Juhuslik kohtumine. Teine raamat. Debbie MacomberЧитать онлайн книгу.
mu ukse kohal helises, kui Margaret sisse astus. Oli juunikuu esimese teisipäeva hommik ja kaunis päev. Suvi oli kohe-kohe looderannikule saabumas.
„Tere hommikust,” tervitasin ma teda, pöördudes tema poole väikese kohvimasina juurest, mida ma hoian tagaruumis, mis on ametlikult minu kontor.
Ta ei vastanud mulle kohe, ja kui seda tegi, kõlas see rohkem torina kui tervitusena. Tundes oma õde ja tema tujusid, otsustasin talle aega anda. Kui tal oli olnud tüli tütarde või abikaasaga, räägib ta mulle sellest lõpuks ise.
„Mul on kohv valmimas,” ütlesin ma, kui Margaret tagaruumi astus ja käekoti luku taha pani.
Ta võttis sõnagi lausumata kandikult äsjapestud tassi ja sirutas käe kannu järele. Tilkumine jätkus, kuumal plaadil särises, aga Margaret ei paistnud seda märkavatki.
Lõpuks ei suutnud ma seda rohkem taluda ning muutsin oma otsust anda talle võimalus oma halvast tujust üle saada. „Mis sul viga on?” nõudsin ma. Pean tunnistama, et olin kärsitu. Viimasel ajal on ta pisut liiga sageli oma pahura tuju töö juurde kaasa toonud.
Mulle otsa vaadates suutis Margaret ebakindla naeratuse näole manada. „Ei midagi... vabandust. Lihtsalt on niisugune tunne, nagu oleks esmaspäev.”
Kuna pood on esmaspäeviti kinni, on teisipäev meil nädala esimene tööpäev. Kortsutasin talle otsa vaadates kulmu, üritades välja nuputada, mis võiks olla tegelik põhjus. Aga Margareti näol püsis täiesti tühi ilme, mis ei öelnud mulle midagi.
Minu õde on laiade õlgade ja paksude tumedate juustega rabavalt kaunis naine. Ta on pikk ja sale, kuid tugev. Ta näeb endiselt välja nagu sportlane, kes ta kunagi oli. Kuid ma soovin, et ta oma juustega midagi uut ette võtaks. Ta kannab sama soengut nagu keskkoolis, juuksed keskelt lahku kammitud ja pulksirged, ulatudes õlgadeni, kus need kuulekalt allapoole kaarduvad, nagu oleks ta neid koolutajaga selleks sundinud. See oli kindlasti osa tema harjumustest teismeeas: juuksekoolutaja, juukselakk, sageli kasutatud juuksehari. See soeng on klassikaline ja minu arvates sobib talle, aga annaksin mida iganes, et teda midagi uut proovimas näha.
„Ma kavatsen uue kursuse kuulutuse välja panna,” ütlesin ma teemat järsult muutes, lootes teda mornist meeleolust välja tirida.
„Milles?”
Ahhaa, huvi. See oli hea märk. Minu korraldatud kursused olid enamasti kõik hästi läinud. Olin õpetanud algajate kursust, edasijõudnute ja Fair Isle’i oma, aga oli üks, mille väljapakkumisele olin mõnda aega mõelnud.
„On see nii keeruline küsimus?”
Õe sarkasm raputas mind mu lühikesest mõtisklusest välja. „Sokid,” vastasin ma. „Ma kavatsen pakkuda sokikudumise kursust.”
Kuna turul olid uued leidlikud sokilõngad, oldi sokkidest hetkel suures vaimustuses. Mul oli müügil mitmete Euroopa kaubamärkidega lõngu ja mulle meeldis väga nende lai valik. Minu klientidele samuti. Mõned uued lõngad olid disainitud nii, et kudumise käigus moodustusid keerukad mustrid, ilma et kuduja selleks eraldi vaeva nägema peaks. Minu meelest oli hämmastav vaadata valmis sokipaari ja teada, et mustri olid loonud lõnga värvid ise, mitte kuduja.
„Hästi.” Margaret kehitas õlgu. „Ma oletan, et sa kavatsed soovitada neil kududa sokke ringvarrastel, mitte tavalistel sukavarrastel,” ütles ta ükskõikselt.
„Muidugi.” Ma ise eelistasin kasutada kaht ringvarrast.
Margaret pigem heegeldab, ja ehkki ta oskab kududa, ei tee ta seda sageli. „Sokkide vastu näib viimasel ajal palju huvi olevat, kas pole?” Tema toon oli endiselt hooletu, peaaegu ükskõikne.
Silmitsesin õde hoolikalt. Tal oli alati kolm-neli põhjust, miks ükski minu idee tema arvates ei toimiks. Sellest oli lausa meievaheline mäng saanud. Mina teen mingi ettepaneku ja tema ütleb otsekohe, miks see hukule on määratud. Tundsin puudust võimalusest oma seisukohta kaitsta.
