutas kulmu. “Aga ma tahan. Tahan, et sa oleksid õnnelik. Sul ei tundu kunagi lõbus olevat.”
“Ma ei tahagi, et mul oleks lõbus.” Lucy hingas sügavalt sisse. Kas tead, mida ma tahan?”
Tina raputas pead.
“Ma tahan olla iseseisev. Tahan ise enda eest hoolt kanda, ilma et sina mulle oma raha ja advokaatidega appi tormaksid. Sa ütled mulle alati, mida teha, sul on alati õigus ja tavaliselt pole mul selle vastu midagi. Aga kui ma Bradleyga abiellusin, oli tema veel hullem kui sina. Sinu ja Bradley vahel pole ma peaaegu aasta aega ise midagi otsustanud, sest kõik, mida sa mul teha soovitasid, tundus nii arukas ja oleks olnud äärmiselt tobe vastu vaielda. Ainult et ma tegin kõiki neid mõistlikke asju ja vaata nüüd mu elu. Kõik on uppis.” Lucy ajas lõua trotslikult ette. “Otsustasin muutuda. Ma tahan ise oma vigu teha ja neid pärast õiendada. Tahan rääkida oma eksabikaasaga, ilma et sina teda surmaga ähvardaksid. Ja ma tahan värvida juuksed punaseks või võtta veel kümme koera või... või...” Lucy pilk liikus jälle mehele saali teises otsas. “Või käia väljas sobimatute meestega. Sina hoia eemale. See on minu elu. Tahan seda tagasi.”
“Või nii.”
“Ma olen väga tänulik kõige eest, mida sa oled minu heaks teinud. Aga nüüd lõpeta.”
“Olgu.” Tina võttis Lucy salatist kurgiviilu. “Sobimatud mehed, hmm.”
Lucy niheles toolil. “See lipsas mul kogemata suust.”
“Kuidas on selle mehega seal saali teises otsas, keda sa kogu aeg piilud?”
“Oh ei.” Lucy sulges silmad. “Kas ma olen nii läbinähtav?”
“Tundub, et tema pole igatahes märganud.” Tina vaatas üle saali. “Aga ta on tõesti kütkestav. Su vaist polegi nii vilets.”
Lucy piidles mehi silmanurgast. Mustas nahkjakis tüüp rääkis ja vehkis sõrmega.
“Ta on jumalik,” tunnistas Lucy.
“Tegelikult igavavõitu. Aga kui sa seda soovid, siis las ma vaatan, mida teha annab.” Tina hakkas lauast tõusma.
“Igav?” imestas Lucy. “Ta näeb välja täiesti pöörane.”
Tina peatus. “Sa räägid ju ometi tviidülikonnas mehest, mitte sellest nahktagis tüübist? Sa ei mõtle seda nahkjaki-selli ometi tõsiselt.”
“See on minu fantaasia,” ütles Lucy. “Ja istu nüüd rahulikult. Sa ei tohi sinna minna ja mulle piinlikkust valmistada.”
Tina istus uuesti. “See must nahktagi pole sulle hea.”
“Sa ei kujuta ette, kui tüdinud ma olen asjadest, mis on mulle head,” nähvas Lucy.
“Tean, tean.” Tina noogutas osavõtlikult. “Aga see ei tähenda, et sa peaksid sooritama emotsionaalse harakiri. See sell on ebastabiilne.”
Lucy pilk liikus uuesti nahktagile. “Tead, tegelikult on ta täpselt see, mida sina tellisid. See, mida ma tema suhtes tunnen, on päris kindlasti spontaanne ja vastutustundetu.”
Tina silmitses meest ja kortsutas kulmu. “Võib-olla, kui sa kasutaksid teda lihtsalt ajutiselt ja siis hülgaksid.”
“Seda ei suudaks ma teha.” Lucy rebis pilgu mehelt lahti. “Ma ei suudaks kunagi midagi sellist teha. Parem keskenduda lihtsalt sõltumatusele, sobimatud mehed võivad kõrvale jääda.”
Ta vaatas veel kord mustas nahkjakis mehe poole ja ohkas.
“Ma tunnen seda.” Saali teises otsas koputas Zack kriimulisele lauale. “Bradley on siin. Või on siin olnud. Või on siin keegi, kes teda tunneb. Või...”
Anthony naaldus tagasi. “Olgu. Ta on siin. Meie oleme ka. Kuid nüüd on juba tund aega möödas ja ma hakkan tüdima, nii et näita ta mulle kätte, võtame ta kinni ja hakkame minema. Kindlasti on ta maskeerunud üheks neist naistest, mis?”
“Olgu.” Zack põrnitses paarimeest tigedalt. “Ära siis aita. Teen seda ilma sinuta. Olgu peale.” Ta trummeldas sõrmedega vastu lauda.
“Zack, ma tahan teda kätte saada täpselt niisama palju kui sina,” sõnas Anthony kannatlikult. “Ta on vedanud ninapidi iga võmmi, kes on üritanud teda viimase üheksa kuu jooksul vahele võtta. Ja see poolteist miljonit, mis tal kotis on, pole ka just pudipadi. Kuid selleks, et siin urkas kauem passida, vajan ma sinu vaistust enamat.”
Zack virutas rusikaga lauale ja hakkas siis uuesti sõrmedega trummeldama. “Kuule, meil on jumala aus telefonivihje, et ta tuleb siia, ning see on parim, mis meil seniajani üldse on. Muud meil ju pole. Meil pole...”
“Zack,”