„Sa siis arvad, et sokikursus meeldiks meie klientidele?” ei suutnud ma küsimata jätta. Helde taevas, Margaretiga pidi ikka midagi väga valesti olema.
Mulle isiklikult meeldis sokke kududa hoopis teistel põhjustel kui nüüdse populaarsuse pärast. Minu jaoks oli kõige kütkestavam tõsiasi, et paar sokke oli väike projekt. Pärast väikese teki või Fair Isle’i mustrites kampsuni lõpetamist tahtsin tavaliselt tööd, mille kohta teadsin, et see valmib kiiresti. Pärast lõputuid tunde kudumist oli minu meelest nauditav vaadata, kuidas sokk peaaegu otsekohe vormi hakkas võtma. Sokid ei vajanud suurt pühendumist ei aja ega lõnga osas ning olid suurepärane kingitus. Jah, sokid olid päris kindlasti minu järgmine kursusevalik. Kuna teisipäev näis olevat kõige unisem tööpäev, tundus arukas seda just teisipäeviti korraldama hakata.
Margaret noogutas. „Ma arvan, et sokikudumiskursus köidab kudujaid kindlasti,” pomises ta.
Silmitsesin oma õde ja hetkeks tundus mulle, et tema silmis läigivad pisarad. Vaatasin hoolikamalt. Nagu ma varem mainisin, nutab Margaret väga harva. „Tunned sa end hästi?” küsisin lihtsalt igaks juhuks, hoides häält leebena. Ma ei tahtnud uudishimutseda, aga kui midagi tõesti on viga, peab ta teadma, et olen tema pärast mures.
„Lõpeta minult selle küsimine,” nähvas ta.
Ohkasin kergendatult. Vana Margaret oli tagasi.
„Kas sa teeksid aknale panemiseks kuulutuse?” küsisin ma. Margaretil on palju rohkem kunstiannet kui minul. Olin kuulutuste ja vaateakende kujundamisel temale lootma hakanud.
Erilist innukust ilmutamata kehitas ta taas õlgu. „Ma panen selle enne keskpäeva üles.”
„Suurepärane.” Tegin välisukse lukust lahti ja pöörasin sildil ette kirja „Avatud“. Whiskers vaatas üles oma kohalt akna ääres, kus ta oli päikese käes laiselnud. Punased Martha Washingtoni nime kandvad geraaniumid õitsesid aknakastis. Muld näis olevat kuiv, seega täitsin kastekannu ja viisin välja. Silmanurgast nägin vilksamisi pruuni värvi, kui üks kaubik ümber nurga pööras. Mind valdas tuttav õnnetunne. Brad.
Tõepoolest, ta manööverdas suure auto parkimiskohale Fanny’s Florali, minu poe kõrval oleva lillepoe ees. Ta hüppas välja ja naeratas mulle laialt.
„Täna on kaunis hommik,” ütlesin ma tema naeratust nautides. See mees naeratab kogu südamega, kogu oma olemusega, ja tal on kõige intensiivsemad sinised silmad. Need on minu jaoks nagu majakas. Vannun, et suudan neid silmi miilide kauguselt näha, need on nii sinised. „On sul lõngasaadetis?” küsisin ma.
„Mina olen ainuke saadetis, mis mul täna sinu jaoks on, aga mul on paar minutit aega, kui sul kohvi on.”
„On küll.” See oli meie rituaal. Brad peatus poe juures kaks korda nädalas, lõngakoormaga või ilma – oleks tema teha, teeks ta seda sagedamini. Ta ei jäänud kunagi kauaks. Ta täitis oma termotassi, kasutas võimalust mind kiiresti suudelda ning naasis seejärel oma saadetiste juurde. Nagu alati, järgnesin ma talle tagaruumi, teeseldes üllatust, kui ta mu oma käte vahele tõmbas. Ma armastan Bradi suudlusi. Sel korral alustas ta mu laubast, liikudes siis mööda nägu alla, kuni jõudis huulteni. Kui tema suu minu omaga kohtus, tundsin elektrit kogu oma keha läbimas. Tal on minule selline mõju – ja ta on sellest vägagi teadlik.
Brad hoidis mind just piisavalt kaua kinni, et ma jõuaksin tasakaalu tagasi saada. Siis laskis ta minust lahti ja võttis kohvikannu. Ringi pöörates kortsutas ta kulmu.
„Kas Margareti ja Matti vahel on probleeme?” küsis ta.
Avasin suu, kinnitamaks talle, et kõik on korras, aga sain end pidama, ütlemata sõnagi. Korraga ma taipasin, et ma ei tea seda. „Mis paneb sind seda küsima?”
„Sinu õde,” vastas mees summutatud häälel. „Ta ei ole viimasel ajal tema ise. Kas sa ei ole märganud?”
Noogutasin. „Midagi on temaga tõepoolest lahti,” nõustusin ma, meenutades, kuidas ta oli loobunud võimalusest minuga sõnasõda pidada.
„Kas